oli selle pildi saatnud igaühele meist ja kirjutanud tagaküljele:
MA ARMASTAN TEID, GOLDMANID.
Alexandra oli tollal seitseteist, minu nõod ja mina olime just saanud viisteist. Alexandral olid juba toona kõik omadused, mille pärast miljonid inimesed teda hiljem armastama hakkasid, kuid siis ei pidanud me teda veel teistega jagama. Foto paiskas mu kaotatud nooruspõlve radadele, kaua aega enne seda, kui ma oma nõod kaotasin, kaua aega enne seda, kui minust sai Ameerika kirjanduse tõusev täht, ja eelkõige kaua aega enne seda, kui Alexandra Neville’ist sai suur staar, kes ta oli tänapäeval. Kaua aega enne seda, kui kogu Ameerika armus tema isikusse ja lauludesse, kaua aega enne seda, kui ta vapustas ühe albumiga teise järel miljoneid fänne. Kaua aega enne kõiki tema turneesid, kaua aega enne seda, kui temast sai ikoon, keda rahvas oli nii pikalt oodanud.
Varaõhtul helistas Leo harjumuspäraselt minu uksekella.
„Kõik hästi, Marcus? Ma ei kuulnudki teist pärast eilset rohkem. Kas leidsite koera omaniku üles?“
„Jah. Selleks on ühe minu kunagise kauaaegse kallima uus mees.“
Ta oli päris üllatunud.
„Maailm on väike,“ ütles ta. „Mis selle tüdruku nimi on?“
„Te ei usu mind. Alexandra Neville.“
„See lauljanna?“
„Seesama.“
„Te tunnete teda?“
Läksin otsisin foto üles ja ulatasin talle.
„Kas see on Alexandra?“ uuris Leo, osutades talle sõrmega.
„Jah. Kunagi ammu, kui olime õnnelikud teismelised.“
„Ja kes need poisid on?“
„Minu Baltimore’i onupojad ja mina.“
„Mis neist saanud on?“
„See on pikk jutt …“
Mängisime Leoga malet hilisõhtuni välja. Mul oli hea meel, et ta oli mind lõbustama tulnud – nii sain mõned tunnid mõelda muule kui Alexandrale. Taaskohtumine temaga oli mind rööpast välja viinud. Kõik need aastad ei olnud ma suutnud teda unustada.
Järgmisel päeval ei suutnud ma end tagasi hoida ja naasin ikkagi Kevin Legendre’i maja kanti. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ilmselt seda, et põrkan Alexandraga kokku. Saan temaga uuesti rääkida. Aga ta oleks väga pahane, et ma tagasi tulin. Mu auto seisis nende kõrvaltänaval, kus ma märkasin heki sees liikumist. Vaatasin tähelepanelikult, ise põnevil, kui põõsastest astus välja vana hea Duke. Väljusin autost ja kutsusin teda vaikselt. Olin tal hästi meeles ja ta jooksis minu juurde, et ma teda paitaksin. Mulle kargas pähe absurdne mõte ja ma ei suutnud end enam ohjeldada. Äkki saab Duke’ist abivahend, et Alexandraga suhteid soojendada? Avasin pakiruumi ja koer nõustus kuulekalt autosse hüppama. Ta usaldas mind. Sõitsin kiiresti minema, tagasi koju. Koerale oli mu maja tuttav. Istusin kirjutuslaua taha, tema heitis minu kõrvale pikali ja pakkus mulle seltsi, sellal kui mina sukeldusin uuesti Baltimore’i Goldmanide loosse.
Nii nagu nemad olid Baltimore’i Goldmanid, olime meie, minu vanemad ja mina, vastavalt oma elukohale Montclairi Goldmanid New Jerseyst. Aja jooksul ja keele lihtsustudes said neist Baltimore’id ja meist Montclairid. Need nimed mõtlesid välja vanad Goldmanid, kes, soovides vestlustesse selgust tuua, olid meie perekonna sujuvalt kaheks geograafiliseks rühmaks jaotanud. Kui me aasta lõpus pühade ajal kõik neile Floridasse külla sõitsime, võisid nad näiteks öelda: „Baltimore’id jõuavad laupäeval ja Montclairid pühapäeval.“ Aga kui alguses oli see lihtsalt heatahtlik moodus meid identifitseerida, siis lõpuks hakkas see väljendama Baltimore’i Goldmanide üleolekut meie klannis. Faktid rääkisid enda eest: Baltimore’id tähendasid arstiga abiellunud advokaati ja nende poega, kes käis linna parimas erakoolis. Mis puutub aga Montclairidesse, siis minu isa oli insener, ema müüjanna ühe New Yorgi peenete riiete firma New Jersey harus ja mina tubli õpilane riigikoolis.
Isegi perenimesid hääldades hakkasid vanavanemad lõpuks väljendama soosingut, mida nad tundsid Baltimore’ide hõimu vastu: sõna „Baltimore“ sai nende suust väljudes justkui kuldse vaaba, samas kui „Montclair“ kaeti limuskite ilaga. Baltimore’idele tehti komplimente, süüdistused esitati Montclairidele. Kui nende televiisor ei töötanud, siis olin mina selle ära lõhkunud, ja kui sai ei olnud värske, siis sellepärast, et selle oli ostnud minu isa. Pätsid, mis tõi onu Saul, olid see-eest erakordselt head ja kui televiisor uuesti tööle hakkas, siis kahtlemata sellepärast, et Hillel oli selle ära parandanud. Isegi võrdses olukorras ei koheldud meid võrdselt. Kui üks perekondadest õhtusöögile hilines, siis Baltimore’ide puhul teatasid mu vanavanemad, et nad jäid ummikusse. Aga Montclairide puhul hakkasid nad kohe kurtma meie väidetavalt süstemaatiliste hilinemiste pärast. Igal juhul esindasid Baltimore’id kõike kaunist ja Montclairid „võiksid rohkem pingutada“. Montclairide kõige hõrgum kaaviar ei olnud kunagi sama vääriline kui suutäis Baltimore’ide roiskunud kapsast. Ja kui me kohtasime restoranides ning kaubanduskeskustes, kus me kõik koos käisime, vanavanemate tuttavaid, tutvustas vanaema: „See on minu poeg Saul, edukas advokaat. Tema naine Anita, kes on Johns Hopkinsis tähtis arst, ja nende poeg Hillel, kes on väike geenius.“ Igale Baltimore’ile sai seejärel osaks käepigistus ja kummardus. Siis jätkas vanaema sõnavõttu, näidates sõrmega ebamääraselt meie, minu vanemate ja minu suunas: „Ja see on minu noorem poeg oma perega.“ Meile sai siis osaks umbes samasugune peanokutus, nagu kingitakse tavaliselt autoparkijale või koduabilisele.
Ainus võrdne asi Baltimore’i Goldmanide ja Montclairi Goldmanide vahel oli arv, vähemalt mu lapsepõlve algusaastatel: kumbki perekond koosnes kolmest liikmest. Aga ehkki perekonnaseisuamet loendas ametlikult Baltimore’i Goldmanide arvuks kolm, oleksid need, kes neid paremini tundsid, öelnud, et neid on neli. Sest õige pea õnnistati minu onupoega Hillelit, kes enne seda oli minuga jaganud üksiklapse koormat, sellega, et elu kinkis talle venna. Tulenevalt sündmuskäigust, millest räägin täpsemalt mõne aja pärast, võis teda peagi kõikjal näha sõbra seltsis, keda võinuks pidada kujuteldavaks, kui ma ei oleks teda ka ise tundnud: Woodrow Finn ehk Woody, nagu me teda kutsusime, oli meist nägusam, pikem, tugevam, võimeline kõigeks, tähelepanelik ja alati olemas, kui teda vajati.
Woody pälvis Baltimore’i Goldmanide seas kiiresti omaette staatuse ja temast sai ühtaegu üks neist ja üks meist, vennapoeg, onupoeg, poeg ja vend. Tema kuulumine nende perre sai kohe enesestmõistetavaks, nii et kui teda – lõpliku tõestusena tema lõimumisest – mõnel perekondlikul kogunemisel näha ei olnud, uuriti kohe, kus ta on. Kõik muretsesid, miks ta ei tulnud, sest tema kohalviibimine ei olnud üksnes õiguslikuks tunnistatud, vaid täiusliku perekondliku ühtsuse saavutamise koha pealt lausa vajalik. Paluge ükskõik kellelt, kes tollase ajaga kursis on, lugeda üles Baltimore’i Goldmanid ja ta nimetaks igasuguse kõhkluseta ka Woodyt. Taas olid nad meid üle trumbanud – Montclairide ja Baltimore’ide võistluses, kus varem oli kummalgi poolel kolm, oli seis nüüdsest 4: 3.
Woody, Hillel ja mina olime nii lojaalsed sõbrad, kui üldse olla sai. Woody oli minu kõige kaunimate aastate juures Baltimore’idega – 1990 kuni 1998; see õnnis aeg meie elus lõi ühtaegu fooni kõigele, mis kuulutas ette suurt tragöödiat. Kümnendast kaheksateistkümnenda eluaastani olime me kolmekesi lahutamatud. Moodustasime koos kolmepealise vennaskonna, triaadi või kolmainsuse, mida kutsusime uhkusega Goldmanide gängiks. Armastasime üksteist, nagu seda teevad vähesed vennad, andsime üksteisele pühalikke tõotusi, segasime verd, vandusime truudust ja lubasime igavest armastust üksteise vastu. Hoolimata kõigest, mis hiljem juhtus, jäävad need aastad mulle alatiseks meelde kui üks eriline aeg – kolme õnneliku nooruki saaga jumalatest õnnistatud Ameerikas.
Miski ei olnud minu jaoks tähtsam kui sõit Baltimore’i, et nendega koos olla. Üksnes nendega koos tundsin end terviklikuna. Kiitus mu vanematele, kes andsid mulle vanuses, kui vähesed lapsed tohivad üksi reisida, loa minna pikkadeks nädalavahetusteks Baltimore’i, sõita üksi nende juurde, keda