tundi ööpäevas, vajamata (enamasti) ei korrapärast hooldamist ega varuosade paigaldamist, vajab tööks vett ja teatavaid orgaanilisi komponente, on pehme ja tihtipeale üsna kena, vastutulelikult liikuv ja nõtke, taastoodab end innukalt, viskab nalja, tunneb kiindumust, rõõmustab loojangukuma ja mahedalt paitava tuulekese üle. Teate te veel mõnda masinavärki, mis selleks suuteline oleks? Pole vähimatki kahtlust. Inimene on tõeline ime. Aga tegelikult saame sama öelda ka vihmaussi kohta.
Ja kuidas meie oma imelist olemasolu kasutame? Vähemalt suurem osa meist teeb seda end minimaalselt liigutades ja maksimaalselt süües. Mõelgem sellele, millist rämpsu me toiduks tarbime ja kui suur osa meie elust möödub enam-vähem vegetatiivses seisundis helendava ekraani ees vedeledes. Ja sellele vaatamata kannab keha meie eest, enamasti aastakümneid, heatahtlikul ja imelisel viisil hoolt, ammutab erinevast toidukraamist, mida me sisse ahmime, toitaineid ja hoiab meid toimivana, reeglina võrdlemisi kõrgel tasemel. Enda tapmine elustiiliga võtab väga palju aega.
Keha hoiab ja kaitseb meid ka siis, kui me enam-vähem kõike valesti teeme. Suurem osa meist on ühel või teisel viisil selle elav tõend. Viis suitsetajat kuuest ei haigestu kopsuvähki. Suuremal osal inimestest, kes on ideaalsed infarktikandidaadid, jääb see saamata. Praeguste hinnangute kohaselt muutub kehas iga päev üks kuni viis rakku vähirakuks ja immuunsüsteem saab need kätte ja hävitab. Mõelge selle peale. Meid tabab kümme kuni kaksteist korda nädalas, tublisti enam kui tuhat korda aastas meie ajastu kõige kardetum haigus, ja iga kord saab kehast meie päästja. Jah, muidugi, üksikutel juhtudel areneb vähk edasi ja võib tappa, aga üldiselt on vähk haruldane: suurem osa keharakkudest teeb replikatsiooni ilma midagi untsu ajamata läbi miljardeid kordi. Vähk võib olla sage surma põhjustaja, kuid kindlasti ei ole tegemist elus sageli aset leidva sündmusega.
Meie keha on 37,2 triljonist5 enam-vähem täiuslikus kooskõlas toimivast rakust koosnev universum. Meie ebatäiuslikkusest annavad elu normaalse kulgemise korral enamasti märku vaid valu, kerge kõhuhäda, juhuslik sinikas või üksik vinn. Asju, mis võiksid meid tappa, on tuhandeid – kui uskuda Maailma Terviseorganisatsiooni poolt koostatud „Rahvusvahelist haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilist klassifikatsiooni“, siis veidi enam kui kaheksa tuhat –, ja meil õnnestub vältida kõiki peale ühe. Valdava osa inimeste jaoks on see päris hea tulemus.
Otse loomulikult pole me ühestki otsast täiuslikud. Kuna meie lõualuud pole evolutsiooni käigus piisavalt arenenud, et meile kaasa antud hambaid ära mahutada, oleme sageli hädas purihammastega; inimese vaagen on liiga väike, et lapsed sellest ilma sünnitajale sõnulseletamatut valu põhjustamata läbi mahuksid. Seljavalu näib olevat meid saatev paratamatus. Siseorganid ei tule enamasti enda parandamisega toime. Kui sebrakala süda viga saab, kasvatab see uue koe. Kui viga saab inimese süda, on lood halvad. Peaaegu kõik loomaliigid suudavad oma kehas sünteesida C-vitamiini, kuid inimene sellega toime ei tule. Me teeme läbi kõik selle protsessi etapid, välja arvatud – täiesti seletamatul põhjusel – viimane ehk ühe konkreetse ensüümi tootmine.
Inimelu ei muuda imeliseks mitte tõsiasi, et meil on ka teatud puudusi, vaid hoopis see, et neid on sedavõrd arvukalt. Ärme unustame, et meie geenid on suures osas pärit esivanematelt, kes polnud inimesed. Mõned nende seast olid kalad. Paljud neist olid pisikesed, karvased ja elasid urgudes. On olendeid, kellelt oleme pärinud keha üldise ülesehituse. Inimene on kolm miljardit aastat kestnud keerulise evolutsiooniprotsessi tulem. Meie kõigi käsi käiks palju paremini, kui me saaksime otsast alata ja luua endale keha, mis on välja töötatud just Homo sapiens’i vajadusi arvestades: lubades meil ilma põlvi ja selga kahjustamata sirgelt kõndida, ilma lämbumisohuta neelata, lapsi otsekui müügiautomaadist välja paisata. Aga seda meile võimaldatud ei ole. Meie alustasime oma teekonda läbi ajaloo soojas ja madalas meres ulpivate üherakuliste kämpudena. Kõik sellele järgnev on olnud üksainus pikk ja põnev, kuid samas ka särav juhus, nagu järgnevad leheküljed loodetavasti selgeks teevad.
1* 1015 Tõlkija märkus
2 1030 Tõlkija märkus
3 1048 Tõlkija märkus
4 1063 Tõlkija märkus
5 See arv esindab mõistagi teadmistele tuginevat hinnangut. Inimrakud on väga erinevat tüüpi, mõõtmete ja tihedusega ning sama hästi kui loendamatud. 37,2 triljonit on tulemus, milleni jõudis 2013. aastal rühm Euroopa teadlasi, keda juhtis Eva Bianconi Bologna ülikoolist Itaalias, ning see toodi ära ajakirjas Annals of Human Biology. Autori märkus
2
VÄLISPIDINE: NAHK JA JUUKSED
„Ilu on vaid pinnapealne, kuid inetus ulatub luudeni välja.“
Dorothy Parker
I
See võib küll üllatavalt kõlada, kuid inimese nahk on ta suurim elund ja ilmselt ka kõige mitmekülgsem. See ümbritseb teisi organeid ja kaitseb neid välisilmast lähtuvate ohtude eest. See pehmendab lööke. Nahk lubab meil tajuda puudutust, edastades naudingu-, soojus- ja valutunnet ja sisuliselt kõike muud, mis on meie jaoks elutähtis. See toodab päikesekiirguse eest kaitsvat melatoniini. Ühtlasi annab see meile silmaga nähtava ilu. Nahk hoolitseb meie eest.
Nahk kannab ametlikult katteelundkonna nimetust. Selle pindala on umbes kaks ruutmeetrit (ligikaudu kakskümmend ruutjalga) ja teadaolevalt kaalub inimese nahk keskeltläbi neli kuni kuus ja pool kilo, kuigi see on mõistagi suures osas seotud inimese pikkuse ja naha sisse ära mahutuma pidavate tuharate ja kõhu mõõtmetega. Kõige õhem nahk katab silmalaugusid (selle paksus on vaid üks tuhandik tolli), kõige paksem on see jalakandadel ja käepäkkadel. Erinevalt südamest või neerudest ei ütle nahk kunagi üles. „Meie õmblused ei rebene, me ei hakka ootamatult lekkima,“ ütleb Pennsylvania osariigi ülikooli antropoloogiaprofessor Nina Jablonski, naine, kes teab naha kohta kõike.
Nahk koosneb sisemisest kihist ehk pärisnahast ja seda katvast marrasknahast. Marrasknaha välimist kihti nimetatakse sarvkihiks ja see koosneb täielikult surnud naharakkudest. Veider mõelda, et meid teeb ilusaks miski, mis on surnud. Keha ja õhu kokkupuutepinnal oleme kõik laibad. Välimised naharakud asenduvad iga kuu uutega. Me ajame nahka rikkalikult, vaat et hoolimatult: umbes kakskümmend viis tuhat helvest minutis, tunnis kokku ligi miljon. Sõrme mööda tolmust riiulit vedades rajame endale suuresti teed läbi oma kunagise mina jäänuste. Me pudeneme hääletult ja halastamatult põrmuks.
Need lamedad surnud nahapudemed meenutavad soomuseid. Igaühest meist jääb aasta jooksul maha umbes pool kilo tolmu. Tolmuimeja tolmukoti sisu põletades lööb eksimatult ninna juuste põlemisele iseloomulik kärsahais. See on tingitud tõsiasjast, et nahk ja juuksed koosnevad peamiselt samast ainest ehk keratiinist.
Marrasknaha all on peidus oluliselt viljakam pärisnahk, kus on endale asukoha leidnud naha aktiivsed süsteemid: vere- ja lümfisooned, närvilõpmed ja -retseptorid, karvanääpsud, higi- ja rasunäärmed. Selle all, piirkonnas, mis tegelikult enam naha osa ei ole, asub nahaaluskude, kus peidab end rasv. See ei pruugi küll enam katteelundkonna osa olla, kuid ei jää sellele tähtsuselt eriti alla, kuna siia talletatakse energiat, see on isoleeriv kaitsekiht ja seob nahka selle all asuva kehaga.
Mitte keegi ei tea täpselt, kui palju inimese nahas auke on, aga me oleme ikka korralikult mulgustatud. Enamasti ollakse arvamusel, et karvanääpse on kahe kuni viie miljoni jagu ning higinäärmeid ehk koguni kaks korda nii palju. Karvanääpsudel on kaks ülesannet: nende põhjas olev karvasibul surub nahale karva ja nende kaudu eritub rasu (mida tekitavad rasunäärmed), mis moodustab higiga segunedes naha pinnale õlija kihi. See aitab nahal elastsena püsida ja muudab selle paljude võõrorganismide jaoks ebasõbralikuks