Itaallase Tuhkatriinupruut. Lucy Gordon

Gino nägu, aga see hakkas üha enam tuhmuma...

      „Gino!“

      Ruth karjus ning sirutas käed välja, püüdes meest meeleheitlikult kinni hoida.

      „Tule tagasi,“ hüüdis ta meeleheitlikult. „Tule tagasi. Ära jäta mind maha.“

      Siis tundis ta meest. Ruth ei näinud teda, aga tundis, et Gino on tema juurde tagasi tulnud ja embab teda.

      „Kuhu sa kadusid?“ nuuksus Ruth. „Kartsin meeletult. Igatsesin sinu järele... Kus sa olid?“

      Embus tugevnes ja Ruth kuulis, et mees sosistab talle kõrva rahustavaid sõnu.

      „Pole midagi. Ole rahulik. Olen siin.“

      „Ära jäta mind jälle maha.“

      „Ma ei jäta sind maha, kuni sa mind vajad.“

      „Kus sa olid?“ sosistas Ruth. „Igatsesin sind hullupööra.“

      Ta sirutas end kergendustundega ning suudles kirglikult ikka ja jälle Gino nägu: tema laupa, põski ja huuli. Tema üllatuseks ei suudelnud mees teda vastu, kuid vähemasti oli ta seal.

      “Te voja ben,“ sosistas Ruth. „Te voja ben.“

      „Heida pikali,“ sõnas mees hellalt ja lükkas ta padjale. „Oled turvalises kohas.“

      Ruth tundis endiselt mehe käsi. Nende tugevus rahustas teda. Naise hirm taandus. Pärast kõiki neid õudusunenägusid ja peamurdmist oli Gino tagasi tulnud ja võttis ta avasüli vastu.

      „Jää nüüd magama,“ sosistas mees. “Hommikuks saab kõik korda.“

      Kuid mingi vastik tunne, mis polnud pärast kõiki neid kannatuskuid kadunud, sundis Ruthi silmad avama.

      Tema voodiäärel istuv mees hoidis tal käest kinni. Kuigi toas oli nii hämar, et silm meest vaevalt seletas, teadis Ruth, et too pole Gino.

      Teine peatükk

      Pietrol oli pidžaama seljas ja ta juuksed olid sassis. Ta pani väikese öölambi põlema ja nägi, kuidas rõõm Ruthi silmist kaob.

      „Kuulsin sind hüüdmas,“ ütles ta. „Su hääl tundus meeleheitlik.“

      „Nägin und,“ sosistas Ruth. „Gino...“

      Pietro murdis pead, kas naine teab, et suudles teda Gino pähe ja hüüdis „Te voja ben.“ Veneetsias tähendab see „Ma armastan sind“. Pietro lootis südamest, et mitte.

      „Räägi mulle Ginost,“ ütles mees.

      „Meie viimane koosveedetud õhtu.... Näen seda nii sageli unes. Aga siis Gino haihtub. Ma ei tea, kuhu ta kaob. On liiga hilja, et seda välja uurida, sest nii palju aega on möödas. Palun vabandust, et sind üles ajasin. Luban, et olen edaspidi vaikselt.“

      „Sa ei saa midagi unenägude vastu teha.“

      Ruth pani äkki käed rinnale, kuid tema väljanägemises polnud midagi võrgutavat. Nagu Pietrolgi, oli tal pidžaama seljas. See oli kurguni kinni nööbitud.

      „Ma ei kavatsenud sind vahtida,“ rahustas teda Pietro.

      „Ära muretse,“ ütles Ruth lihtsalt. „Olen sellega harjunud.“

      „Ma ei mõista.“

      „Hoiatasin sind eile õhtul, et olen peast veidi segi.“

      „Ära räägi nii,“ sõnas mees vaikselt.

      „Miks mitte? See on tõsi... vähemalt osaliselt. Eelmisel aastal diagnoositi mul meeleolukõikumised. Praegu tunnen end palju paremini, kuid päris terve ma veel pole.“

      „Mis juhtus? Kas sa saad sellest rääkida?“

      „Gino tuli Inglismaale. Läksime koos õhtust sööma ja...“ Ruth vakatas ja naeratas. „Rääkisime, kuidas ma temaga Veneetsiasse naasen ja tema sugulastega kohtun ning arutasime pulmaplaane. See oli mu elu kõige imelisem õhtu, kuni...“

      „Ära sunni end tagant, kui see on sulle liiga valus.“

      „Ma pean, sest muidu ei pääse ma sellest kunagi.“

      „Hüva,“ ütles Pietro vaikselt. „Räägi, mis juhtus.“

      Ruth vaikis pikalt. Viimaks avas naine suu.

      „Lõpetasime õhtusöögi ja läksime auto poole, kui nägime, et mingid pätid üritavad sinna sisse murda. Nood tulid meile kallale. Kaotasin teadvuse ja toibusin alles haiglas. Ma ei mäletanud midagi. Ma ei teadnud, mis juhtus või kes ma olen. Ma ei tundnud isegi Ginot ära. Nägin oma voodiveerel istumas ühte noormeest, kuid too oli mulle võhivõõras. Mu peas valitses tühjus. Ma ei mäletanud isegi seda, kes ma olen.“

      „Aga kas Gino hilisemad külaskäigu aitasid sul midagi meelde tuletada?“

      „Mulle ei meenu, et ta oleks mind veel külastanud, aga ta võis seda teha. Kaotasin taas teadvuse. Kui ma mõne aja pärast uuesti teadvusele tulin, polnud teda seal. Ma ei näinud teda enam kunagi. Võib-olla ei suutnud Gino taluda, et ma teda enam ära ei tunne. Ma ei süüdista teda lahkumises.“

      Pietro nii ei arvanud. Gino lugu tema mahajätmisest oli talle alati ebatõenäoline tundunud. Nagu selgus, oli ta Ruthi hüljanud just siis, kui naine teda kõige rohkem vajas.

      „Kas sind keegi ei toetanud? Kas sul sugulasi pole? Kas tõesti mitte kedagi?“

      „Pärast vanemate surma kasvatas mind emapoolne tädi, kellele oli see algusest peale vastumeelt. Ta suri, kui käisin kolledžis. Hiljem sain teada, et tädi oli mitu kuud teadnud, et talle on vähe elada jäänud, kuid polnud vaevunud mulle seda teatama. See oli nagu nina all ukse kinnilöömine.“

      „Seega polnud kedagi, kes mind varem oleks tundnud. Mind vaevasid kohutavad peavalud. Peahoopide tagajärjel oli aju surve all. Peavalude leevendamiseks ei jäänud arstidel muud üle kui opereerida. Pärast operatsiooni tundsin end veidi paremini.“

      „Aga üksildasena,“ pomises Pietro. Ta kujutles Ruthi kohutavat olukorda selgelt ette.

      Naine naeratas virilalt.

      „Nägin jube välja. Olin vaata et rõõmuski, et keegi mind sellisena ei näe.“

      Pietro oli sõnatu. Võib-olla on hea, et Ginot praegu läheduses pole, mõtles ta. Ta võiks teha või öelda midagi, mida hiljem kahetseb.