ohver
ordinatsioon
piht
ristimine
sakrament
sakramentaalid
transsubstantsiatsioon
ubikviteet
verbaalpresents
viimne võidmine
õndsuskindlus
Viimsed asjad
aeg ja igavik
aioonideõpetus
antikristus
apokatastasis
eshatoloogia
hiliasm
hinge surematus
igavene elu
maailma lõpp
montanism
paradiis
puhastustuli
põrgu
surm
viimne kohus
ülestõusmine
SAATESÕNA ESMAVÄLJAANDELE
Kristlik teoloogia on osa kiriklikust kultuurist ja laiemalt kogu inimkultuurist, mille tundmise osas on Eestimaal tekkinud kahe põlvkonna pikkune lünk. Elmar Salumaa, kelle sünnist möödub tänavu üks sajand ehk kaks juubelitsüklit (juubel tuleneb heebreakeelsest sõnast jobel ja oli viiekümnenda aasta tähiseks), täitis oma tegevusega seda lünka ja jõudis kirjutada, õpetada ning mõjutada sügavuti mõelda tahtvaid inimesi kolme riigikorra ajal.
Elmar Salumaa tähistas oma esimest täisjuubelit, viiekümnendat sünnipäeva okupatsiooniaja tingimustes. See tunnistab ühtlasi sellest, et just tema oli üks nendest EELK Usuteaduse Instituudi õppejõududest, kelle ülesandeks jäi säilitada Eestis teoloogilise mõtlemise traditsioon. Elavaloomulise õpetajana sütitas ta hämaruseajal elanud ja selle olukorraga mitte leppida tahtvate üliõpilaste hinge. Oma eluõhtul, 1990. aastate algul julgustas Salumaa EELK-d ja Usuteaduse Instituuti osutama igakülgset abi Tartu Ülikoolile, et taaskäivitada usuteaduskonna töö.
Enamik Salumaa väga mahukast kirjutusmasinal jäädvustatud originaalloomingust ja teiste teoloogide tõlgetest jäi okupatsiooniaega. Salumaa kirjutas need eelkõige instituudi õppematerjalideks. Osa neist on avaldatud EELK UI toimetistena, milleks osutuvad viis antiikajast uusajani ulatuvat filosoofia ajaloo köidet: Antiikfilosoofia ajalugu, 1991/1992; Keskaja filosoofia, 1993; Uusaja filosoofia I, 1995; Uusaja filosoofia II, 1997 ja Uusaja filosoofia III, 1998. Aastal 2003 lisandus EELK UI toimetiste sarjas mag. Jaanus Noormäe koostatud kokkuvõte Elmar Salumaa 1200-leheküljelisest eetikakursusest Evangeelse eetika alused. Nii moodustavadki Salumaa õppeülesandel koostatud teoste väljaanded üle kolmandiku EELK UI toimetistest.
Raske on kirjeldada seda rõõmu, mis saadab käesoleva väljaande, järjekordse instituudi toimetiste sarjas ilmuva suurteose valmimist. Paljud oma ala parimad asjatundjad on olnud väljaande töögrupis: selgeima trükijäljega käsikirjade leidmine, nende skaneerimine, elektrooniline töötlemine, toimetamine, retsenseerimine, korrektuuride lugemine ning küljendamine-kujundamine iseloomustavad tänaseks lõppenud tööd. See ei oleks olnud võimalik ilma kollektiivsete ja eraisikutest toetajate ning annetajateta.
Suur tänu Eesti Kirikute Nõukogule ning Eesti Kultuurkapitalile, kelle tõhusa toetuse ja abita poleks käesolev raamat valminud trükitud kujul. Aitäh ka kõigile teistele kollektiividele ja üksikannetajatele, kes andsid omapoolse hinnalise panuse. Tänu neile oleme saanud oma lugemis- ja töölauale teose, mis näitab juba ununema hakkavail aastakümneil töötanud teoloogide taset, täidab teoloogilise mõtte jätkuvuse tõendamise ülesannet ning korrastab lugejate mõtlemist eksistentsiaalsete raskete põhiküsimuste üle arutlemisel nii täna kui ka homme.
Õnnistagu Jumal kõiki raamatu avaldamise juures töötanud ja selle ilmumist toetanud inimesi ning lugejaid!
Prof. dr. Randar Tasmuth
EELK Usuteaduse Instituudi rektor
ELMAR SALUMAAST JA TEMA SÜSTEMAATILISEST TEOLOOGIAST
ARNE HIOB
Kes oli Elmar Salumaa? Sõprade ja õpilaste seas on temast saanud legend. Laiem üldsus aga tunneb kindlasti rohkem tema kolleegi ja eakaaslast Uku Masingut. Kui Masingut võib pidada religiooniloolaseks ja -filosoofiks, luuletajaks ja folkloristiks, mis tegi ta tuntuks ka väljaspool kirikut, siis Salumaa oli värvikaim kuju sõjajärgse eesti teoloogina, kes jagas koos kirikuga ateistliku riigikorra poolt getosse tõrjutu saatust.
Erksameelse teoloogiaprofessori kohati käre hääletoon ja ägedad liigutused võisid õrnahingelisi usumehi ja -naisi vahel ehmatadagi. Paljusid aga hoopis võlus tema kirglikkus ja printsipiaalsus, tema teadmised teoloogia, ajaloo, filosoofia ja kultuuriloo vallas ning tema veendumus kristlikus usus. Tema sõbralik suhtumine noortesse vestluskaaslastesse oli samuti imponeeriv.
Õpilastele ja sõpradele jättis kustumatu mulje ka Elmar Salumaa kodu Kilingi-Nõmmel. Selles raamatuid tulvil täissuitsetatud majas, kuhu meeleldi kogunesid paljud noored, tehti alalõpmata ka teoloogiat. Teoloogia tähtsust ei väsinud Salumaa rõhutamast – tema veendumus oli, et teoloogia puudumine või mandumine sandistab inimesed ja kiriku. Sest kui inimene Jumala (theos) üle enam järele ei mõtle (logos) ega tõuse kõrgemale maiseist asjust, siis tähendab see kindlat allakäiku mitte ainult usust kaugenevaile üksikinimestele, vaid ka mõtlemist hülgavale kirikule.
Elmar Salumaa (kuni 1936. aastani Elmar Silvester Teppan) sündis 15. detsembril 1908 Tartumaal Vara vallas. Teoloogiat õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas aastail 1929–1935, lõpetades teoloogiamagistri kraadiga. 1935. aastal asus ta tööle usuõpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja aastast 1937 ka õppejõuna usuteaduskonnas süstemaatilise teoloogia erialal. Tema töö mõlemal ametikohal lõpetas nõukogude võim aastal 1940. Teise maailmasõja ajal töötas Salumaa ülikooli raamatukogus, koolide inspektorina jm.
Salumaa ordineeriti kirikuõpetajaks aastal 1944, järgnes töö abivaimulikuna Otepää ja Laiuse koguduses. 1945. aastal ta arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse. Kümne laagriaasta jooksul viibis ta nii Kasahstani kui Krasnojarski krais, töötades põllumajanduslikes ühisettevõtetes talitajana. Vangistusest vabanes ta 1955. aastal ja alates 1956. aastast asendas õpetajat Võru koguduses. Aastal 1956 alustas Salumaa ka tööd õppejõuna EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, hilisema nimetusega EELK Usuteaduse Instituudis.
Aastail 1969–1995 teenis Salumaa kirikuõpetajana Saarde kogudust. Ta elas Kilingi-Nõmmel, kus teda külastasid, tema juures elasid ja õppisid paljud noored teoloogid ning teoloogiahuvilised.
Peaaegu 40 aastat töötas Salumaa EELK Usuteaduse Instituudis süstemaatilise teoloogia ja filosoofia õppejõuna, tõlkis ning koostas ise arvukalt erialast kirjandust, nende seas ligi 60 numbrit „Teoloogilist Kogumikku”, mitukümmend tõlkeraamatut jm masinakirjas ilmutatud teoseid.
Trükis on tema suurematest töödest seni ilmunud „Søren Kierkegaard”, „Filosoofia ajalugu I–V”, „Matteuse rõõmusõnum”, „Evangeelse eetika alused”, „Karl Barthi „Kiriklik dogmaatika”” ning ilukirjanduse tõlkeid.
Salumaa tegi kaastööd ajakirjadele „Akadeemia”, „ERK”, „Usuteaduslik Ajakiri” ning mitmetele ajalehtedele, töötas EE toimetuses, hiljem ENE juures. Ajakirja „EELK” toimetusse kaasati Salumaa alates aastast 1981.
1980. aastal andis EELK Usuteaduse Instituut professor Salumaale teenete eest teoloogilise teaduse arendamisel audoktori tiitli. Teise audoktori nimetuse andis Salumaale 1994. aastal Tartu Ülikool. Elmar Salumaa suri 7. jaanuaril 1996.
Milline oli Salumaa teoloogia? „Pole kirikut ilma teoloogiata ega teoloogiat