finantsturgude volatiilsusest, vaid võisid ummistada infotelefoni küsimusega, miks on pangakaardi nurgad ümmargused.
„Küsimus ei olnud mitte elitaarsuses, vaid professionaalsuses,“ ütleb Viisemann nüüd. „Kui me liitusime Hoiupangaga, siis ma ütlesin, et see ei ole enam üliprofessionaalne organisatsioon.“ Pealtnäha oli kõik hästi: organisatsioon kasvas, mahud hüppasid lakke, osakaal turul mitmekordistus ja aktsionärid olid õhtuti kodudes lahkemas tujus, sest nende südameid täitis rõõm. Kuid see polnud lihtsalt enam see pank. Liiga palju inimesi. Liiga palju suhtlemist. Liiga palju läbirääkimist, delegeerimist, kooskõlastamist. See ei rahuldanud enam paljusid, kõigi teiste seas ka mitte Lõhmust ja Viisemanni.
„Sa oled paksuks läinud,“ ütles Viisemanni ema talle ühel hommikul − ning see lause oli Lõhmuse, Haaveli & Viisemanni asutamisel otsustav. Kui Viisemann astus vannitoapeegli ette ja proovis oma pintsakunööpe edutult nööpaukudesse sikutada, teadis ta hästi, mis tema ülekaalu põhjus oli. Mitte liiga hea elu, vaid liiga närviline elu. Viimased kuud oli ta pidanud istuma kummalise nimega ausa valiku komitees, mille ülesanne oli intervjueerida Hansapanga ja Hoiupanga töötajaid ning otsustada, kes jääb tööle ja kes ei jää. Viisemann oli selle komitee pealik. Iga päev kirjutas ta alla mõnele koondamiskäsule.
Närv oli must ja esimesena mõjus see − nagu alati − seedimisele. Märkamatult hakkasid kogunema grammid ja seejärel kilod. Muutused Eesti finantssektoris said endale väikeste rasvavoldikeste kuju, mis kleepusid Viisemanni keha külge, kuni ühel päeval tema ema, kombekas ja väärikas proua, ei pidanud enam vastu ning ütles, et pangad võivad ju liituda ja laguneda, aga miks peab see kõik tema poja maole mõjuma. „Ma mõtlesin, et kui juba ema seda ütleb, ju siis on sellel mingi põhjus,“ ütleb Viisemann. Ta võttis aja maha ja sõitis vana sõbra Tarmo Jüristoga (jätkem ka see nimi meie hilisema radari jaoks meelde) Tšiilisse.
Punta Arenas ei asu mitte ainult päris Tšiili lõunatipus, vaid kogu maailma äärel. Öeldakse, et see on maailma lõunapoolseim linn, kust sageli alustavad ekspeditsioonid teekonda tundmatusse, täpsemalt Antarktikasse. Linnake asub otse ookeani kaldal ja läbi tema tänavate puhuvad tugevad tuuled, nii et linnavalitsus on majade vahele tõmmanud köied, millest inimesed saaksid kõndides kinni hoida ja ennast sammhaaval edasi liigutada. Neist köitest hoidis kinni ka Viisemann, kui ta ennast ühel päeval lähima telefoniputkani sikutas, selle ukse avas ja automaadi juurde astus. Tuul lõi ukse tema selja taga pauguga kinni, kuid putkas eneses oli vaikne, ainult väikesed klaasruudud lõgisesid natuke. Viisemann võttis toru, asetas aparaadi ülaservas olevasse pilusse mõne mündi ja valis numbri, mis oli tal peas. Telefon kutsus paar korda, siis võeti see vastu. Toru teises otsas oli Rain Lõhmus. „Me läheme suurema seltskonnaga Hansapangast ära,“ ütles ta. „Tahad ka tulla?“
Kui Viisemann taas putka ukse sulges ja lähimast köiest haaras, ei mõelnud ta ilmselt selle peale, et elab keset metafoori. Ka läbi tema elu olid puhumas tuuled, ka tema pidi leidma lähima köie, ja ka tema ees seisis valik alustada ekspeditsiooni tundmatusse. Sel hetkel püüdis ta ilmselt pigem meenutada oma ärasõidukuupäeva, sest seda oli ta öelnud ka Lõhmusele: kui maandun, siis arutame.
Rahvusraamatukogu lugemistoad on väikesed, kuid tugeva valgusega, et inimesed ei rikuks Balzaci või Turgenevit lugedes silmi. Väikesed ebamugavad toolid on asetatud lauakeste taha, kuid seekord, 1998. aasta sügisel, olid need sealt eemale tõstetud ja moodustatud midagi ebakorrapärase ringi kujulist. Ühel toolil istus Rain Lõhmus, teisel Andres Viisemann, kolmandal Tõnis Haavel, neljandal Rain Tamm ja viiendal Taavi Lepmets. Ehkki nende keskmine vanus jäi alla kolmekümne, olid nad tol hetkel mehed, kes tänu pikaajalisele kogemusele teadsid, mida nad tegema läksid.
Hoolimata rongide kinnipidamisest Siberis ja Indoneesia veteranpresidendi langemisest, hoolimata rubla põrumisest ja Jaapani börsi kukkumisest viiendiku võrra, hoolimata isegi Magda rahaga turule marssinud rootslastest ja järsku koosolekulaudadele ilmunud Löfbergs Lila kohvitassidest, mis pani paljusid tundma, nagu oleks Eesti iseseisev pangandus selleks korraks lõppenud, otsustasid need viis just tol hetkel seal rahvusraamatukogu veidi umbses lugemistoas asutada uue investeerimisühingu. Lepiti kokku veel osaluses − Lõhmusel kakskümmend protsenti, teistel viisteist protsenti ja ülejäänud kakskümmend protsenti võimalikele tulevastele partneritele − ning siis mindi laiali, laskudes vanas hallide logisevate ustega liftis (mis oli nii kitsas, et minna tuli kahes jaos) avarasse fuajeesse ning seejärel juba läbi klaasist pöördukse tänavale, kus ühel pool paistis pronkssõdur ja teisel pool valveapteek. Läbi sügisese õhu langes pärnade kollaseid lehti. Aimata võis talve vääramatut saabumist.
II
Lift sulgeb vaikse sahinaga uksed ja võtab peaaegu märkamatu nõksatusega paigalt. Libiseme järjest kõrgemale nagu linna kohale kerkiv purilendur. Meie tõusu ei takista miski, õhk nii üleval kui ka all tundub kerge ja lift lõhestab seda nagu nuga bubertit – vastupanuta. Tammespooni imiteerivate plaatidega kaetud seinad mõjuvad rahustavalt, kuigi peaksid ilmselt mõjuma eelkõige väärikalt. Väikesed ümmargused lakke puuritud lambipesad peidavad endas tillukesi halogeenlambikesi, need heidavad piisavalt ebamäärast ja hägusat valgust, et mitte lõhkuda turvalist õhkkonda, mille kinnisvaraarendaja oli lifti loonud. Siis pole neist enam kasu. Me oleme tõusnud ülespoole kaheksandat korrust ja üks liftisein muutub hiigelsuureks läbipaistvaks klaaspaneeliks, mis jätkub meie reisi lõpuni.
Vaatan alla. Seal paistab kodulinn. Kortermajad, nende taga paar hotelli, siis suured kesklinna büroohooned (ilmetud, kuid tõhusad), taamal sadam, kuhu sõidab parajasti sisse järjekordne hiiglaslik koloss, kandmas sadu uudishimulikke, kes tahavad veel tänase päeva jooksul võtta väikeseid argiseid riske: katsetada õllesordi või pearoaga (šnitsli asemel täna kohalik risoto, või äkki koguni ainult siinsele piirkonnale iseloomulik kala, mõni tundmatu puuvili või kohalik koogike?). Mõni neist uudishimulikest on valmis külastama isegi endale tundmatuid maju, väljakuid ja tornikesi. Elu riski piiril, vaat mis see nende jaoks on.
Lift kerkib edasi. Silmitsen kusagil seal all kiiresti kaduvas sügavikus asuvat pruuni hruštšovkat. Sellel on kolm püstakut, igas püstakus viisteist korterit, kokku nelikümmend viis. Tunnen, et see tehe on mulle veel jõukohane ja enne järgmisele korrusele tõusmist tean, et umbes viis korterit selles majas kuulub alates üleeilsest LHV-le. Umbes viis perekonda selles majas − ja umbes iga kümnes perekond kogu selles linnas − kannab alates järgmisest kuust oma pangalaenu osamakse ühele uuele kontole. Nad peavad netipanka sisse logima ja oma püsimakse ära muutma. See võtab neil kõige rohkem minuti, ülekandeks kulub murdosa sekundist.
Tehnilisest kergusest hoolimata on ilmselt nii mõnigi neist mures. Kraapida iga kuu kokku mõned sajad või tuhanded eurod, see polegi ehk nii lihtne. Kuid nad teavad, et nii need asjad käivad. Teist võimalust ei ole. Me elame säärases maailmas ja õigupoolest oleme elanud säärases maailmas juba kaua. Sest LHV ajalugu ei alanud eile, 2019. aasta kuumal juunipäeval, mil Madis Toomsalu teatas kümnendi tehingust − nad ostsid ära Danske panga eralaenuportfelli. See ei alanud ka kümmekond aastat varem, 2009. aasta 6. mail. See oli pooljahe päev, mil paljudes kohtades sadas vihma ja temperatuur ei tõusnud kusagil üle viieteistkümne kraadi. Lõuna-Aafrika Vabariik valis endale tol päeval uue presidendi, Gruusias algasid järjekordsed NATO õppused ning Gerd Kanter tähistas oma kolmekümnendat sünnipäeva kalorivaba tordi ja alkoholivaba õllega − riski piir on meil kõigil erinevas kohas. Samal päeval sai aktsiaselts Lõhmus, Haavel & Viisemann Finantsinspektsioonilt loa tegutseda pangana. Ent LHV ei alanud ka siis. LHV ajalugu ei alanud isegi kümmekond aastat varem, kui ühe pealinna raamatukogu poolhämarates ruumides langetati otsuseid ühe investeerimisühingu asutamise kohta.
LHV ajalugu algab palju aega enne seda. Väga palju aega. LHV algab aastal 1754 enne Kristust, mil igaveseks tundmatuks jääv meister tõstab viimast korda käe ja lööb primitiivse, kuid tõhusa peitli otsaga veel viimast korda vastu tema ees kõrguvat hiiglaslikku kivisammast.
Sel hetkel jõuab meie lift kohale. Uksed avanevad.
1901. aasta detsember oli Iraanis nagu ikka − jahe. Hoolimata lähedal asuvast Araabia kõrbest, kust tuuled tassisid siia suurema osa aastast