millest ta polnud viie aasta jooksul loobuda suutnud. Ta jäi hetkeks seisma, et ringi vaadata ja näha, mis kõik oli tema äraoleku ajal veel muutunud.
Kuid ta oleks pidanud paremini teadma. Kui sisustad maja tõelise antiigiga, siis ei jookse sa iga paari aasta järel mööblipoodi uut topsihoidja ja pulditaskuga lamamistooli ostma.
Jolie võttis päikseprillid eest ja kõndis otse elutuppa, mis võttis enda alla suurema osa maja tagaosast. Sami elutoas võinuks keeglit mängida. Ta ise kutsus seda ruumi vahel ka salongiks või lounge’iks. Kuid Jolie meenutas, et nii rääkis mees ainult siis, kui tahtis kellelegi muljet avaldada. „Millal Jade ja Jessica tulevad?”
„Ma arvan, et kahe tunni pärast või hiljem. Kui nad lõpuks tädidest lahti saavad – Jade’i, mitte minu, sõnad –, siis lähevad välja sööma ja seejärel peavad nad veel reporterite käest pääsema. See tuletab meelde, et pean Karumehele teada andma, et su õed tulevad. Miks sa küsid?”
Mees küsis seda ainult paari meetri kauguselt Jolie selja taga. Ainus pääsetee oleksid olnud klaasuksed, mis viisid välja kiviplaatidega terrassile ja tohutu basseinini, mis ulatus majast eemale saledate kõrgete Itaalia igihaljaste kes-teab-mis’ide vahele. Me armatsesime ka basseinis. Mitu korda …
Jolie pööras ümber ja nägi, et ka Sam oli päikeseprillid eest võtnud. Ja lipsu lõdvemaks lasknud ning valge triiksärgi ülemised nööbid lahti teinud. Jolie tahtis üle kõige tunda mehe kätt ümber enda, tunda üldse midagi peale leina.
Ta pidi mehest kaugemale minema, hoidma distantsi. Ja kohe!
„Ma… ma tunnen ennast natuke räsitult. Tohib, ma käin duši all?”
Sam langetas natuke pead ning osutas fuajee ja valge keerd-trepi poole, mis viis ülemisele korrusele. „Aga palun. Sa tead, kus kõik asub. Ja ma arvan, et mu garderoobi kummuti alumises sahtlis on veel paar sinu riideeset.”
„Arvad?” küsis Jolie, tundes, kuidas süda jälle ülehelikiirusel peksma hakkab.
„Olgu, olgu, ma tean. Ma lasin garderoobi ja vannitoa eelmisel aastal ümber teha ja proua Archer küsis, mida nende paari asjaga teha.”
„Ja sa käskisid tal kõik alumisse sahtlisse panna? Miks, Sam?”
Mees vaatas Joliele otsa ja ta põsesarnal tõmbles väike lihas. „Mine juba duši alla, Jolie. Ma ütlen proua Archerile, et ta enne õe aastapäevapeole minekut meile mõned võileivad teeks.”
Jolie hammustas alahuulde ja noogutas. Ta pidi kõvasti pingutama, et toast rahulikult välja kõndida, mitte meeleheitlikult jooksu pista, peaasi, mitte tagasi vaadata.
Kuid see ei aita. See polnud toiminud siis ega toimi ka praegu. Ta oli vaadanud tagasi viis pikka aastat…
Teine peatükk
Sam asetas võileivakandiku ümmargusele lauale alkoovis akna all ja vaatas ringi. Jolie kõrgete kontsadega kingad seisid põrandal voodi ees, ta must siidkleit lebas veinipunasel kuldsete triipudega siidist voodikattel.
Mees võitles sooviga kleit kätte võtta, vastu nägu suruda ja hingata sisse selle lõhnaõli hõngu, mida Jolie alati kandis. Amazone. Ta ise oli selle naisele ostnud ning Jolie kandis seda ikka veel. Peaks olema seadus, mis keelaks teistel naistel seda parfüümi kasutada. See lõhn kuulus Joliele.
Jätka samas vaimus ja hakkad varsti imalaid luuletusi kirjutama, pomises ta endamisi, võttis pintsaku seljast ja asetas toolikorjule. Ta hakkas just lipsu lahti tõmbama, kui vannitoa uks avanes. Sam pöördus ümber, käsi ikka veel lipsu hoidmas ja nägi Joliet ukseavas seismas.
Naine kandis valget Becketi hotelliketi monogrammidega hommikumantlit, mis oli piha kohalt vööga kõvasti kokku tõmmatud ja hõõrus samasuguse valge rätikuga juukseid. „Oh, sa oled juba siin üleval. On sul ikka vannituba! Mul kulus viis minutit, et saada aru, kuidas dušš töötab,” ütles Jolie ja lasi rätikul maha kukkuda. Siis kummardas ta ette, nii et ta pruunid juuksed rippusid vabalt ja tõmbas pikkade sõrmedega neist läbi. Kui ta uuesti püsti tõusis ja pea kuklasse lükkas, kukkus iga viimanegi juuksekarv ta õlgadele täpselt õigesse kohta, justkui oleks mõni kuulus juuksur just soengu sättimise lõpetanud.
Jumal küll, kui kaunis ta oli. Pikk ja sale. Ilus nägu meigist puhas. Mitte filmistaar. Jolie ise. Ta meenutas mehele noort tõuhobust. Armas, haavatav, alati ettearvamatu Jolie.
Naine nõjatus vastu uksepiita ja vaatas mehele vastu.
Lihtsalt vaatas teda uskumatult kurbade silmadega.
„Kas sinuga on kõik korras, Jolie?”
„Ei, Sam. Ei ole. Mitte sinnapoolegi,” ütles naine vaikselt ja sõlmis mehe poole kõndides hommikumantli vööd lahti. „Tee nii, et kõik oleks korras, Sam. Ära räägi, ära ütle ühtegi sõna. Lihtsalt armatse minuga. Palun!”
Naise meresinised silmad tõmbusid niiskeks. Sam oleks neisse uppunud, kui ta oleks lasknud endal vajuda. Ta haaras naise õlgadest ja hoidis teda endast eemal.
„Ma hakkaksin ennast selle pärast vihkama. Ei, Jolie, me ei saa seda teha. See ei ole hea mõte.”
„Miks? Miks mitte, Sam?”
Mees tõmbas naise hommikumantli hõlmad kokku ja Jolie sidus vöö uuesti kinni. „Sa matsid just oma isa, kullake. Sul on väga raske aeg. Ma ei taha, et sa teeksid praegu midagi, mida paari päeva pärast kahetsed.”
Jolie alahuul hakkas värisema ja üks suur pisar jooksid mööda ta põske alla. Ta pühkis selle käeseljaga ära, justkui häbenedes oma nõrkust. See aga, nagu ta ise mõistis, andis talle veelgi haavatavama välimuse. Sam pidi kõrvale vaatama, muidu oleks ta naise enda vastu tõmmanud, teda lohutanud, teinud kõike, mida naine tahtis.
Ja siis, paari päeva pärast, kahetsenud ilmselt ka ise tehtut.
Jolie astus mehest eemale. „Sul on ilmselt õigus. Ma ei vaja oma ellu praegu rohkem segadust. Mul on siin ainult kaks nädalat aega, siis pean minema tagasi Californiasse.”
„Kas sa hakkad mingi uue filmiga tegelema?”
Naine raputas pead, tõmbas hommikumantli vöö kõvemini kinni ja istus laua äärde. „Võtteplatsile ei lähe ma veel enne kui kuu pärast. Asi on „Väikelinna kangelase” reklaamimises. Tavalised jutusaated, intervjuud. Kardan neid kohutavalt.”
Sam tõmbas laua alt teise tooli ja istus naise vastu. Tema jaoks oli vastus lihtne. „Keela siis kõik isa puudutavad küsimused ära. Sa ju saad seda teha?”
Jolie hoidis sõrme üleval, kuni näris tükikest oma lemmikut: singi-juustu võileiba. Tavaline Ameerika juust, mille iga viil on eraldi kilesse pakitud ja kohaliku lihuniku keedusink saial. Sam eeldas, et Californias sellist toitu ei pakuta. „Oeh, see on nii hea! Sink on Harrylt, kas pole? Tema eriline pulmasink? Ja me ei saa seda teha, Sam. Kui keelame Teddyst rääkimise ära, siis võtab keegi selle teema kindlasti üles. Nad teevad loo kas või sellest, et ma ei taha, et Teddyst lugu tehtaks.”
„See on see koht, kus mina küsin: Miks sa neil kõigil lihtsalt perse minna ei käsi ja minema ei kõnni? Ja sina vastad: Mida? Ja loobuksin näitlejakarjäärist?”
Jolie hammustas uue tüki võileiba ja naeratas. „Ma olen sust tõesti puudust tundnud, Sam. Isegi kõige selle juures…” ta osutas ühe käeviipega toale, majale, kogu Sami maailmale, „… oled sa kõige mõistlikum ja normaalsem inimene, keda ma tunnen. No vähemalt normaalne multimiljonär. Ma, oh, vabandust, ma surusin ennast sulle siin ennist peale, see polnud minust kena.”
„Tore ja nüüd võta midagi selle lahti vajuva kaelusega ette, muidu võin unustada, kui normaalne ja mõistlik ma tegelikult olen,” ütles Sam ja Jolie tõmbas hõlmad kiiresti kokku, üle oma vapustavate rindade. Mees tõusis püsti. „Kas sa leidsid need riided, millest ma rääkisin?”
„Leidsin. Ja ma saan vihjest aru. Söön võileiva lõpuni, panen riided selga ja kohtun sinuga