Vaevalt saab tõsikindlalt väita, et olemas on üks ja selge kogu rahva tahe. Tõsi, proportsionaalse valimissüstee-mi eelis on selles, et arvesse lähevad rahva seas levinud erinevad vaated, nii esindab Riigikogu tervikuna rahva mitmetahulist tahet. Mõnes konkreet-ses riigielu küsimuses võiks olla ko-hane rahvahääletus. Põhiseadus näeb ette muu riigielu küsimuse rahvahää-letuse võimaluse, seejuures valitsu-sele ja parlamendile kaasneva riskita laiali minna, kui parlamendi enamuse esitatud lahendus rahva toetust ei saa (§ 105, tähelepanelikult tuleb lugeda paragrahvi neljandat lõiget).
Viited rahva tahtele ning selle järgi käimise ette seatud takistustele võr-suvad veendumusest, et moraalselt puhas ja ühtne rahvas on allutatud amoraalsele korrumpeerunud eliidi-le, kelle käest tuleb võim tagasi võtta.
Paraku pole ühiskonna hea käe-käigu tagamiseks üht ja ainuõiget retsepti (olgu tegu pensionikorraldu-se või lasteaia õppekavaga), rahvas ei ole ühtne ega saagi olla. Inimestel on erinevad mõtted, tunded, huvid, eri-nev on õiglustunnegi.
Õigusriigi ideoloogilise lammuta-mise tuuma kirjeldas rohkete näide-te varal hiljaaegu Peet Kask1. Ühes teises analüüsis jäi silma Ungari parlamendi spiikri siiras manitsus kohtunikele, et nonde prioriteediks peavad olema Ungari riigi ja rahva huvid, mitte aga seadused ja eriti põhiseadusega ette antud võimu teos-tamise piirid. Rahva parimaid huve teab muidugi eksimatult vaid võimu-le saanud poliitik.
Kuidas kasvatada rahva nõudlust mõistlike ot-suste järele?
Oleks ülekohtune näha kõva käe ihalust üksnes mõnes poliitspektri osas. Samasugust teisi tallavat nõud-likkust esindavad ka mõned kliima- ja identiteediaktivistid. Maakera pääst-miseks keelatagu liha ja reisilennu-kid! Neid, kes kaasaja soo- ja seksuaal-määratluste virvarriga õhinal kaasa ei keerle või selles koguni kahtlevad, ähvardab aga süüdistus sallimatuses ning paljudes -ismides, ükskõik, kui
hästi nad ligimesse – just nii nagu ta on loodud – tegelikult suhtuvad.
Täiendava ja omaette rühmana askeldavad õigusriikluse alustalade kallal algoritmide usku mõtlejad, kel-le meelest senine riigikorraldus ongi oma aja ära elanud. Kõiketeadev AI ehk tehismõistus ju välistaks inimliku nõrkuse ja tarbetu jututoa ning viiks ratsionaalselt ainuvõimaliku otsuseni. Igaüks võiks mõttemänguna siit edasi arutleda: milline oleks riik ja ühis-kond, kus poleks kohta emotsioonidel, mälestustel, traditsioonidel, ootama-tustel, halastusel, unistustel. Lõpp-kokkuvõttes kultuuril, mis meid ini-mestena kas koos hoiab või lahku ajab.
George Orwell tõdes oma 1940. aastal ilmunud arvustuses “Mein Kampfile”, et mingil põhjusel võivad inimesed alluda manipulatsioonile ja olla ühel hetkel valmis – seejuures paratamatu välise surveta − loobuma rahust ning heaolust.
Rahva enamust võibki ühel hetkel, manipulatsioonide tagajärjel, tabada soov olemasolev võimude lahusus ja nende omavaheline tasakaal maha
lõhkuda. Pinnas on selleks paraku pä-ris soodne. Mis inimlikult mõistetav – iga tervemõistuslik täiskasvanu hak-kab vastu, kui talle öeldakse, kuidas ta tundma ja mõtlema peab. Francis Fukuyamagi tunnistas talve hakul intervjuus Andres Herkelile, et Lääne liberaalses demokraatias on mindud tunnete ja mõtete pealesurumisega liiale.
Sestap tuleks pealkirjas seisev kü-simus – kuidas kaitsta õigusriiki – üm-ber sõnastada. Kuidas kasvatada rah-va nõudlust mõistlike otsuste järele?
Demokraatlikus riigijuhtimises peab selgusele, loogikale ja konflik-tide vähendamisele suunatud vaim suutma tasakaalustada tundepõhist ning meelelahutuslikku vaimustust. Lahendus peitub aususes, selguses, ülemäärast protesti esile kutsuva po-liitkorrektsuse ja inimeste valikute ülemäärase piiramise vältimises. Tu-leks hoida vaimset vabadust. Me ei talu enda malakaga õitsvasse tulevik-ku ajamist. Täiskasvanud inimesele ei saa dikteerida, kuidas too end tund-ma, mida kartma ja mõtlema peab, ning milliste sõnadega rääkida tohib. Selle asemel aitaksid ehk mõistlikkus ja inimlik suuremeelsus.
Inimrühmade üksteise vastu män-gimine on küüniline, sest lõpuks lõhub kõiki. Seesugune mängurlus võiks olla lubamatu või vähemasti väga halb toon.
1 www.err.ee/1021885
Oleks ülekohtune näha kõva käe ihalust üksnes mõnes poliitspektri osas.
Lahendus peitub aususes, selguses, ülemäärast protesti esile kutsuva poliitkorrektsuse ja inimeste valikute ülemäärase piiramise vältimises.