saa kunagi teada, mida tundis, teatas või hüüdis teadlane, kelle näpud puutusid esimest korda jahedat, musta ja ootamatult siledat kivipinda. Ilmselt oli see „Mon dieu!“ või „Quelle surprise!“ või midagi muud, mida prantslased sellistel hetkedel hüüavad, kui nende poolkülmunud sõrmed puhastavad suvalise kivirisu alt ettevaatlikult välja rohkem kui kahemeetrise mustja samba, mille külgedele on iidne peitel raiunud loendamatul hulgal märke ja märgikesi. Kokku tõmmati tol detsembripäeval ajaloo jaoks tähendusetu kivipudi alt välja kolm suurt sammast, mille küljed sobisid kahtlaselt ideaalselt kokku, moodustades nõnda ühtse tervikliku samba − ühtse tervikliku sõnumiga.
Need olid seadused, välja töötatud peaaegu kolm tuhat aastat varem, mil paljude kaasaegsete arvates siples inimühiskond alles tsivilisatsioonimähkmetes, kuid mil tegelikult pandi kirja see, mis kehtib praeguseni. Kuningas Hammurapi (või pangandusterminites öelduna iidse Babüloonia CEO) oli tol kujuteldamatult kaugel ajal lasknud sammastele raiuda põhimõtted, mis pretty much võiksid olla siiani suvalise ühiskonna sisekorraeeskirjad.
Näiteks ütleb too iidne CEO, et kui mõni mees näitab sõrmega naisterahva poole, on see solvang ja tema nahka tuleks veidi lõikuda. Või − ja sellest punktist lähtub iga praegusaja finantsinspektsioon − kui karjane teeb pettust ja toob tagasi vähem lambaid kui tema lahkesse hoolde hommikul usaldatud, siis peab ta maksma omanikule kümnekordse trahvi. Neid punkte ja paragrahve on veel. Kahemeetrine sammas on neid tihedalt täis täkitud ja raske on neis mitte näha tänapäeva muistset peegeldust. Kui kellegi põllul kasvab madalam vili kui tema naabri omal, siis on tema töötaja teinud kehva tööd ja viimane peab vahe kinni maksma. Kui kaupmees annab vahendajale õli või vilja, peab vahendaja andma talle kviitungi. Kui keegi ei hoolitse piisavalt hästi tammi eest ja see puruneb, ujutades maad üle, peab tammi omanik maksma kõik kahjud kinni.
Ent kõigi nende loendamatute punktide kõrval, mis käsitlevad abielurikkumist, tunnistuste andmist kohtus või niisama üldist õiglust ning mis sageli lahendavad kõik kriisid brutaalselt (abielurikkujad seotakse kokku ja visatakse jõkke, valetunnistuse andja tapetakse, silma väljalöömise eest lüüakse ka sinul silm välja), kõneldakse Babüloonia CEO koostatud ja tundmatute käsitööliste kätega välja raiutud sammastel enam-vähem esimest korda ka protsenti koguvatest hoiustest ja intressiga koormatud laenudest. Tulikirjades pankade, kriitpaberile trükitud laenubrošüüride ja virtuaalsete rahaülekannete asemel olid siis keset kõrbe seisvad hiiglaslikud templid, peitlitega mustava kivi sisse raiutud printsiibid ja arvestamine viljaterades, kuid see kõik, millele praegune pangandus toetub, oli juba toona olemas.
Tehingud on läinud keerulisemaks, tasemeid on tulnud juurde ja peenekoeliste käsitsi värvitud tekstiilkostüümide asemel kantakse pankades klassikalisi kehasse õmmeldud musti ülikondi, rõhutamaks soliidsust, erapooletust ja kindlameelsust, kuid selle kõige juur on endiselt seal − Araabia kõrbe äärealadel. Ei ole näiteks keeruline ette kujutada praegusaja Eesti Panga töötajaid mõnes sealses templis, võtmas vastu viljateri, pidamas aru nende hoolde antud kulla tuleviku üle või arutlemas kusagil ülemise korruse valgusküllases toas laenukoormuse olukorra üle riigis.
Kas seal kusagil võiks olla ka LHV? Jah, miks mitte. Miks mitte kujutleda LHV-d ühte suurde äärelinna majja − avara keskmise toa, puidust ukse ning mudast, mullast, liivast ja veest tehtud tellistest meisterdatud seintega −, kus tegutsesid toona Itti-Marduk-balatu (Rain Lõhmus) ja Marduk-nāșir-apli (Andres Viisemann), suure suguvõsa pead, kes müüsid, ostsid ja vahetasid muu hulgas maju, põlde ja orje, kuid kelle tegevuses märgati juba siis jälgi millestki, mida võiks ettevaatlikult nimetada panganduseks: hoiuste vastuvõtmine, rahvusvahelise kaubanduse rahastamine, laenude andmine, krediidi pakkumine.
Olles ühe suguvõsa liikmed, voolas nende sarnaste nägudega inimeste soontes sarnase DNA-ga veri. See polnud suvaline kamp suvalisi inimesi, vaid kokkuhoidev rühm, kelle uksele koputati, see uks avati ja sisse tulid kaupmehed, kodanikud, isegi valitsejad. Lõhmus või Viisemann kohtus nendega keset maja asuvas ilma akendeta suures ruumis, kust avanesid sissepääsud väiksematesse tubadesse, nagu on tänapäeval nõupidamisruumid, privaatsed töötoad ja suriseva masinaga kohvinurgad ühes Tallinna kesklinnas kõrguvas hoones.
Lõhmus ja Viisemann, Itti-Marduk-balatu ja Marduk-nāșir-apli, või hoopis nende kolleegid Nergel-ušēzib või Nab-(a)hhē-bulliț võtsid tulija vastu, istudes ilmselt mõnel savist tehtud toolil või hoopis rätsepistmes kirjul vaibakesel − kõik oletused on lubatud, sest pole säilinud ühtegi iidset LHV kontorit −, kuulates tulija ära, kalkuleerides peas ja sõrmedel võimalusi, pidades sosinal nõu mõne kaastöötajaga ning lahkudes vabandades kõrvalruumi, kus seina äärde kuhjatult asusid sajad väikesed savitahvlid, uurides nendelt kontserni seisu laenuprovisjonide, varade tootluse ja võib-olla isegi neto intressimarginaaliga, vahtides otsa neile väikestele elegantsetele harkjalgadele, ROE, NIM-i ja LCR-i kaugetele eelkäijatele. Nad proovisid seda sobitada suures toas ootava inimese vajadustega ning astusid siis suurde ruumi tagasi, istudes uuesti savist toolile või kirjule vaibakesele ja andsid tulijale vastuse.
See kõik oli tuhandeid aastaid tagasi, ammu enne halogeenlambikestega liftide tõusmist moodsa linna kohale, kuid midagi selles kõiges on see, mis ei ole juhtunud täna, eile ega isegi mitte viimase saja aasta jooksul. See on juhtunud juba ammu. Vundamendi on ladunud meie nägudeta esivanemad. Üks asi viis teiseni, sõlmiti suhteid, tehti tehinguid, leiti väljapääse. Et Viisemann võiks olla madalas ristkülikukujulises toas jahedust õhkava savikatuse all hoopis Marduk-nāșir-apli − see pole kujund, vaid ühe ajaloolise pärandi erinevate otste kokkupainutamine, ringi sulgumine ja ringi jätkumine, sest pole midagi uut siin päikese all, isegi mitte LHV pole seda.
Ma ei tea, kui palju mõtlevad selle peale inimesed nendes liftist paistvates ümberehitatud hruštšovkades ja kaugemal sinaka taeva taustal kumavates eramajades, mis palistavad rannaäärt. Ilmselt mitte eriti palju. Ilmselt mitte kunagi. Ja ma pole kindel, et selle peale mõtlesid isegi LHV enda tüübid, kui nad 1999. aastal laiali läksid. Sest ma pole selleski kindel, et nad tol hetkel üleüldse millegi eriti konkreetse peale mõtlesid.
„Me tulime tühja tuppa kokku ja mõtlesime, mida me tegema hakkame,“ mäletab Lõhmus. „Meil ei olnud konkreetset eesmärki ega perspektiivi.“ Leviteerime koos Lõhmusega tema kahekümne kolmandal korrusel asuvas kontorinurgakeses, kuhu lift meid toonud on. Ta kannab lõheroosat T-särki, helesiniseid teksaseid ja muretut ilmet. Võib-olla nägi ta umbes säärane välja ka kakskümmend aastat tagasi. Need, kes teda tunnevad, väidavad, et ta vananeb aeglaselt, peaaegu märkamatult, võib-olla mõni korts kusagil rohkem, kuid vananemise raskust temas ei ole − või peidab ta seda hästi. Ühes intervjuus ütleb Lõhmus, et soovib elada kahesaja-aastaseks, elades nagu kilpkonn (retsept: istuda vahel kilbi all, vaadata tagasihoidlikult ja mitte midagi teha).
„Me olime nagu teismelised,“ meenutab Lõhmus. „Me saime pangast priiks ja olime õnnelikud, sest pangandus tundus kohutavalt boring, aga ühtegi järgmist sammu ei olnud meil ette mõeldud.“ Ta vaatab peaaegu otse helendavasse päikesesse, tema sinistes teksades tagumiku all on kolmteist korrusetäit tema asutatud ja suuresti talle kuuluvat panka. See − pank − ei juhtunud toona, kakskümmend aastat tagasi. Tagantjärele ajaloosündmuste puslet kokku pannes on raske aru saada, mis üldse juhtus, mis oli see kleepekas, mis seda punti koos hoidis. Pigem meenutab LHV algus murdeealiste koopainimeste teisipäevaõhtust lõkketuld, mille ääres otsustatakse järgmisel hommikul mammuteid küttima minna, kindlasti just nimelt mammuteid, kuid hommikul ärgates kulutatakse pool jahiajast haigutamisele ning seejärel longib igaüks ise suunas, taustal lendlemas eikellegi juhitud heinakõrred.
Otsa tegi lahti Lõhmus ise. Kõigest mõni nädal pärast lõkkeõhtut kõndis ta lennukisse ja sõitis selja taga loojuvast päikesest eemale USA poole. Selle asemel et joosta mööda kodulinna ja ajada oma investeerimisühingu asju, istus ta suure osa järgnevatest kuudest mõne kilomeetri kaugusel Bostoni kesklinnast Harvardi ülikoolilinnakus, kus veel paar aastat varem oli jalutanud ringi Barack Obama (ja kuhu peatselt ilmus keegi Mark Zuckerberg). Kuuel päeval nädalas ta õppis ja kuna see oli Harvard, siis polnud tegu lihtsalt teoreetilise aruteluga selle üle, milline võiks või ei võiks elu olla, vaid juhtumiuuringu meetodil võeti ette teiste õnnestumised