vaid uhkuse toel oma hoiaku säilitada. Mees võttis ta käe, kuid ei surunud seda, vaid lihtsalt hoidis, ning kummardus siis, et suudelda…
Põske.
Pagan.
Mees astus välja niiskesse suveöösse. “On alles pime. Sa peaksid tagasi magama minema.”
Magama? Ta tegi ilmselt nalja.
Jumal tänatud, et Ashleyl oli pärast Matthew lahkumist küllalt tegemist, sest ta oli kindel, et und tal küll ei tule. Ta vaatas, kuidas mees suundus kiirel sammul trepist alla varjulise parkla poole, kus praegu seisid ainult mehe Lexuse sedaan ja tema enda tilluke Kia Rio. Mida ta ometi teeb, vahib ainiti mehele järele? Ashley lükkas ukse valju klõpsatusega kinni.
Kogu ta tasakaal kadus. Uhkus oli alles, kuid võime püsti seista oli tõsiselt kahtluse all. Ashley vajus fuajees seisva vanaaegse kassaaparaadi kõrval leti vastu.
Ta ei saanud isegi Matthew’d süüdistada. Ta ise oli olnud kogu öö vägagi valmis osaline. Nad olid köögis, kus Ashley tahtis anda mehele maitsta küpsetisi, mille ta õde oli tuluõhtusöögi menüüsse lisanud. Kõrvuti külmiku ees seistes olid nad teineteist riivanud – korra, siis veel ja veel.
Matthew’ käsi oli aeglaselt tõusnud, et pühkida naise suunurgast kreemikübet…
Ashley oli oma valge puuvillase pesu täiesti unustanud, kuni Matthew oli selle teel magamistuppa tal seljast koorinud. Ja siis polnud ta järgnenud tundidel suutnud suurt millestki mõelda.
Ashley marraskile kriimustatud tunded vajasid tõsist lohutust. Naine vaatas kingipoodi ja ta pilk jäi pidama raamil, millele oli välja pandud vanamoeline pesu. Ta astus paljajalu kahvaturoosast atlassist 1920. aastate stiilis öösärgi juurde, mis rippus toru ühes otsas. Ta sõrmed puudutasid laiu pitsiribasid, mis olid õmmeldud risti üle pihaosa ning ääristasid allserva ja V-kujulist kaelust.
Kuidas oli Ashley lapsepõlves ihaldanud kahisev-pehmet pesu, kuid pidanud alati leppima praktilisema puuvillase, vastupidavama kangaga, mida seljatugi nii lihtsalt katki ei rebinud. Enam ta tuge ei vajanud. Ta vasak õlg oli paremast vaid õige pisut kõrgemal, see oli märgatav üksnes siis, kui keegi teadis vaadata. Ent kuigi ta oli toest loobunud, kui see oli oma ülesande täitnud, tundis Ashley ikka veel südames iga selle vööti.
Ta võttis riidepuu torult ja kiirustas luuleraamatute riiulitest ning näidismullivannist mööda restorani tualettruumi. Kahju, et ta polnud seda eile kandnud. Tõenäoliselt poleks öö Matthew’ga teisiti lõppenud, kuid vähemalt oleks ta vajutanud enda rahulduseks mehe mällu hoopis seksikama jälje.
Kiire õlaliigutus ja hommikumantel vajus põrandale naise jalgade ümber.
Ashley ei vaadanud peeglisse – see komme oli ammust ajast sisse harjutatud. Selle asemel keskendus ta öösärgi ilule. Hiljutistel pruudiõhtutel oli ta kinkinud oma mõlemale kasuõele täpselt samas stiilis öösärgid.
Atlass libises mööda nahka nagu jahe dušš kirglikust seksist ikka veel õhetaval kehal. Ashley vajus gobeläänkattega Prantsuse restauratsiooni aegsele lamamistoolile, mille ta oli hankinud ühelt häärberi oksjonilt. Et meeleline rahuldus oleks täiuslik, süütas ta enda kõrval küünla. Limpsavate leekide varjud luitunud tapeedil, õhus kerkiv rahustav lavendliaroom.
Ashley vajus aistingute pehmesse pilve ja sundis sügavalt hingates viha vabalt voogama. Ta tõmbas peale dekoratiivse afgaani vaiba. Võib-olla õnnestub tal siiski sekundiks suigatada.
Ajatu hulk lõdvestavaid hetki hiljem hingas Ashley uuesti sügavalt sisse. Ja hakkas köhima. Ta ajas end istuli ja tundis ninas mitte lavendli, vaid…
Suitsulõhna.
Matthew Landis silmitses suvepäikest, mis hakkas just ookeani kohale kerkima, ja nägi kurja vaeva, et ennast koguda ja söandada uuesti trepist üles ronida, et tuua ära diplomaadikohver, mille ta oli Beachcombersisse unustanud.
Mees keeras auto teist korda sel päeval parklasse, tagasi sinna, kust oli alustanud – Ashley Carsoni juurde. Matthew tundis uhkust, et ei teinud tänu hoolikale plaanipidamisele kunagi valesammu. Kuid impulsiivne vahekord Ashleyga polnud päris kindlasti kavandatud.
Riigiteenistujana oli Matthew tõotanud teenida inimeste huve, teisi, eriti haavatavaid, kaitsta ja aidata. Ometi oli ta eile öösel ära kasutanud üht kõige haavatavamat naist, keda tundis.
Matthew oli voodikaaslaste valimisel alati hoolikas, sest kuigi ta ei kavatsenud kunagi abielluda, ei saanud ta kindlasti ka mungana elada. Ta oli oma osa igaveseks kätte saanud juba kolledžis – ainult selleks, et kaotada ta siis haruldase kaasasündinud südamerikke tõttu. Matthew ei saanud isegi võimalust Danat oma perekonnale tutvustada. Keegi ei teadnud tänase päevani nende kihlusest. Mõte jagada seda kellegi teisega oli alati tekitanud tunde, nagu loobuks ta osast nende lühikesest koos oldud ajast.
Pärast seda oli Matthew keskendunud magistrikraadi saamisele Duke’i ülikoolis ning valinud perekonna traditsioonilise poliitikukarjääri. Pärandus andis talle võimaluse teenida teisi, tundmata muret oma pangaarve pärast. Ta elu oli rikas.
Mida paganat ta siis praegu siin teeb?
Polnud kahtlust, et Ashley Carson oli seksikas, naise kenadust suurendas veelgi see, et ta ei paistnud ise oma kütkestavusest üldse teadlik olevat. Sellegipoolest töötas Matthew pidevalt kaunite naiste seltskonnas ja suutis end vaos hoida. Ja seda teeb ta ka edaspidi, kui on oma diplomaadi ära toonud – ei, selle mahaunustamine polnud alateadlik vääratus. Matthew avas autoukse…
Ja kuulis restoranist suitsualarmi piiksumist.
Veel valjem häirekell kõlas mehe peas, kui ta sõõrmeisse jõudis suitsupahvak. Matthew vaatas parklas ringi. Ashley väike sinine sedaan oli samas paigas kui tema lahkudes.
“Ashley!” hüüdis mees, lootes, et naine on juba majast väljunud.
Vastust ei tulnud.
Matthew’ lihased tõmbusid pingule ja ta tormas veranda poole, valides samal ajal taskutelefonis hädaabinumbrit, et kutsuda tuletõrje. Ukselingist haarates tundis ta käe all kuuma metalli. Kõrvetamisest hoolimata keeras ta uksenuppu. Jumal tänatud, et Ashley polnud pärast tema lahkumist ust lukustanud. Uksekett andis Matthew’ sikutamise peale järele ja mees tormas fuajeesse.
Kuumus mattis ta enda alla, kuid vana häärberi fuajees leeke polnud.
Läbi hämara hõõguse tundus, et põleb kingitustepood ja Matthew suundus sinnapoole. Väikeses kaupluseruumis nilpsasid leegid rõivaraame. Värv mullitas ja koorus vanal puidul.
“Ashley!” hüüdis Matthew. “Ashley!”
Lõhnaõlipudelid plahvatasid. Klaasikillud langesid läbi võlvukse puitpõrandale. Tualettvesi andis tulele hoogu juurde.
Matthew liikus edasi. Põrandalauad krigisesid ja vajusid, kusagil kukkus alla krohvi. Mees mõtles tahtmatult saja seitsmekümne aasta vanuse maja tugevusele. Kui kaua on tal naise leidmiseks aega?
Nii kaua kui vaja.
Matthew’ nahkkingad ragisesid purunenud klaasil. “Ashley, vasta mulle, kurat võtku!”
Koridor oli paksu suitsu täis. Matthew tõmbus küüru ja varjas nägu käega, hüüdes naist üha uuesti.
Ja siis ta kuulis teda.
“Appi!” Miski mütsatas vastu seina. “Ma olen siin!”
Kergendus mõjus pööritavamana kui kibe suits.
“Pea vastu, Ashley, ma tulen!” röökis mees.
Löögid lakkasid. “Matthew?”
Ashley kähe hääl, mis hüüdis tema nime, tarretas mehe paigale. “Kus sa oled?”
“Siin, tualettruumis!”
Naise hääle kähedus sundis Matthew’d läbima viimased paar jalga. Uks ragises, kuid ei avanenud. Uksenupp vedeles põrandal. “Mine uksest eemale,