Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades. Elmar Salumaa

kiriku funktsioon. Kõigis mainitud kolmes ilmutuse aspektis või faasis tegutseb ennast ilmutav Jumal ise Loojana, Lepitajana Jeesuses Kristuses ja Püha Vaimuna elavas, kuulutatavas Sõnas. Seda Jumala toimlemist saab inimene tunnetada üksnes usu kaudu, kusjuures usk ise pole mingi inimesepoolne psüühiline või vaimne võime, vaid Jumala kingitus inimesele Püha Vaimu läbi. Alles usus paljastub viimaks inimese tõeline olek Jumala ees: esiteks avaldub see Jumala eitava otsusena, kõige tema kohtu alla kuuluva inimliku kriisina, milles saavad avalikuks inimese patt ja kaduvus. Ent alati seostub Jumala eitav otsus tema jaatava hinnanguga Jeesuses Kristuses ja seda toonitatakse niivõrd põhjapanevana, et viimaks näib kogu kristliku sõnumi sisu koonduvat inimest päästvasse ning säästvasse Jumala armu triumfi.

      Mõlemat sisuliselt vastanduvat ilmutussisu tuleb alati mõista koos nendevahelise dialektilise pingega, millest pärineb selle teoloogilise mõttesuuna algne nimetuski: siin puutume viimaks kokku vastanditega, mille vastuolu ületamine on inimesele võimatu. Taolisteks vastanditeks on Jumal ja inimene, Looja ja loodu, õige ja patune (kui nimetada vaid olulisemaid). Dialektiline menetlus teoloogias on oluline seetõttu, et see takistab Jumala sõna süstematiseerimist vastavalt inimlikele eesmärkidele, ehk teisisõnu: see takistab tegemast piibellikest ja dogmaatilisist lauseist järeldusi motiividele, mis pole kooskõlas piibelliku mõtlemise põhisuunaga. Positiivselt aitab dialektiline menetlus kaasa sellele, et teoloogilises mõtlemises oleks pilk alati suunatad perifeeriast keskmele ja osalt tervikule – samuti sellele, et ilmutussõna ei mõistetaks monoloogiliselt Jumala abstraktse eneseilmutusena, vaid ikkagi dialoogiliselt inimese poole pöörduvana, mistõttu „aus dialogism purustab paljud senise teoloogilise mõtlemise traditsioonilised skeemid” (Wilhelm Felix Ferdinand Dantine).

      Kõige järjekindlamalt on niisugusest joonest kinni pidanud Karl Barth, nagu see kajastub tema mahukas „Kiriklikus dogmaatikas” (13 kd, 1932–1967, korduvalt uustrükkides), kelle kogu käsitlus keskendub Jumalale, on teotsentristlik (krk theos, Jumal, lad centrum, keskpunkt ehk kese), ühtlasi ka orienteeritud kristotsentriliselt ja toonitades ainsa kristliku tunnetuse aluse ning lähisena üksnes Jumala sõna. Tuginedes piibellikele arusaamadele ja reformatsioonipärandile, suhtub Barth ning kogu dialektiline teoloogia radikaalse kriitikaga mis tahes viisil antropotsentriliselt orienteeruvasse teoloogiasse, kus aluseks võetakse inimesest lähtuv elu-, maailma- ja religioonitõlgendus. Viimase puhul lähtutakse kas mingist üldinimlikust „religioossest tundest” (Friedrich Schleiermacher) või ka inimeses peituvast „religioossest soodumusest” (liberaalne teoloogia). Samasugune lähtepunkt esineb ka nn kogemusteoloogias, kus teoloogiline mõtlemine rajatakse kristlikule usukogemusele (Johann Christian Konrad von Hofmann, Erlangeni koolkond).

      Barthile endale on aga kriitikute poolt ette heidetud kristomonismi (krk monos, ainus), sest lähtealuseks ja orientiiriks on tal kõigi õpetuste käsitlemisel kristoloogia, mistõttu dogmaatika üldkäsitlus paistab selles mõttes kujunevat ühekülgseks. Et kristoloogia on kristlikule dogmaatikale keskse tähendusega, ei saa eitada, kuid kahelda võib, kas näiteks õpetused loomisest, inimesest ja patust on ammendavalt käsitletavad ainult kristoloogiast lähtudes.

      Barthi esialgsed mõttekaaslased läksid peagi teist teed: peamiseks lahkumineku põhjuseks kujunes inimese osa rõhutamine teoloogias. Nii ei lülita Brunner inimest jäägitult välja, vaid püüab leida temas vähemalt teatud relatiivseid eeldusi evangeeliumi sõnumi vastuvõtuks: säärase puutepunktina toonitab ta loodupärase jumalanäosuse (imago Dei) relatiivset säilimist langusjärgses inimeses vaatamata tema totaalsele riknemusele. Sellest järeldab Brunner ühtlasi nn loomuliku teoloogia võimalikkust vastupidi Barthile, kes seda rangelt eitab.

      Samadel kaalutlustel suundub ka Gogarten iseseisvamale teele oma teoloogias, asetades teoloogilises mõtlemises rõhu rohkem inimesele. UT eksegeedina lõi dialektilisest teoloogiast lahku ka Rudolf Bultmann, kelle vastuolu endiste mõttekaaslastega veelgi süvenes hiljem kujundatud nn demütologiseerimisprogrammi tõttu. Ent kõigele sellele vaatamata on dialektiline teoloogia väga viljastavalt mõjutanud evangeelset teoloogiat kahe maailmasõja vahelisel perioodil ning pärast Teist maailmasõda, leides teatud positiivset vastukaja ka katoliiklikus teoloogias (Hans Urs von Balthasar, Hans Küng). (Vt ka KRISTLUS, LIBERAALNE TEOLOOGIA, DOGMAATIKA.)

      DOGMA on kreekakeelne sõna, mis tähendab kas filosoofilist põhiväidet (aksioomi) või mingit avalikult väljakuulutatud otsust, korraldust (edikt), mis kehtib kohustava määrusena. Viimases tähenduses esineb see mõiste ka UT-s: Lk 2:1; Ap 17:7 ja Hb 11:25, apostlite koosolekul kehtestatud otsusena Ap 15:28; 16:4. Hellenistlikus juutkonnas nimetati dogmaks ka Moosese käsuõpetuse nõudeid, analoogselt Ef 2:15 ja Kl 2:14. Apostellike isade juures tähendab dogma mingit usulist tõde, Jeesuse, evangeeliumide ja apostlite eetilisemat laadi korraldust.

      Selgemalt hakkab dogma mõiste kristliku või kirikliku õpetuse väljendusena kujunema aga alles Aleksandria teoloogide juures. Alates IV saj tehakse juba kindlat vahet dogmade kui usulausete ja kuulutuse vahel, kusjuures üha rohkem rõhutatakse nende ilmutusest pärinevat tõesisu. Laiemas mõttes on dogmad seega kehtivad usulised õpetused, kitsamas mõttes aga kiriku poolt proklameeritud usulised põhiõpetused.

      Seda kujunemisprotsessi kuulutuselt dogmale ei saa seletada kristliku sõnumi helleniseerumisnähtena (Adolf von Harnack), vaid see on tingitud kiriku enese eluvajadusest tema võitluses sisemiste lahkarvamuste ja väljastpoolt ründavate, evangeeliumi väärtõlgendamisest tekkinud lahkliikumiste (gnostitsism, montanism, donatism jne) vastu. Et vältida kristliku sõnumi meelevaldset tõlgendamist ja säilitada kiriku ühtsust, sõnastatigi kokkuvõtlikud usulis-õpetuslikud põhivaated esmajoones nn oikumeeniliste usutunnistuste kujul, mille sätteid hilisemad oikumeenilised kirikukogud veel täpsustavalt tõlgendasid: nii kujunes dogma viimaks normatiivseks juhiseks, mis tahab näidata, mida tuleb uskuda, et õndsaks saada. Teiselt poolt kujunes ta ka kirikule juhiseks, mida tuleb kuulutada ning õpetada, et inimesed saaksid kuulda tõeliselt puhast evangeeliumi sõnumit. Klassikalises mõttes on seega dogmaks põhiliselt kolm oikumeenilist usutunnistust ehk sümbolit, millele lisanduvad vanakiriklike kirikukogude selgitavad seisukohavõtud.

      Ometi ei piirdunud dogma ajalooline kujunemine ainult sellega. Üksnes idakirikus jäädi enam-vähem kõnealusele tasemele püsima: siin tunnustati Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus põhiliselt määravaks Pühakirja õpetusliku sisu kokkuvõtteks ja usklikele kohustuslikuks usureegliks, seejuures tõlgendab idakirik dogmat mitte niivõrd õpetusliku juhise, kuivõrd elu korraldava reeglina. Roomakatoliku kirikus kujunes dogma areng teisiti: rõhk asetus dogma õpetuslik-juriidilisele iseloomule, kusjuures dogma areng jätkus seoses kiriku õpetusameti väljakujunemisega. Dogma ei olnud enam juhtnöör Pühakirja ilmutustõdede õigeks seletamiseks, vaid osutus viimasega võrdväärseks, omandades kehtivuse ning autoriteedi mitte Pühakirjast, vaid kirikult, hiljem paavstilt, kelle õpetuslikud otsused ex cathedra kuulutati ilmeksimatuiks.