nii, teie mõlemad, kuni ma tagasi tulen,“ ütles Pietro.
Kõrvaltoas oli diivanvoodi. Pea mõtetest paks, tegi Pietro selle üles. See polnud võimalik. Külaline ei saanud olla Ruth Denver.
Pietro naasis kõrvaltuppa ja avastas, et nii naine kui ka koer olid kuulekalt tema käsku järginud. Toni pea oli endiselt Ruthi süles. Naine silitas naeratades koera pead ning vaatas teda siira hoolivusega.
„Sinu tuba on valmis,“ ütles Pietro. „Proovi võimalikult kaua magada. Ma ei lase sind häirida.“
„Tänan,“ ütles Ruth vaikselt ja kadus kõrvaltuppa.
Niipea kui Pietro oli üksi jäänud, valas ta endale suure klaasi brändit. Ta polnud kunagi seda nii hädasti vajanud kui praegu.
Ta oli nagu puuga pähe saanud.
Esiotsa oli ta Ruthi pidanud üheks Gino mahajäetud pruudiks, kes pole kaotanud lootust teda tagasi võita. Seda oli ennegi juhtunud, kuid praegusel juhul oli põhjust teisiti arvata.
Pietro muutus seda murelikumaks, mida rohkem ta nende põhjuste peale mõtles.
Aasta eest oli Gino armunud turistist inglannasse. Pietrot polnud sel ajal Veneetsias. Tema naastes oli naine Inglismaale tagasi läinud, nii et nad polnud kohtunud.
Gino oli inglannast nii sisse võetud, et kavatses temaga abielluda. Pietro pulmakink pidi olema suurejooneline pulmapidu palees.
„Ma tahan selle täiuslikkuse kehastusega kohtuda,“ oli Pietro sõbrale öelnud. „Ta peab küll väga eriline naine olema, kui suutis sind veenda paikseks jääma.“
„Jah, tõepoolest on,“ oli Gino rõõmsalt kinnitanud. „Hakkad teda armastama.“
„Loodetavasti mitte,“ oli Pietro naljatanud. „Olen korralik abielumees.“
„Ega taha, et Lisetta sind pottide ja pannidega pilluks.“
„Ta ei teeks seda kunagi,“ oli Pietro vaikselt öelnud. „Ta ei mõtle muule kui mulle heameele valmistamisele.“
„Seda loodan minagi. Kujutan ette, kui rahul sa oled, kui teie poeg sünnib. Millal on tähtaeg?“
„Kuu aja pärast.“
„Teeme siis pulmad kohe pärast lapse sündi.“
Korraldati nii, et Gino sõitis Inglismaale firma asju ajama ja pidi naastes kihlatu enne pulmi näha tooma. Gino pidi vähemalt kaheks nädalaks tööasjus Inglismaale jääma, kuid viie päeva pärast oli veidralt kahvatu ja vaikne mees kodus tagasi. See oli tema puhul nii ebatavaline, et Pietro muutus ärevaks. Vastuseks tema murelikule pärimisele ütles Gino ainult, et pulmad jäävad ära ning et nad ei kohtu tolle inglannaga enam kunagi.
Pietrole ei meenunud, et Gino oleks tollele kunagi helistanud, aga mees võpatas iga telefonihelina peale. Kunagi polnud see aga tema endine kihlatu.
„Kas läksite tülli?“ küsis Pietro ettevaatlikult. „Kas jäid teise naisega flirtimisega vahele?“
„Kaugel sellest. Ta mõtles ringi.“
„Tema jättis sinu maha?“ küsis Pietro uskumatult. Midagi sellist polnud varem juhtunud.
„Täpselt. Ta jättis mu maha ja palus mul ta rahule jätta.“
Enne kui Pietro jõudis rohkem välja uurida, algas ta naisel enneaegne sünnitus. Ta suri sünnitusel, samuti nende poeg. Krahvil oli muulegi mõelda kui Gino probleemidele.
Kui Pietro mõtlemisvõime enam-vähem taastus, nägi ta, et Gino pole hingehaavast toibunud. Kaastundest saatis ta Gino komandeeringutele otsima firmale uusi reisisihtpunkte.
Aeg-ajalt oli Gino Veneetsiasse naastes veidi paremas tujus, aga alati oli ta esimene küsimus, kas Inglismaalt on midagi kuulda. Pietro taipas, et too noor naine oli Gino südame murdnud.
Naise nimi oli Ruth Denver.
„Aga see ei saa tema olla,“ pomises Pietro endamisi. „Ta ei näe üldsegi Ruthi moodi välja. Olen ta fotot näinud...“
Pietro otsis kapist fotoalbumi ja lehitses seda, kuni leidis soovitu. Enam kui aasta eest tehtud fotol embas nägus ja naeratav Gino noort naist. Ka naine naeratas ning Ginole otsa vaadates säras ta nägu õnnest. Pietro kummardus fotole lähemale. Jah, see oli Ruth Denver, kuid vaevu äratuntav.
Fotolt naeratas talle laialt ja enesekindlalt vastu tervisest pakatav vormikas tüdruk. Naise pikad tihedad juuksed olid lahti ja voogasid kosena õlgadele.
See eeterlik olend, kes oli täna õhtul tema majja tunginud, oli endise Ruthi vari. Naise juuksed olid lühikesed, soeng peaaegu poisilik, naeratus kadunud ning pilk kurb ja valvas. Mõni ime, et ta Ruthi kohe ära ei tundnud.
Mis oli juhtunud, et naine muutus hoopis teiseks inimeseks?
Ruth oli rampväsinud. Naise peas keerlesid mitmesugused kujutluspildid ja sulasid kokku. Ta viibis poolunes. Ikka ja jälle ilmus ta unenägudesse üks mees, haaras temast kinni ja viis ta ohutusse kohta. Väljas oli pime ja sadas vihma, nii et Ruth ei eristanud mehe näojooni. Ta tundis ainult, et mees on tugev ja otsusekindel.
Siis vihm lakkas. Ta lamas diivanil. Mees surus brändiklaasi talle huultele, sundides teda hellalt jooma. Ta ei teadnud, kes mees on, aga viimane kui üksikasi oli veidralt selge. Ta nägi nüüd selgelt mehe nägu. Näojooned olid kenad, kuid suu oli pingul. See tegi mehe mitu aastat vanemaks.
Mees tõusis ja läks teise tuppa. Ta liigutused olid nõtked, kuid valvsad. Tundus, et ta ootab rünnakut. Aga võib-olla valmistus ta hoopis ise ründama. Ruth tajus, et pealispinna all on mees plahvatamise äärel. See oli isegi ähvardavam kui mehe vaikne hääl.
Kujutluspilt võpatas ja haihtus, asendudes teisega. Aeg ja koht olid teised. Ruth naeratas. Ta oli taas õnnelik.
Gino vaatas talle armunult otsa ja naeratas. Ruth jumaldas mehe naeratust. Gino võttis tema käe ja silitas huultega tema sõrmi.
„Inimesed vaatavad,“ sosistas Ruth ja vaatas vilksamisi teiste õhtustajate poole.
„Las vaatavad,“ ütles Gino rõõmsalt. „Oh sind inglast, alati nii külm!“
„Mina? Külm?“
„Ei, sa pole seda kunagi, carissima. Oled minu unistuste naine ja ma armastan sind hullupööra.“
„Ütle seda Veneetsia murdes,“ palus Ruth. „Sa tead, et mulle meeldib see.“
„Te voja ben, te voja ben...“
Kas saab maailmas veel suuremat õnne olla? Tema nägus Gino oli Inglismaal, et viia ta Veneetsiasse, kus mehe perekond teda pikisilmi ootab. Peagi nad abielluvad ja hakkavad selles kenas linnas elama.
„Ka mina armastan sind,“ ütles Ruth. „Oh, Gino, kui õnnelikuks me saame!“
Kuid ilma vähimagi hoiatuseta võttis maad pimedus. Kõigepealt kadus Gino nägu, siis ka kõik muu. Äkki oli maailm valu täis. Gino oli kadunud.
Ruth nägi vilksamisi veel kujutluspilte, aga kõik need pärinesid varasemast ajast. Ta nägi Ginot tol päeval, kui nad Veneetsias esmakordselt kohtusid. Mehe rõõmsameelsus, huumorimeel ja üha suurenev imetlus tema vastu võitsid Ruthi südame. Ta oli hädas oma pagasiga. Gino tuli talle appi. Kuidagi juhtus, et päev lõppes ühise õhtuga. Gino oli keelitanud teda endast rääkima.
„Oskad nii paljusid keeli,“ ütles mees. „Prantsuse, saksa ja hispaania keelt, itaalia keelt aga paraku mitte. See on halb. Peaksid selle õppimisega viivitamatult algust tegema.“
„Aga kas ma tõesti vajan veel ühte võõrkeelt?“ küsis Ruth, ehkki tal midagi itaalia keele omandamise vastu ei olnud.
Mees vaatas talle paljutähendavalt otsa ja sõnas: „Mul on hea meel, et sa seda tänaseni ei osanud, sest muidu poleks me kohtunud. Praegu aga arvan, et peaksid selle ära õppima.“
Gino