oleks alles lugu lehehaidele: „Filmistaar sööb koeramaiuseid? Televaatajate lemmiku Sunshine’i kohal kerkib hullumeelsuse kahtlus!”
Seda rahuldust ta neile ei paku! Ta saab sellest üle! Nad kõik saavad!
„See on nüüd läbi, Jolie. Aeg hüvasti öelda,” ütles Jade talle vaikselt.
Jolie kartis, et põlved veavad teda alt, kuid ta sundis ennast rahulikuks. Kui nad hauaplatsilt lahkuvad, tulevad need töölised, kes praegu kaugemal puu all seisavad, lasevad kirstu hauda ja peidavad igaveseks tõelise päikesepaiste, mis Jolie elus seni oli. Ta polnud selleks veel valmis. „Ei, mitte veel! Palun mitte veel!”
Jade ohkas ja pigistas Jolie kätt. Jade oli vanim ja isegi nüüd, keset nende isiklikku õudusunenägu, kõige praktilisem. Tema oli jäänud Teddy juurde ja töötanud koos temaga Sunshine’i detektiivibüroos. Tema oli koju tulles isa laiba leidnud, õdedele helistanud ning rääkinud juhtunust hüsteeria ja pisarateta. Ta oli öelnud ainult: „Isa on surnud. Peate kohe siia tulema!”
„Kullake, me peame ajakirjanike vahelt läbi minema. Ainult üks viimane kord, siis saame koju minna ja püüda leppida. Eks?”
„Tule, Jolie, Jade’il on õigus,” ärgitas Jessica. „Astume neile koos vastu. Ignoreeri neid limukaid ja kui pead midagi ütlema, siis ainult: „Ei kommenteeri.” Liigume lihtsalt otse limusiini suunas. Sa ju tead küll, kuidas see käib!”
Jolie vaatas hädiselt oma õe, blondi sekspommi poole, kes oli ajutiselt töölt kõrvaldatud, kuid teenis tavaliselt elatist uuriva püstolreporterina. „Limukad, Jess? Kas nad pole mitte sinu kolleegid?”
Jessica pööritas oma pruune silmi ja heitis pea blondide kiharate lehvides kuklasse. „Pa-luuun! Mina olen tõeline tegija! Need, kes teisel pool teed seisavad, on inimkonna kõnts. Meelelahutusreporterid? Verd imevad, taldu lakkuvad limukad, see on kõik, kes nad on. Kuid me ei lase neid endale ligi, eks ju?”
Jolie noogutas. „Just nii. Andke mulle lihtsalt veel üks minut. Ainult … ainult üks minut.”
Jessica vaatas Joliest mööda Jade’i poole, kes läks tooma kolme pikka punast roosi, mis matusetalitaja oli muretsenud. „Siin on üks igaühe jaoks. Jolie? Tule, kullake! Järgne mulle ja tee nii nagu minagi.”
„Jah, ema,” ütles Jolie ja naeratas roosi võttes esimest korda mitme päeva jooksul. Ta oli näiteja, ta suudab näidelda. Leinav tütar, kes kõnnib hauaplatsile, suudleb roosi õielehti ja asetab lille siis kirstule, mis on tegelikult tühi. Tavaline rekvisiit, osa etendusest. Ta oli mafiooso naine, kes jättis hüvasti oma gangsterist abikaasaga, kes lasti maha, kui ta oma lemmikrestoranis pastat nautis. Esimeses maailmasõjas kusagil Prantsusmaal kaduma jäänud sõduri armsam, Laredo tänavatel bandiitide küüsi langenud šerifi õde.
Roosi kirstu katvale õitevaibale asetades värises Jolie käsi vaevumärgatavalt. Ta näitles. See kõik oli üks mäng. See polnud tõelisus. Teddy polnud surnud. Ta isa polnud …
„Oh jumal, miks ma olen selline jobu. Kaome siit enne, kui ma viimasegi mõistuseraasu kaotan!” sosistas Jolie, astus kirstust eemale ja võttis Rockne jalutusrihma kätte. Ta trügis mööda Jade’ist, kes oli olnud sunnitud asuma vestlusse ühega anonüümsetest äravahetamiseni sarnastest tädidest.
„Kuhu sul nii kiire on? Tahad nüüd kohe lahkuda, Jolie? Suurepärane mõte,” pomises Jessica ja järgnes talle. „Mina ega Jade poleks ise selle peale tulnud, sa pikajalgne toonekurg!”
„Lõuad, Barbie-nukk ja mine päästa Einstein tädide küüsist! Ma lähen ees limusiini ja püüan kaamerad teist eemal hoida.” Jolie ajas selja sirgu. Nad olid Sunshine’i tüdrukud, nad saavad hakkama!
Ükski neist polnud matuseteenistuse ajal nutnud, seda rahuldust ei pakkunud nad kellelegi. Kõik, mida Jolie tahtis, kõik, mida nad kindlasti kõik tahtsid, oli sellega ühele poole saada ning minna tagasi majja, kus Jade oli isaga elanud.
Majja, kus Teddy oli oma laua taga istunud, seinad täis elu jooksul saavutatut mälestavaid pilte ja diplomeid. Majja, kus ta oli töörelvaga oma ajud välja lasknud, määrides ära kõik need fotod ja aukirjad.
Jolie heitis pilgu üle surnuaia. Pronksist hauaplaate varjas koralikult niidetud muru, mis andis paigale kena rohelise pargi välimuse. Kaunis ja isegi rahulik, kui mitte arvestada kaugemal läbi surnuaia vonkleva tee ääres köie taga tunglevat rahvasumma.
Kui ta koos Rocknega limusiini poole minema hakkas, kerkisid rahvasummast mitmed käed, mitmekümned fotoaparaadid klõpsusid, kaamerad susisesid ning välklambi sähvatused pimestasid Joliet igast suunast.
Ta suu tõmbus kuivaks. Süda peksis vihast ja valust. Ta oleks tahtnud joosta. Jolie käed tõmbusid rusikasse, ta oleks tahtnud kedagi lüüa, raputada ja nõuda, kas nad arvavad tõesti, et „üldsusel on õigus teada” ja neil on õigus raisakotkastena matuse ümber tiirelda.
Kuid ta teadis, et peab kõndima aeglaselt, rahulikult ja sirge seljaga. Vähemalt varjasid laiad päikeseprillid suuremat osa ta näost.
Jolie oleks võinud vanduda, et kuuleb kõrvus isa julgustavat häält.
Just nii. Jalg jala ette, Jolie, kullake, varsti kõnnid sa juba sellest uksest välja …
Ta oli peaaegu kohal. Peaaegu limusiini juures. Ta peab veel paar hetke vastu pidama ning nad pääsevad sellest hullusest.
Nad olid palganud mitu turvameest korda hoidma, kuid keegi ei teinud ilmselt oma tööd. Üks paparatso pääses rivist läbi ja jooksis kaamerat klõpsutades Jolie poole.
„Jolie! Vaata siia! Vaata siia! Viska prillid eest, beib! Näita oma suuri siniseid silmi! Lase käia, kullake, sa võlgned seda oma fännidele!”
Rahulikult, tüdruk. Üks jalg teise ette …
Turvamehed tõmbusid tagasi ja fotograaf nihkus lähemale. Ta laskus ühele põlvele, et head pilti saada. Joliel tekkis küsimus, kas fännidel on tõesti vaja lähikaadrit ta ninakarvadest.
„Hei, Jolie! Milline oli tunne, kui said teada, et su isa oli mõrtsukas? See on vist päris raske, mis?”
Midagi Jolie sisemuses lausa raksatas katki. Ta astus sammu fotograafi poole.
„Just nii, Jolie, peaaegu täiuslik! Võta nüüd veel need päikeseprillid ära!”
„Ära tee seda, Jolie,” hüüdis Jessica eemalt ja jooksis õe poole nii kiiresti, kui kõrged kontsad lubasid. „Ära reageeri, ära pane üldse tähele!”
„Kurat sellega! Tule aga, Jolie! Vaata siia. Naerata nüüd meile!”
Kuraditki, kullake – mine ja löö ta nägu korralikult üles!
Jolie ei suutnud hiljem meenutada, kuidas ta punktist A punkti B jõudis, aga järgmisel hetkel seisis ta igatahes seal ja vaatas alla fotograafi poole, kes klõpsis ikka veel kaader kaadri järel pilte. Ta isegi ei tahtnud meenutada seda, kuidas ta krabas mehe käest kaamera ja saatis piltniku enda põlvehoobiga rindu uperkuuti üle hauaplaadi, millel oli kiri: Bertha M. Pierce, 1917–2003, Henry armastatud abikaasa.
Jolie tõmbas fotoaparaadi lahti, rebis filmi välja ja lasi päiksel sellele peale paista ning oli siis valmis aparaati mehele näkku viskama. Ta teadis, et teistel fotograafidel ja kaamerameestel kaugemal tee servas on tõeline pidu, kuid ei hoolinud sellest. Ta vajas märklauda oma vihale, leinale ja masendusele ning see jobu oli koha vabatahtlikult endale palunud.
Siis kuulis ta karjatust.
Jolie pööras ümber, kaamera ikka veel käes ja nägi umbes kümne meetri kaugusel oma äravahetamiseni sarnaseid vanatädisid.
Üks neist – tädi Marie või võib-olla hoopis tädi Theresa – oli astunud ühe jalaga mingisse auku ja kinni jäänud. Tema ei karjunud, kuigi ta suu oli pärani. Ta oli õuduse pärast näost täiesti kahvatu.
„Appi! Appi!” karjus teine tädi. „Keegi püüab teda alla tõmmata!”
Jolie