pärast kõlas saatkonna ülakorruselt valang. Seejärel avati ülemise koridori uks ning Saksa kaitseatašee verine ja elutu keha visati trepist alla, nii et see jäi keskmisele mademele pidama. Kui see oli tehtud, võtsid terroristid uuesti ühendust.
Nõudmisest ei taganetud. Kui sooviti laibale järele tulla, siis miks mitte, eeldusel, et seda teevad kaks politseinikku, kellel on jalas ainult aluspüksid. Ja kui nad ei soovi rohkem surnukehasid minema tassida, tuleb neil hoonest otsemaid lahkuda. On ikka masendavad tüübid, mõtles vägivallaosakonna juhataja, tehes samal ajal oma esimesed operatiivsed otsused teravas olukorras. Muidugi nad lahkuvad hoonest. Muidugi nad viivad surnukeha minema. Muidugi, muidugi, ja kõige sellega oli juba algust tehtud.
Siis võttis ta raadio teel ühendust jälitusosakonna selle komissariga, kes juhtis vägesid hoone sees, ja palus temalt kolme asja. Esiteks, et too saadaks hoonest välja sobiva ja hästi nähtava hulga kolleege, teiseks, et alles jäänud grupeeruksid diskreetselt ümber keldrikorrusele, kolmandaks ja viimaseks, et valitaks välja kaks vabatahtlikku, kes on nõus aluspükste väel kiirabi ülesandeid täitma.
Jälitusosakonna kriminaalkonstaabel Bo Jarnebring oli üks esimesi, kes oli ette tõstetud teenistusrelva, sooja südame ja külma peaga saatkonnahoonesse tormanud, ja tema oli ka esimene, kes end vabatahtlikuna üles andis. Ülemus raputas selle peale ainult pead. Ka peaaegu alasti Jarnebring oli liiga hirmuäratav tegelane, keda selles tundlikus ja sissejuhatavas etapis ette näidata. Ülesanne anti hoopis kahele vanemale kolleegile, kellel oli pisut joviaalsem ja ümaram välimus, samal ajal kui Jarnebring ja tema kaks mõttekaaslast pidid proovima turvata kanderaami ja vajadusel ülemise koridori poole tule avama.
See sobis Jarnebringile tegelikult märksa paremini, ta ronis kiiresti trepist üles ja võttis positsiooni sisse. Tema kahel kolleegil õnnestus mõningase vaevaga lohistada elutu ja verine keha kanderaamile, mida nad enda ees lükkasid. Seda polnud trepil kössitades niisama lihtne sooritada, aga nad tulid sellega toime ja hakkasid seejärel end ülima ettevaatusega tagasi trepist alla libistama, raam järel lohisemas, samas kui Jarnebring hoidis teenistusrelva sihikut vankumatult ülemise koridori uksel… ja umbes sel hetkel salvestubki temasse elu lõpuni mälestus saksa terroristide hõivatud Lääne-Saksa Stockholmi saatkonnast. Kärsanud telefoni hais.
Äkki märkas ta uksepraos automaaditoru ja samal ajal, kui ta proovis asendit muuta, et saada sihikule relva hoidja, nägi ta leeki automaadi torus, kuulis kitsas koridoris kajamas pauke ja rikošette, mis undasid tema kõrvade ümber nagu tigedad vapsikud. Aga tema nina oli see, mis olukorra kõige paremini fikseeris, ta tundis põlenud telefoni lõhna ja alles järgmisel päeval, kui ta koos paari kaaslasega katastroofipaika tagasi pöördus, et koristamisel aidata, taipas ta oma mälupildi põhjust. Trepi käsipuu oli kaetud musta bakeliidiga ja umbes poole meetri kõrgusel sellest kohast, kus oli olnud tema pea, oli automaadikuul uuristanud piirdesse meetripikkuse vao.
Rootsi politseiga olid asjalood nii lihtsad, et seda tüüpi operatsioonideks polnud ei varustust ega väljaõpet, see käis nii nende kohta, kes olid end saatkonna keldrisse peitnud, kui enamgi veel nende kohta, kes tänaval passisid. Mis oli igati loomulik, arvestades tõsiasja, et kohaliku politsei kõik praktilised kogemused piirdusid heldelt rehkendades kolme sarnase juhtumiga. Jugoslaavia saadiku mõrvaga Stockholmis aprillis 1971, Malmö lähedal Bulltoftas 1972. aasta septembris aset leidnud lennukikaaperdamisega ja niinimetatud Norrmalmstorgi draamaga Stockholmis augustis 1973. Tol korral oli üks suvaline Rootsi pätt võtnud pangatöötajad pantvangi, et sel moel vabastada vanglast riigi ajakirjanduses kõige kuulsamaks saanud pangaröövel. Nii lennukikaaperdamine kui ka Norrmalmstorgi draama lõppesid õnnelikult, selles mõttes, et surma ei saanud keegi, aga nüüd olid mängureeglid ilmselt teised, sest juba tunni aja pärast oli vägivallakuritegude osakonna juhatajal laip kaela peal ja see ei meeldinud talle karvavõrdki.
Seetõttu otsustas ta taktikat vahetada ja hoida madalat profiili, väga madalat, nii madalat kui üleüldse võimalik, ja kui mitte muul eesmärgil, siis selleks, et anda Stockholmi sündroomile veel kord võimalus mõjule pääseda. Sügaval sisimas ja kuna ta oli hea inimene, oli tal raske sellest mõttest loobuda. Kui pärastlõunast sai õhtu, oli ta lasknud oma meestel kehastuda Rootsi Teise maailmasõja aegse sümboli ehk kerratõmbunud siili politseivariandiks ja ise oli ta enamasti telefoniga rääkinud. Omaenda juhtidega, riigi politseiameti inimestega, valitsuse ja justiitsministeeriumi esindajatega, praktiliselt igaühega, kellel oli õnnestunud temaga kontakti saada.
Hilisel pärastlõunal olid tema ajutisse staapi saabunud kaks kolleegi Saksa kaitsepolitseist. Pärast lühikest ülevaadet olukorrast olid nad temast lahkunud, et omal käel asjast ülevaadet saada, ja kõigest veerand tundi hiljem sadas üks korrakaitseosakonna komissar hingeldades sisse ja teatas, et „neetud sakslased” käivad ringi ja jagavad oma Rootsi kolleegidele kingituseks laiali suure kaliibriga Ameerika sõjaväerevolvreid. Et neil oleks kasutada „korralikumad riistad kui mingid närused Walterid, kui asi tõsiseks läheb”. Vägivallakuritegude osakonna juhataja ohkas ja käskis tal võimalikult kiiresti see „filantroopiline tegevus” katkestada ning kanda hoolt selle eest, et juba laialijagatud kingitused tagasi korjataks.
„Muidu lähevad tehnikaosakonna vennad täiesti pöördesse,” lisas ta kuivalt ja pedagoogiliselt. Sest olenemata sellest, mis seal sees edasi saab, järgneb kindlasti kriminaaltehniline uurimine ja suur osa sellest seisneb tulistatud kuulide seostamises õige relvaga. Seda teadis ta paremini kui peaaegu kõik teised, kuna ta oli üle kahekümne aasta oma tööelust pühendanud raskete vägivallakuritegude uurimisele.
Vastane saatkonnas sees polnud politseijuhi uue taktikalise ümberpaigutuse suhtes vähemalt aktiivset rahulolematust väljendanud. Neil oli piisavalt tegemist olukorra kontrolli all hoidmisega, pidades samal ajal esitatud nõudmiste üle läbirääkimisi nii omaenda kui ka Rootsi valitsusega. 26 kaaslase ja sealhulgas Baader-Meinhofi rühmituse liidrite kohene vabastamine Saksa vanglatest. Lennukitransport sõbralikult meelestatud riiki ja pealekauba igale vabastatule kaasa 20 000 dollarit. Kui nende nõudmistele vastu ei tulda, hakatakse pantvange maha laskma, iga tunni tagant üks, ja alustatakse õhtul kell kümme, nii lihtne see oligi.
Tundide kaupa ootamist, ilma et midagi erilist oleks toimunud, ja kuni kell kümne poole tiksus, otsustati parema mõtte puudumisel hakata kiirendama ettevalmistusi pisargaasirünnakuks, mida oli kaalutud juba mitu tundi.
Kell jõudis saada veerand üksteist, enne kui Rootsi valitsuse kaudu jõudis Stockholmi saatkonna terroristideni lõplik otsus Bonnist Saksa valitsuselt. Sellises olukorras, kus suur osa politsei taktikast seisnes venitamises, oli hilinemine igati normaalne ja seni ei olnud ju midagi juhtunud. Aga kõigest mõne minuti pärast oli vist keegi seal sees ära tüdinenud, toonud kohale saatkonna kaubandusatašee, sättinud ta ühe akna ette ja selja tagant maha lasknud.
Üks politseinik, kes paiknes naabersaatkonnas nii-öelda varitsuses, oli näinud kaubandusatašee mõrvamist pealt ja kui ta oma vaatlusandmetest teatas – „näib, et nad tulistasid teda selga või kuklasse” – läks vägivallaosakonna juhataja äkitselt tujust ära. Stockholmi sündroomi, selle maitsva ja lohutava sigari mõju näis kaugem kui kunagi varem. Vähem kui kümme tundi ja juba on kaks pantvangi tapetud.
Aga tund aega hiljem tärkas temas taas lootus. Kell näitas juba üksteist läbi, ilma et veel kedagi oleks maha lastud, ja kõigest paari minuti pärast olid terroristid äkki pantvangide seast kolm naissekretäri vabastanud. Õrn lootuskiir üha hämaramaks muutuvas aprilliöös ja… võib-olla siiski, mõtles vägivallaosakonna ülem, sest pisargaasirünnak polnud tema meelest kuigi ihaldusväärne väljavaade. Selle tulemuseks sai olla veel rohkem jama. Samal ajal oli neil hea ülevaade sellest, kui palju pantvange oli. Kiirelt hõrenev seltskond, keda ei jätkuks kauemaks kui varajaste hommikutundideni, juhul kui terroristid peaksid oma lubaduse teoks tegema ja iga tunni tagant ühe ära tapma.
Vabanemine tuli veerand tundi enne keskööd. Vägivallaosakonna juhataja oli korraks lahkunud ehitussoojakust, kuhu ta oli ajutise staabi sisse seadnud, et lõpuks natuke jalgu sirutada, sõõmu värsket õhku hingata ja järjekordse suitsu teha. Kõigepealt nägi ta saatkonnahoones valgusesähvatust, seejärel tundis, kuidas jalgealune maapind kõigub, ja kuulis alles siis plahvatuste seeriat. Klaasikildude, ehitusmaterjali ja