mehe nõuande järgi. Ning õieti käis ju praegune seisukord ka Võibo tunde vastu. Urma rikkusega ja väljapaistva seisundiga oli nagu midagi ka temal enesel kaduma läinud. Pea nagu oleks ta ise pisut vaesemaks jäänud. Sest seni oli olnud ikkagi mingisugune vastukaal olemas Uudemeele suurusiha vastu, ta kohati liigse mõistlikkuse või jälle liigse tormakuse vastu. Ei teadnud Võibo seda õieti seletada, kuid Urmas oli ta meelest nagu vanemaks rohkem sündinud. Tal oli nagu avaram ja laiem viis, heldem käsi ja uhkem meel. Ta ei kaevanud ega kirunud, kui tal halvasti läks, ta naeratas vaid kõrgilt. Ja ta ei olnud kade, kui teisel midagi õnnestus. Aga kui ta kohtas halba meest, siis ta nagu ei tundnud teda. Uudemeel ei olnud paha vanem, arukas ja kaval, kuid meeldivam oli ikkagi Urmas, kel puudus omakasu visa jonnakus.
Selge oli Võibole, et Urmas siit nüüd pidi lahkuma. Kuid miks ei tahtnud ta minna üldisemat ja tuttavamat teed üle mere? Sinna, kust alati tuli suuri rikkusi randadelt ja võõrastelt laevadelt? Tõsi ju on, et ka Valgjärve ja Ilmanjärve valitseja maadelt saab tuua kuulsust ja rikkust, tõsi ju on, Laadoka kaldaid mööda on sõitnud küllalt omamaa mehi ja pildunud seal tuld küladesse. Kuid see oleks nagu rohkem Virumaa, Harjumaa ja Rävela meeste valdkond, see on neile juba lähem ja nagu rohkem külje all. Võibo meelest nagu oleks parem, kui Urmas püüaks kas või leedulastele tasuda. Kuid kui ta osutas nendele, siis vastas Urmas:
„Ega ma neilegi taha kinkida.”
Nad panid vastu ööd urikivi juures pühas hiies lepitustalituse toime Urma isaga, emaga ja naisega. Võibo oli kutsunud targa, kes tappis Võibo poolt kaasatoodud varsa. Urma isa hing õnnistagu iga ettevõtet. Ta kasvatagu ise suureks varss ja ratsutagu vaimude teedel kaasa oma pojaga ning peletagu eest kõik vaenulikud ja salakavalad pahad ukud.
Tark oli selgete silmadega keskealine mees, põlisest tarkade perekonnast. Ta tappis varsa vana pronkskirvega, mille peal oli saladuslikku kirja ja mis oli pärit esivanemalt, kelle hing elab tuhandeaastase tamme ladvas. Selle tamme oli ta ise enesele istutanud tulevaseks koduks.
Tark vaatas üles tamme latva, kui ta oli joonud varsa kaelasoonest voolavat verd väikesest vaskkopsikust, millel ei olnud sarnasust nüüd tarvitusel olevatega. Siis lahkas ta looma, vaatas ta sisikonda, pomises salasõnu ning lausus siis, et esivanema vaim on sõbralik Urma isale ja Urmale enesele.
Ta küpsetas varsa südame, sõi ise sellest ja andis ka Urmale ning Võibole. Nii küpsetas ta ka varsa aju, jagas sellest teistele ning pildus väikesi tükikesi tulle Urma emale, naisele ja lastele urjaks. Paremad osad lõikas ta lihaks enesele ja meestele kaasa ja põletas järelejäänu loitval tulel. Ning pimeduses kõrgele leegitseva tule paistel laulis ta vana laulu, mille sõnad olid Urmale ja Võibole nagu mõnest võõrast unustatud keelest.
Kui Urmas ja Võibo jälle jõudsid koju, siis oli tare valgustatud pirdudega, mis seisid pilaku vahel ja tulejalgadel. Naised olid magamisasemed katnud Urma perekonna hingedele ja Võibole ning Urmale enesele laotanud õlgi põrandale, nagu seda nõudis komme surnute pühal, mille Võibo nüüd pani toime Urma lahkumise puhul.
Urmas oli talle tänulik selle eest ja seda rohkem veel, et ta oli teada saanud, kuidas Võibo ka Imbi ja laste surma puhul kõigiti oli hoolitsenud austava ning lepitava urja eest. Ta oli käinud hiies ja oli ka välja pannud öisi ande nende hingede teekonna jaoks.
Võibo juures see öö ei magatud. Naised küpsetasid koldel varsa ja veise liha ning aegamööda tuli külalisi, kes olid ikka olnud Urmale sõbrad. Joodi mõdu ja humalaga kibedaks ja kangeks aetud õlut ning vana Õnnelemb, kes oli juba olnud Urma isa noorem sõber, tõi koguni kaasa lähkri punast ja nahkvoolikus kollast viina, mille ta hiljuti saanud sakslastelt Kividenpää sadamast. Need olid selle omakorda saanud saagiks Saksamaalt Rootsi minevalt laevalt, mis pidi ikka kaupa vedama kuningaile ja teistele vägevaile. Saarlased olid ju, tõsi küll, Õnnelemme üle löönud ja saanud temalt, kui ta purju olid pannud selle haruldase joogiga, terve koorma kopranahku. Ning sellepärast olgu nüüd see viin ka joodud sõbra poja auks ja lahkumiseks: tema ise hoiab sest ajast peale vana harjunud mõdu ja õlle poole. Ja kopranahku on tal veel olemas ja saab neid jälle. Sest kobras on suurelt siginenud jälle, suured tammid ehitanud Arojõkke ja sel viisil üle ujutanud kogu Kaasiku Altmaa ja rabaks teinud niidud Vesinurmeni välja.
Laulik oli tulnud oma kandlega ja pajatas lugusid vapratest meestest ja kuulsusest, sõjateedest ning hädadest merel ja maal. Ta laulis siinolevate meeste tegudest ja sõitudest, kaitsevaist ukudest ja kurjadest nõidadest, lõi salmi salmi järele ja mehed kordasid kooris. Viis kõmas tares nagu sügisene tuul, mis õõnelt langeb ja tõuseb majanurkade ümber. Lapsi ja naisi kuulas ustepiitade najal või põrandal õlgedel ja pirdude tuli vabises rahutult, kui mehed kordasid koos eietavaid sõnu, mornilt altkulmu vaadates lahingute kirjeldusi, ja naeratavate silmadega, kui laulik laulis lõbudest ja rõõmust.
Ka Urmale pühendas laulik sõnu. Ta kiitis ta noorust, mis oli siiski võimaldanud juba pikka mehetööd võõrastel randadel ja maadel, kurtis ta isa ja pere surma ja laulis õnne kaasa uutele teedele.
Urmas tundis kogu külalislahkust lohutusena, millele ta tõrges loomus õieti ei tahtnud alistuda. Ta oli sõnaaher, kuid sellepoolest ju tunti teda. Nii oli ta tavaline olek, kuigi ka oli nähtud, et ta võib elavalt kõnelema sattuda. Temast saadi aga aru praegu, ja mehed mõistsid, et raske on olla rõõmus, kui oled kõik kaotanud.
Nad istusid kõik hommikuni välja. Ja seisid mõlemal pool reas tänaval, kui Urmas istus hobusele.
Varakevadine härmatis läikis maas, lõoke seisis kõrgel taevas ja sirises, kuldnokad istusid okstel, mis alles näitasid pungade väikesi paistetusi.
Urmas ei heitnud enam pilkugi meestele. Ta ei tundnud ka looduse äratavat ning lootust elama panevat ergutust. Ta vaatas oma hobuse kaelale ja ratsutas minema. Selja taha jäid rasked, lasuvad õlgkatused madalale rippuvate jääpurikatega. Nende katuste all olid avatud uksed ja pajaaugud. Inimesi vaatas talle järele, kui ta alul sammus, siis kiires traavis ratsutas minema, relvis, kilp vasakul käsivarrel, nagu sõjamees vaenlasile vastu.
Kuid nad ütlesid enestele, et ei olnud nagu sünnis see ratsutamine ilma saatjaskonnata, ilma sulasteta. Nad tundsid seda kõik, mitte vaid sepp Võibo, et külast kaob keegi, kes oma minekuga jätab koha tühjaks.
Ta oli neile jutustanud öösel, et enne oma sõitu Peipsi taha Laugajõge mööda üles peab ta veel minema Järvamaale. Et seal on mees, kellele ta on tõotuse andnud, et aitab teda ühes ettevõttes. Sest see on teda kord varem aidanud.
Õieti ei teadnud Urmas isegi, mis asjas ta peab abiks olema. Kuid ta oli kergelt lubanud, sest kellelegi ei tahtnud ta võlgu jääda.
Külast oli ta juba kaugel väljas, kui äkki jooksis tihnikust välja kaks meest ja peatus teel hobuse ees.
Nad olid relvis, kuid olid ta endised orjad Havald ja Meeldes.
„Võta meid kaasa,” ütles rootslane Havald, „meie ei taha teisi isandaid kui sind.”
„Võta kaasa, sul on ustavaid sulaseid vaja. Võidelda me mõistame,” lausus vadjalane Meeldes ja sülitas rohukõrre hammaste vahelt välja.
„Kaugele ma teid õige viin nõnda?” küsis Urmas ja naeratas. „Mind peetakse varsti kinni orjade vargana.”
Nad võtsid kaukast välja nahkmütsid, mille ääre alla oli kinnitatud peent jõhvi sälgude sabadest. See langes õlgadele nagu pikk juus ja varjas nende pügatud peade reetvuse.
Aga Urmas ei olnud nõus. Ta ütles nüüd karmilt:
„Minge minema, mul ei ole abi vaja.”
„Nii mina ju arvasin ka,” tähendas rootslane mõtlikult ning aeglaselt. „Arvasin isegi, et oleme sulle siin vist raskuseks. Aga kaugemal, kui kokku saame, siis läheks sul meid vaja. Sa minevat vadjalaste maale?”
Urmas ei vastanud, vaid vaatas kaugusesse.
Vadjalane tõmbas oma punase karvaga kaetud kämblaga enesele üle lauba, ta helesinised väikesed silmad tedretähnilises näos vaatasid usaldades endist isandat ja ta ütles siis rahulikult:
„Ega me siia ikkagi