1902. aasta oktoobris kutsuti politsei korterisse, mis asus aadressil rue du Faubourg Saint-Honoré 157, rikkas kandis vaid mõnesaja meetri kaugusel Triumfikaarest, kaheksandas arondissement’is. Keegi mees oli tapetud ja varastatud mõned kunstiteosed. Mõrvar polnud endast maha jätnud mingeid silmale nähtavaid jälgi, kuid õnneks oli uurijatel võimalus pöörduda abi saamiseks Alphonse Bertilloni nimelise mehe poole, kes oli osav kurjategijate tuvastaja.
Bertillon oli välja töötanud tuvastamissüsteemi, mida ta ise nimetas antropomeetriaks, kuid mida imetlev üldsus hakkas kutsuma bertiljonaažiks. Selles süsteemis võeti esimest korda kasutusele kurjategijast tehtud ülesvõte: igast kinni peetud isikust tehti nii otsevaates kui profiilis fotojäädvustus. Kuid ennekõike paistis bertiljonaaž silma põhjalike mõõtmiste poolest. Mõõtmiseks oli välja valitud üksteist väga spetsiifilist tunnust: pikkus istuvas asendis, vasaku käe väikese sõrme pikkus, põse laius – Bertillon valis need välja põhjusel, et need ei muutu vananedes. Bertilloni süsteem polnud mõeldud mitte kurjategijate süüdimõistmiseks, vaid korduvaid kuritegusid toime pannud isikute tabamiseks. Kuna Prantsusmaal ootas korduvate õigusrikkumiste toimepanijaid karmim karistus (ja sageli väljasaatmine kaugetesse ja kuumadesse paikadesse, näiteks Kuradisaarele), tegid paljud kurjategijad kõik mis võimalik, et jätta mulje, otsekui oleks tegu nende esimese õigusrikkumisega. Bertilloni süsteem oli ette nähtud just nende tuvastamiseks ja täitis seda otstarvet väga hästi. Mehel õnnestus juba esimesel tegevusaastal paljastada 241 sullerit.
Sõrmejälgede võtmine oli tegelikult Bertilloni süsteemi kõrvalise tähtsusega osa, aga kui mees avastas rue du Faubourg Saint-Honoré 157 korteri aknaraamilt sõrmejälje ja tuvastas selle põhjal mõrtsukana Henri-Léon Schefferi nimelise mehe, põhjustas see sensatsiooni mitte üksnes Prantsusmaal, vaid kogu maailmas. Sõrmejäljed kujunesid kiiresti kõikjal politseitöö üheks kõige olulisemaks osaks.
Sõrmejälgede ainulaadsuse esmaavastaja läänemaailmas oli üheksateistkümnenda sajandi Tšehhi anatoom Jan Purkyně, kuigi tegelikult olid hiinlased sama avastuseni jõudnud juba tuhat aastat varem ja Jaapani keraamikud olid aastasadu enda valmistatud esemete märgistamiseks enne nende põletamist savisse oma sõrmejälge vajutanud. Charles Darwini nõbu Francis Galton ja Jaapanis tegutsenud šotlasest misjonär nimega Henry Faulds olid sõrmejälgi kurjategijate tabamiseks kasutada soovitanud juba aastaid enne Bertilloni. Bertillon polnud isegi esimene, kes kasutas sõrmejälge mõrtsuka kinnipüüdmiseks, seda oli tehtud kümme aastat varem Argentinas, kuid kogu au ja kuulsus läks Bertillonile.
Millise evolutsiooni aje tagajärjel tekkis inimese sõrmeotstesse muster? Vastust sellele küsimusele ei tea keegi. Inimkeha on salapärane universum. Väga suur osa nii selle pinnal kui ka sees aset leidvatest protsessidest on tingitud põhjustest, mis on meile teadmata – ja tihtipeale kahtlemata polegi mingeid põhjuseid. Evolutsioon on olemuselt ikkagi juhuslik protsess. Sõrmejälgede ainulaadsus on ju tegelikult lihtsalt oletuslik. Mitte keegi ei saa täieliku kindlustundega öelda, et mitte kellegi teise sõrmejäljed ei sarnane tema omadega. Öelda saab üksnes seda, et mitte keegi pole veel leidnud kahte komplekti täiesti sarnaseid sõrmejälgi.
Sõrmejälgi võib tegelikult nimetada nahamustriks. Vaokesed, millest sõrmejäljed koosnevad, on papillaarkurrustik. Oletatakse, et need abistavad haaramisel, täpselt nagu rehvimuster parandab haarduvust teedel, kuid kellelgi pole seda tegelikult tõestada õnnestunud. On neidki, kes oletavad, et kurrustik sõrmedel hõlbustab vee paremat tõrjumist või muudab sõrmede naha elastsemaks ja annab sellele parema venivuse või suurendab tundlikkust, kuid needki on üksnes oletused. Samamoodi pole mitte keegi suutnud ära seletada, miks sõrmeotsad pika vannis viibimise järel kipra tõmbuvad. Ka seda põhjendatakse kõige sagedamini vee parema äravoolu tagamise ja haarde parandamisega. Aga tegelikult pole neis selgitustes erilist loogikat. Eks vaja inimesed head haardevõimet just kohe pärast vette kukkumist, mitte pärast seda, kui on seal juba mõnda aega olla jõudnud.
Väga-väga harva juhtub sedagi, et inimene sünnib täiesti siledate sõrmeotstega; seda seisundit nimetatakse adermatoglüügiaks. Sellistel inimestel on ühtlasi tavalisest vähem higinäärmeid. Seda võiks ju lugeda geneetiliseks seoseks higinäärmete ja sõrmejälgede vahel, aga mida see seos endast kujutada võiks, tuleb alles selgitada.
Naha omaduste seisukohast on sõrmejäljed tegelikult võrdlemisi tühised. Higinäärmed on neist palju olulisemad. Me ju ei pruugi niimoodi arvata, kuid higistamine on inimeseks olemise seisukohast elutähtis. Nagu ütleb Nina Jablonski: „Just vana hea ilu ja võluta higi on teinud inimesest selle, kes ta täna on.“ Šimpansidel on higinäärmeid meist umbes poole vähem ja niisiis ei suuda nad keha nii kiiresti jahutada kui inimene. Neljajalgsed jahutavad end enamasti lõõtsutades, mis pikaajalise jooksmise ja sellega kaasneva raske hingamise puhul kohe kuidagi tulemust anda ei taha, eriti kuumas kliimas ja karvaste loomade korral. Palju parem on teha nii nagu meie ja eritada vedelikke läbi naha pinna, kus need aurustudes keha jahutavad ja meid omalaadseteks elavateks kliimaseadmeteks muudavad. Jablonski on selle kohta kirjutanud nii: „Keha katva karvastiku suures osas kaotamine ja kehasoojuse higinäärmete abil jahutamise võime omandamine andis meile võimaluse kõige temperatuuritundlikuma organi – aju – oluliseks suurendamiseks.“ Just niimoodi aitas higi meil tema sõnul targaks saada.
Me higistame ka puhkeolekus, olgugi märkamatult, aga kui sellele lisada aktiivne tegutsemine ja rasked tingimused, saab meie veevaru kiiresti otsa. Peter Stark kirjutab oma raamatus „Last Breath: Cautionary Tales from the Limits of Human Endurance“10, et 70 kg kaaluv inimene sisaldab veidi enam kui 40 liitrit vett. Kui ta midagi tegemata jõude istub ja üksnes hingab, kaotab ta keha higistades, hingates ja urineerides kokku umbes 1,5 liitrit vett päevas. Aga kui ta füüsiliselt pingutama peaks, võib veekadu kasvada 1,5 liitrini tunnis. Selline veekaotus osutub kiiresti ohtlikuks. Ränkades tingimustes, näiteks kuuma päikese käes kõndides, võib inimene vaevata välja higistada 10 kuni 12 liitrit vett päevas. Ime siis, et palava ilmaga tuleb keha vedelikuvaru pidevalt täiendada.
Kui inimene ei saa vedelikku juurde, hakkavad teda juba kõigest kolme kuni viie liitri vedeliku kaotamise järel piinama peavalu ja letargia. Pärast seda, kui kaotatud on kuus või seitse liitrit vedelikku, on tõenäoline vaimsete häirete kogemine. (Just seepärast lahkuvad vedelikukaotuse käes piinlevad matkajad rajalt ja suunduvad kuskile padrikusse.) Kui 70 kilo kaaluv inimene on kaotanud veidi enam kui kümme liitrit vedelikku, järgnevad šokk ja surm. Teise maailmasõja ajal uurisid teadlased, kui kaua võiksid sõdurid kõrbes ilma veeta toime tulla (eeldusel, et nad olid teele asumise eel korralikult joonud), ja järeldasid, et 28 oC kuumuse korral võiksid nad liikuda umbes 72 kilomeetrit, 38 soojakraadi korral umbes 24 kilomeetrit ja 49 oC korral üksnes 11 kilomeetrit.
Inimese higi koosneb 99,5 protsendi ulatuses veest. Ülejäänu on poolenisti sool ja poolenisti muud kemikaalid. Kuigi sool moodustab higist vaid kaduvväikese osa, võib inimene palava ilmaga kaotada kuni kaksteist grammi (kolm teelusikatäit) päevas ja selline kogus võib olla ohtlikult suur, niisiis on oluline täiendada nii soola- kui ka veevaru.
Higistamise käivitab adrenaliinitulv, just seepärast hakkamegi stressi korral higistama. Erinevalt ülejäänud kehast ei higista peopesad füüsilise pingutuse või kuumuse, vaid üksnes stressi tagajärjel. Valedetektori kasutamisel mõõdetakse just emotsionaalset higistamist.
Higinäärmeid on kahte tüüpi: ekriin- ja apokriinnäärmed. Ekriinnäärmeid on arvukamalt ja just need toodavad vesist higi, mis palaval päeval särgi läbi leotab. Apokriinnäärmed asuvad valdavalt kubemepiirkonnas ja kaenlaalustes (ehk kaenaldes) ja toodavad viskoossemat ja kleepjamat higi.
Just jalgade ekriinnäärmete toodetud higi – tegelikult küll jalgade higi keemiline lagundamine bakterite poolt – on nende lopsaka lõhnabuketi taga. Higi iseenesest on tegelikult lõhnatu. Lõhna tekkeks on tarvis baktereid. Kahte peamist haisu põhjustavat kemikaali, isovaleerhapet ja metaandiooli, toodavad bakterid ka mõne juustusordi laagerdudes ja just seetõttu võivad jalad ja juust tihtipeale üsna ühtemoodi lehata.
Nahamikroobid on igal inimesel suuremas osas omased just temale. See, millised mikroobid kehal elavad, sõltub üllataval määral sellest, millist seepi