meelelahutuslikust pöördest, mille päev oli võtnud. Ta pakkus säraval ilmel:
„Äkki teeme alustuseks ühe malepartii? See aitaks teil lõdvestuda.“
„Ei, Leo, mul tõesti ei ole praegu aega.“
Ta tegi pettunud näo ja naasis koera juurde, kes lürpis põrandale asetatud potist häälekalt vett.
„Selgitage mulle, Marcus, miks teil seda koera õieti tarvis on!“
„Et mul oleks hea põhjus uuesti Alexandra juurde minna.“
„Sellest sain ma aru. Aga miks teil on tarvis põhjust, et teda vaatama minna? Kas te ei võiks lihtsalt läbi astuda ja tere öelda nagu tsiviliseeritud inimene, selle asemel et röövida tema koer?“
„Ta palus, et ma temaga enam ühendust ei võtaks.“
„Miks ta seda tegi?“
„Sest ma jätsin ta maha. Kaheksa aastat tagasi.“
„Pagan. See ei olnud teist tõesti kuigi kena. Kas te ei armastanud teda enam?“
„Vastupidi.“
„Aga te jätsite ta ju maha.“
„Jah.“
„Miks siis?“
„Suure tragöödia pärast.“
„Mis tragöödia?“
„See on pikk lugu.“
Baltimore
1990ndad
Õnnehetki Baltimore’i Goldmanidega tasandati kaks korda aastas, kui meie kaks peret kokku said: tänupühal Baltimore’ide pool ja talvepuhkusel Floridas Miamis vanavanemate juures. Minu arvates meenutasid need perekondlikud kokkusaamised pigem jalgpallimatši kui rõõmsat taaskohtumist. Väljaku ühes otsas olid Montclairid, teises Baltimore’id, keskel aga vanad Goldmanid, kes olid kohtunike rollis ja lugesid väravaid.
Tänupüha kujutas endast Baltimore’ide iga-aastast pühitsemist. Pere kogunes nende tohutus luksuslikus elamises Oak Parkis ja seal oli kõik täiuslik, algusest lõpuni. Oma suureks rõõmuks magasin ma Hilleli toas ja Woody, kes pesitses kõrvaltoas, vedas madratsi meie juurde, et me ei peaks ka unes eraldatud olema. Minu vanemad hõivasid ühe kolmest vannitoaga külalistoast ja vanavanemad teise.
Vanavanematele läks lennujaama vastu onu Saul ja esimesel pooltunnil, mis järgnes nende saabumisele Baltimore’ide juurde, keerles vestlus tema auto mugavuste ümber. „Vaadake vaid,“ hüüatas vanaema, „see on imeline! Nii palju ruumi jalgadele, sellist asja ma ei ole veel näinud! Ma mäletan, kuidas ma sinu autosse istusin, Nathan [minu isa], ja mõtlesin: „Jäägu see viimaseks korraks!“ Ja kui must see oli, jumaluke! Kas tõesti on nii kallis see tolmuimejaga üle tõmmata? Sauli auto on nagu uus. Istmenahk on laitmatu, näha on, et seda hooldatakse korralikult.“ Kui tal ei olnud auto kohta enam midagi öelda, kukkus ta maja kiitma. Ta uuris koridore, nagu oleks see tema esimene külastus, ja vaimustus maitsekast sisekujundusest, kvaliteetsest mööblist, põrandaküttest, puhtusest, lilledest, küünaldest, mis tube lõhnastasid.
Tänupüha söögilauas tõstis ta väsimatult esile roogade täiuslikkust. Iga suutäit saatsid vaimustust väljendavad helid. Söögid olid tõepoolest hõrgud: kõrvitsasupp, vahtrasiirupis ja piprakastmes küpsenud kalkun, makaroni-juusturoog, kõrvitsapirukas, koorene kartulipuder, mahlakas lehtpeet, maitsvad rohelised oad. Ka magustoidud olid võrreldamatud: šokolaadivaht, toorjuustukook, pekanipähklikook ja õhukese krõbeda põhjaga õunakook. Pärast söömist ja kohvijoomist asetas onu Saul lauale kange alkoholi pudelid, mille nimed ei öelnud mulle tollal midagi, kuid vanaisa haaras pudeleid kätte, nagu sisaldaksid need võlujooki, ning imetles silte, jookide vanust ja värvi, sellal kui vanaema võttis uuesti teemaks imelised road ja sealt edasi nende maja ja elu, kuni saabus uhke lõppmäng (alati sama): „Saul, Anita, Hillel ja Woody – aitäh, kullakesed, see oli imeline!“
Oleksin väga tahtnud, et nad tuleksid vanaisaga ka meie poole Montclairi, et saaksime neile näidata, milleks meie võimelised oleme. Ühel korral esitasingi vastava kutse, ise alles kümnene: „Vanaema, kas te tuleksite vanaisaga ükskord ka meie poole Montclairi ööbima?“ Aga tema vastas: „Tead isegi, et me ei saa enam teie juurde tulla, kullake. Seal pole piisavalt ruumi ega mugavusi.“
Goldmanide teine iga-aastane suur kokkusaamine toimus jõulupühade ajal Miamis. Kuni saime kolmteist, elasid vanad Goldmanid korteris, mis oli piisavalt suur, et mahutada ära kahe poja pered, ja me veetsime nädala koos, ilma et oleksime üksteisest sammukestki maha jäänud. Floridas viibides oli mul võimalus tunnistada, kui suur on mu vanavanemate imetlus Baltimore’ide, nende imetabaste marslaste vastu, kellel ei paistnud ülejäänud pereliikmetega midagi ühist olevat. Nägin vanaisa ja minu isa ilmselget sugulust. Nad olid sarnased välimuselt, neil olid ühesugused veidrused ja nad mõlemad kannatasid soole ärritussündroomi all, mille teemal võisid maha pidada lõputuid vestlusi. Ärritunud sool oli vanaisa üks lemmikjututeemasid. Mul on mälestus vanaisast kui kellestki, kes oli malbe, hajevil, hell ja eelkõige kõhukinnisusega. Roojama läks ta nagu rongijaama. Ta teatas, ajaleht kaenlas: „Ma lähen tualetti.“ Ta suudles vanaema põgusalt hüvastijätuks ja vanaema ütles talle: „Nägemiseni, kallis!“
Vanaisa muretses, et kord tabab mindki mitte-Baltimore’i Goldmanide häda – kurikuulus soole ärritussündroom. Ta käskis mul vanduda, et söön palju kiudainerikkaid köögivilju ega hoia eales häda kinni, kui pean minema „number kahte“ tegema. Kui Woody ja Hillel ahmisid hommikuti sisse magusaid helbeid, siis mind sundis vanaisa ahmima digestiivhelbeid. Mina ainsana olin sunnitud neid sööma, nagu olnuks Baltimore’idel lisaensüüm, mis meil puudus. Vanaisa rääkis mind ootavatest seedehädadest, mida ma oma isa pojana tundma pidin saama: „Vaene Marcus, sinu isal on samasugune sool nagu mul. Küll sa näed, et sinagi ei pääse sellest. Söö palju kiudaineid, pojake, see on kõige tähtsam. Sa pead alustama juba praegu, et süsteemi töökorras hoida.“ Ta seisis minu taga, sellal kui ma endale digestiivhelbeid sisse pressisin, ja asetas mu õlale kaastundliku käe. Tänu kiudainekogusele, mida ma tarbisin, veetsin päris palju aega käimlas, ja kui ma sealt väljusin, tabas mind vanaisa pilk, mis oleks justkui öelnud: „Ongi käes, poisu. Kõik on läbi.“ Kogu see soolelugu avaldas mulle suurt mõju. Lappasin linnaraamatukogus pidevalt meditsiiniteatmikke, oodates hirmuärevalt esimesi haigustunnuseid. Mõtlesin, et kui see haigus mind ei taba, siis äkki sellepärast, et olen teistsugune, teistsugune nagu Baltimore’id. Sest sisimas tundsid vanavanemad end ära minu isas, kuid aukartust tundsid nad onu Sauli vastu. Ja mina olin esimese poeg, kuid tundsin tihti kahetsust, et ei ole teise poeg.
Segu Montclairidest ja Baltimore’idest paljastaski minu jaoks sügava lõhe, mis mu elu kaheks jaotas: üks oli ametlik, Montclairi Goldmani elu ja teine salajane, Baltimore’i Goldmani oma. Oma teisest eesnimest – Philip – jätsin alles vaid esitähe ning kirjutasin koolivihikutele ja – töödele Marcus P. Goldman. Seejärel lisasin P-le ühe pauna, nii et nimeks sai Marcus B. Goldman. Olin P, kellest sai vahel B. Ja justkui minu õigustamiseks mängis elu mulle vingerpussi – üksi Baltimore’is olles tundsin end ühena nende seast. Kui Hilleli ja Woodyga nende kodukandis ringi uitasime, lehvitasid patrullijad meile ja hüüdsid meid nimepidi. Samas mäletan mind vallanud piinlikkust, kui ma koos vanematega Baltimore’i tänupüha veetma sõitsin ja me oma vana autoga Oak Parki tänavatele jõudsime; nagu oleks kaitserauale kirjutatud, et me ei kuulu siinsete Goldmanide dünastiasse. Kui meile tuli vastu patrullauto, viipasin sellele salamisi nagu siinsed elanikud, aga mu ema ei mõistnud seda ja tõreles minuga: „Markie, palun lõpeta lolli mängimine ja ära vehi patrullijate poole!“
Kõige hirmsam oli see, kui me Oak Parkis ära eksisime, sest ringikujulised tänavad ajasid hõlpsalt segadusse. Ema läks närvi, isa jäi keset ristmikku seisma ja nad hakkasid vaidlema, mis suunas peaks sõitma, kuni kohale ilmus patrullauto, et vaadata, mida see kahtlane mõlkis autoloks siin toimetab. Isa selgitas, miks me seal viibime, samal ajal kui mina edastasin