ARM, JUMALA SÕNA, PÜHAKIRI, SAKRAMENT, SAKRAMENTAALID.)
ARMUVARA, ka kirikuvara (thesaurus ecclesiae), on roomakatoliku õpetuse järgi Kristuse ja pühakute teenete kogusumma, mis on annetatud kirikule usklikele jagamiseks. Kristuse teened on loomulikult ülisuured ning ammendamatud, kuid ka pühakud on sooritanud häid tegusid kaugelt rohkem kui nende isiklikuks õndsakssaamiseks vaja läks, mistõttu need lisanduvad Kristuse teenetele. Sellest ülejäägist jagab kirik patukustutuse kujul usklikele Jumala armu. Mõistega opus supererogationis (lad, ülemäärane tegu) tähistatakse katoliiklikus teoloogias neid uskliku tegusid, mida ta sooritab peale nende, mis talle õndsuseks tarvis on läinud; neist moodustub siis eriline armuvara, millest kirik võib jagada neile, kellel ilmneb heade tegude osas puudujääke. Sellel alusel toimus roomakatoliku kirikus eriliste patukustutuskirjade ehk indulgentside müük. Õpetus armuvarast kujuneski tegelikult patukustutuse praktika mõjul ja selle fikseeris kirikliku õpetusena esmakordselt XIV saj keskpaiku paavst Clemens VI. (Vt ka PATUKUSTUTUS.)
ASEUSUND on sekulariseerunud ühiskonnas esinev nähtus, mis kas teadlikult või (enamasti) ebateadlikult taotleb olla senise (või seniste) usundite aseaineks. Aseusundiks võivad osutuda mõnesugused maailmavaatelised kujundid, nagu nt omal ajal materialistlik monism, samuti maailmavaatelis-poliitilised ideoloogiad ja utoopiad. Kõikidel aseusundeil on usundile eriomased tunnused: vaieldamatult tunnustatavad dogmad, oma prohvetid ja pühakud, isikukultus, sageli ka oma riitused (noorte pühitsemine täisikka jõudmisel, sünni, abiellumise ja surma tähistamised jne). Kõik aseusundid tahavad seejuures olla ateistlikud. Sisuliselt on piir aseusundi ja lihtsa ebausu vahel tihti üsna hajuv, kuigi aseusundid sageli oma vaateid ja õpetusi teaduslikeks tembeldada püüavad. Samuti võib nende juures täheldada suuremat sallimatust nii teiste aseusundite kui ka ehtsate usundite suhtes kui ehtsate usundite juures, seejuures on nad sageli seotud natsionalistlike tendentsidega. (Vt ka ATEISM, EBAUSK.)
ATEISM (krk atheos) tähendab otseses mõttes Jumala (või ka jumaluste) olemasolu eitamist, jumalatust, kaudsemas mõttes religiooni kui niisuguse eitamist ja hülgamist. Ajalooliselt võib täheldada, et paralleelselt religiooniga on alati esinenud varieeruval kujul ateismi, esineb koguni ateistlikke religioone, kus ei tunta personaalset jumalakujutlust (algne budism, taoism). Ateism pole võõras ka antiiksele mõtlemisele, kus see esineb tihti kui protest mõistetamatute või ka moraalselt kaheldavate religioossete õpetuste ja tavade vastu. Selgemad kontuurid omandab ateism aga alles kristliku monoteismi taustal, tähendades siin põhiliselt personaalse Jumala olemasolu eitamist. Rangelt kristliku mõõdupuuga võttes hõlmab ateismi mõiste kõik säärase, mis kristlikus sõnumis ennast ilmutavat ning kuulutatavat Jumalat eitab, salgab või seda tõsiselt ei võta: viimast laadi nn praktilist ateismi on tegelikult märksa rohkem, kui üldiselt arvatakse. Sisuliselt on selline ateism ühtlasi inimese enese loodupärase olemuse, algupära ning määratluse mittetunnustamine, sest kogu religioossusele vaatamata on langusjärgne inimene oma loomupäraselt hoiakult kui mitte teadlikult ateistlik, siis ikkagi jumalavaenulik.
Teadlik ateism kui maailmavaade ja elukäsitlus hakkas ühtlasi ka religioonikriitikaks avardudes välja kujunema alates renessansist. Tema esialgsed avaldumisvormid olid pigem antiklerikaalsed kui ateistlikud selle mõiste täpsemas tähenduses. Ehtne ateism tekib valgustusajastul hoogustuva ratsionalistliku valgustusfilosoofia mõjul esmajoones Prantsusmaal (entsüklopedistid), selle radikaalsemad esindajad tunnistavad igasuguse jumalausu mitte ainult mõistuslikult paikapidamatuks, vaid ka kahjulikuks (Paul Heinrich Dietrich von Holbach). Vaatamata sellele, et Immanuel Kant nii Jumala olemasolu kui ka tema mitteolemasolu ratsionaalse tõestamise võimalused kummutas (jättes Jumala idee siiski moraalse postulaadina püsima), süveneb XIX saj koos loodusteadusliku maailmakäsitluse levikuga ka ateistlik hoiak, saades materialistliku maailmavaate lahutamatuks eelduseks. Religioon ja teoloogia (kui õpetus Jumalast) tunnistatakse inimlike soovunelmate projektsiooniks ja illusiooniks (Ludwig Feuerbach) või seostatakse kehtivate ühiskondlik-poliitiliste ideoloogiatega, mille vastu tuli võidelda.
Selles võitluses või õigemini võitlusprogrammis tehti ateismist nn progressiivse maailmavaate lahutamatu koostisosa (Karl Marx, Friedrich Engels), mis hiljem poliitilise võitluse ja võimuhaaramisega sotsialistlikus revolutsioonis omandas aktiivse „võitleva ateismi” vormi koos tugeva antiklerikaalse hoiakuga. Uusimalt, eriti pärast Teist maailmasõda, on ateismi senine loodusteaduslik argumentatsioon tunduvalt kahanenud; samuti on kogetud, et teadus kui niisugune ei suuda lahendada inimliku eksistentsi põhiprobleeme ega neist johtuvaid vajadusi. Seetõttu võib koguni kõnelda ateismi kriisist tänapäeva maailmas, sellele on isegi veendunud ateistid-marksistid tähelepanu juhtinud (Vitezslav Gardavsky).
Ateismi süvenemisele ja levikule moodsas mõttemaailmas, nagu see mitmeti kajastub nt kirjanduses, on suuresti kaasa aidanud kaasaegne eksistentsifilosoofia (Jean Paul Sartre, Albert Camus jt), kuid samal ajal on ateism kujunenud ühtlasi tõsiseks teoloogiliseks probleemiks, mille olemasolu ees ei saa silmi sulgeda ega seda vältida kirikupoolse põlustamisega (nagu roomakatoliku kirik). Küsimus, mis sellega seoses esile kerkib ja vajab täiesti uut läbimõtlemist, seisneb selles, kuivõrd kristlus ise oma faktilise olukorra ja suhtumisviisidega on kaasa aidanud ateistlike eluhoiakute ja mõtteviisi süvenemisele ja levikule. Asjalik ja mittepropagandistlik ateistlik kriitika viitab küllalt olulistele puudujääkidele praktilise kristluse osas nii individuaalse kui ka ühiskondliku elu valdkonnas (kristlus ja kirik kui ühiskondliku status quo toed, trooni ja altari sümbioos, vähene aktiivsus ühiskondliku ülekohtu suhtes jne). On tõdetud, et ateism on alati selline küsimus kirikule ja teoloogiale, millele õiglase vastuse võlgu jäämist tuleb vältida. On uuritud ateismi tekkepõhjusi ja tüpoloogiat (Ignace Lepp), analüüsitud ta sügavamat olemust ja jõutud järeldusele, et igas ateismi tüübis peitub aseusundlikke elemente nn aseabsoluutsuse kujul (Horst Georg Pöhlmann), milleks alati on mingi „viimne” kas idee või mis tahes reaalsuse (loodus, mõistus, teadus jne) kujul.
Teiselt poolt on tõlgendatud ateismi ka protestina eelkristliku, teistlikult mõistetud jumalamõiste vastu, mis ei ühtu piibellik-dünaamilise, ajaloos tegutseva Jumala mõistmisega, vaid on tardunud võõrkehana kristlikku usku tunginud, ja mida juba vanakiriklik kolmainsuseõpetus püüdis vältida, kuid mis tänu aristotellikule filosoofiale on tänini kiriklikku teoloogiasse juurdunud (Enrico Dante). Just sellel alusel võib kujuneda viljakas dialoog praegusaegse ateismi ja kristliku teoloogia vahel. Selles mõttes ei saa jätta märkimata ka nn Jumal-on-surnud teoloogia püüdlusi radikaalse Kristuse-teoloogia poole, Kristuse ainulaadsust tahetakse esile tuua ilma senise teistliku jumalakujutluseta. Siingi pole viimselt tegemist mitte jumalasalgamisega, vaid Jumalat objektiviseeriva mõtlemise vältimisega, et Jeesuse läkitust tänapäevases maailmas tõsisemalt teostada. (Vt ka ASEUSUND, JUMAL, RELIGIOON, TEISM.)
AUTORITEET – Lad mõistel auctoritas ei leidu vastet Piibli algkeeltes, see on kristlikku keelepruuki kandunud rooma õiguse mõttevallast, kus seda kasutati keisrite, senati ja nende otsuste suhtes, tihti ka filosoofide ja nende õpetuste tõepärasuse kinnitamiseks. Viimases tähenduses esineb see ka kristlikus õpetuses, kusjuures katoliiklik ja evangeelne autoriteedikäsitlus teravalt lahku lähevad. Roomakatoliikliku õpetuse järgi on ainsaks õpetusautoriteediks kirik ise, mistõttu siin Pühakirja kõrval samaväärseks ja mitmeti isegi tugevamaks autoriteediks osutub kiriklik õpetustraditsioon (isegi kui jätkuv ilmutus), niisiis see, kuidas kirik Pühakirja tõlgendab ja tõlgendusi formuleerib; sellele lisandub paavsti kui Kristuse asemiku autoriteet, kelle õpetuslikud otsused ex cathedra on vaieldamatult kehtivad. Evangeelses autoriteedikäsitluses on ainsaks kiriklikuks õpetusautoriteediks Pühakiri. Viimane legaliseerib omakorda kiriku relatiivse autoriteedi. Kiriku kui institutsiooni autoriteeti seega ei eitata, kuid selle relatiivistamisega välistatakse kujutlus, nagu võiks kirik olla mingi tema kätte usaldatud õndsusvara jagaja ning valitseja või nagu oleks Pühakiri aare, mida kirik võiks suvaliselt tõlgendada ja kasutada. Kirik kogu oma õpetuse ja eksistentsiga ei kõrgu üle Pühakirja, vaid allub sellele. Kuivõrd ta sellele allub, võib tema õpetus Pühakirja õige tõlgendamisena ka traditsioonina teatud relatiivset autoriteeti omada. (Vt ka KIRIK, PIIBLI KAANON, PÜHAKIRI, TRADITSIOON.)
BARMENI TEOLOOGILINE SELETUS on saksa kirikuvõitluse ajal Barmenis toimunud sinodil (29.–31.05.1934) sõnastatud teoloogiline seisukohavõtt evangeelse kiriku tasalülitamise vastu