Jessica võttis õe käe. Kaamera liikus tagasi žesti salvestama. Hea televisioon – see oli hea televisioon. Kaabeltelevisioon, kus ajakirjanik võib reegleid painutada, kui saadet ehib tema nimi. See osa Jessicast, mis tegutses publikule, teadis seda. Ülejäänud osa temast võis hiljem, üksi jäädes, nutta ühe korraliku peatäie.
Praegu mängib ta kaamerale.
„Olgu, see oli selleks, et teid asjaga kurssi viia. Nüüd edasi selle juurde, milleks me täna õhtul siin oleme. Teddy oli kurjategijate õigusemõistmise ette toomisel nii hea, sellele nii pühendunud, et jätkas lahendamata juhtumite uurimist ka pärast politseist lahkumist. Ta tegeles asjadega, mida oli uurinud, kuid mis olid jäänud lahenduseta. Need juhtumid, need ohvrid närisid ta hinge, painasid teda ning ta ihkas õigust jalule seada. Kas pole nii, Jolie?”
„Meie isa uskus alati, et ta esindab ohvrit, seda küll. Ja ka nende peresid, kes ootasid lahendust. Lahendust, millele neil oli õigus.”
„Just. Isa töötas surmaeelsetel nädalatel nelja lahendamata juhtumi kallal. Me usume, et Teddy tapeti just sellepärast, mida ta ühe kohta neist juhtumitest välja selgitas. Just, ta tapeti, kuid jäeti mulje, et tegu on enesetapuga. Mul on täna õhtul rõõm teatada, et Jolie Sunshine ja tema peigmees Samuel Becket on ühe neist neljast juhtumist lahendanud. Sellest niinimetatud Haihtuva pruudi juhtumist räägime pikemalt saate järgmises osas, kuid praegu tahaksin peatuda ülejäänud kolmel juhtumil, millega me praegu tegeleme.”
Jessica pigistas Jolie kätt. „Jah, just seda ma ütlesin. Juhtumitest, millega meie praegu tegeleme. Jade, Jolie ja mina kogume kilde, mis Teddyst maha jäid, ning me lahendame need juhtumid. Me leiame vastused. Me peseme oma isa nime puhtaks. Kuid me vajame teie abi. Me koostasime juhtumitest, millega praegu tegeleme, lühikese ülevaate ning ma palun, et te pööraksite tähelepanu telefoninumbrile, mis on jooksnud ekraani allservas kogu selle aja, mil ma olen siin istunud ja teiega lobisenud. Kevin? Kas juhtumid on valmis pandud? Tubli, suur tänu.”
Jessica vaatas endast vasakul oleva monitori poole, et kontrollida juhtumite järjekorda ekraanil.
„Mulle meeldib sinu graafikalahendus, Kevin, veel kord suur tänu. Kas näete, et Haihtuva pruudi juhtum on maha kriipsutatud? See on meie lahendatud juhtum, millest Jolie teile varsti räägib. Lugu on tõeliselt hea! Järgmine on Fishtowni kägistaja. Selle kallal töötan mina,” ütles Jessica ja tema hääl reetis uhkust. „Kaksteist aastat tagasi vägistati ja tapeti Philadelphia Fishtowni linnaosas kuus naist, juhtum on tänaseni lahendamata. Suuri üllatusi selles loos ei ole, sest kõik ohvrid olid, ütleme siis, lõbulinnud, ja avalikkuse huvi selliste juhtumite vastu vaibub kiiresti. See ei tohiks nii olla. Mõrv on mõrv.”
„Selle looga polnud seotud ju inimolendid,” torkas Jolie vaikselt vahele. „Kas ei suhtu väga paljud inimesed taolistesse juhtumitesse just nii ning kas pole nii, et selliste mõrvade ohvreid peetakse väärtusetuiks? Ma vihkan seda. Kõik, mis meis on inimlikku, peaks sellist hoiakut vihkama.”
Jessica tahtnuks õde kallistada. „Sellepärast ma olengi nii kindlalt otsustanud selle juhtumi lahendada, Jolie. Kõik inimesed on olulised. Järgmine on väga kurb juhtum, see puudutab tuntud spordistipendiaadi Terrell Johnsoni mahalaskmist. Terrelli surnukeha leiti Philadelphia südalinna korvpalliplatsilt, kuul peas. Jällegi pole ühtki kahtlusalust. Ja viimaks lugu, mis ei vallutanud üksnes Philadelphias, vaid kogu maal südameid, Prügikasti visatud beebi juhtum. Nüüd näete ekraanil kohtuekspertiisi kunstniku joonistust sellest, milline see armas poiss võinuks näha välja praegu, kui talt poleks elu võetud. Tema tilluke keha visati prügikasti nagu soovimatu rämps. Jumal, kuidas see mulle südamesse läheb. Kõik need juhtumid lähevad mulle südamesse.”
Jessica silmad olid monitoril olevat joonistust vaadates niisked ning ta ei vaevunudki oma tundeid varjama, kui tema lähedal olevale kaamerale ilmus uuesti punane tuli. „Mina ja mu õed – me ei ole mingid superkangelased. Me ei ole korravalvurid ega ristisõdijad. Kuid, minu sõbrad, meil on valus ja me oleme põrgulikult vihased, kuni Teddy nimi on puhtaks pestud. Ja me ei kavatse loobuda. Eks ju, Jolie?”
„Jah, Jessica,” kinnitas õde kaamerasse vaadates. „Meie isa on ohver ja nagu kunagi tema, nii astume ka meie ohvri kaitseks välja.”
„See oli hästi öeldud, Jolie. Niisiis, mu sõbrad, mu truud vaatajad, ma palun teilt abi. Miski ühes neist juhtumitest viis Teddy Sunshine’i tapmiseni. Ta puudutas kellegi hella kohta ja maksis selle eest oma eluga. Võtke meiega ühendust sellel numbril, mis jookseb ikka veel ekraani allosas. Kui soovite, võite jääda anonüümseks. Ainult helistage ja jätke piiksu järel sõnum, nagu öeldakse. Luban, et üks Sunshine’i tüdrukutest – Jolie, Jade või mina ise – vastab teie kõnele.”
Jessica vaikis, sulges silmad, luges mõttes kolmeni ja vaatas siis uuesti kaamerasse. Talle tundus, et ta nahk tõmbub põsesarnadel pingule, kui ta jätkas, rääkides sügavalt südamepõhjast: „Ja nüüd sina. Sina, kes sa lavastasid Teddy süüdi ja mõrvasid ta siis enda sooritatud roima varjamiseks. Sa ei saa puhkust ega und. Ära lase end hetkekski lõdvaks. Sest me saame su kätte. Võid sellega arvestada.”
Jessica luges mõttes uuesti kolmeni, pilk ainiti kaameral ning pööras siis pea ära nagu ikka enne reklaamipausi. „Kahe minuti pärast oleme tagasi eksklusiivintervjuuga minu õe Jolie Sunshine’iga.”
Jessica püsis küljega kaamera poole, kuni Ben hüüdis: „Paus! Jessica, sa olid lihtsalt hiilgav!”
„Tema muidugi arvab nii,” ohkas Jolie. „Tema mõtleb ainult võimsale telesaatele. Aga mina – ja kõik teised – mõtlevad: miks sa ei võinud joonistada meie seljale lihtsalt suurt punavalget märklauda? Jumal küll, Jess, kas sa saad aru, et sa kutsusid just praegu Teddy mõrvari meid maha kõmmutama, nagu ootaksime me mingit O. K. Corrali tulevahetust või midagi säherdust – muidugi eeldusel, et meie sisetunne räägib õigust. Sa ei öelnud mulle, et kavatsed minna nii isiklikuks. Ja päris kindlasti ei öelnud sa, et kavatsed avada mingi kuuma liini, et igaüks, kellel pole oma ajaga midagi peale hakata, võiks meile helistada... ma küll ei tea, mis laadi kõned meid ootavad, kuid ma ei usu eriti, et sealt võiks midagi asjalikku tulla. Ja kas sa ei mõelnud, et meie Samiga sõidame täna õhtul rannikule ja sealt kahe nädala pärast Iirimaale? Me filmime seal vähemalt kaks kuud! Ma ei ole isegi siin, et teid aidata.”
„Rahune, suur õde, keegi ei tule meid maha laskma,” kinnitas Jessica. „Nii juhtub ainult viletsates filmides. Pealegi on selge, et kui meist keegi nüüd surnult leitakse, teab politsei, et me olime millegi jälil.”
„Jeerum, ja kas see tõestaks, et meil oli õigus? Lihtsalt hiilgav! Miks ma ise selle peale ei tulnud?” imestas Jolie silmi pööritades. „Kas sa oled peast päris segi?”
Jessica ajas lõua õieli. Grimeerija Marge kandis ta põskedele pisut ruuži. „Minu meelest pole see veel kindel. Millal te Samiga ära lendate? Kas teil oleks pärast saadet aega kiireks õhtusöögiks minu ja Mattiga? Ma olen kohutavalt elevil ja see teeb alati jube näljaseks.”
„Sind teeb ka hingamine näljaseks,” torises õde, kes oli kaamerate pärast alalisel dieedil. „Ei, me sõidame siit otse lennujaama. Sam tellis ühest oma lemmikrestoranist meile lennukisse toidukorvi. Arvatavasti midagi imehead ja paksukstegevat, sest ta tahab mind kogu aeg sööma meelitada. Mul on homme õhtul reklaamiintervjuu, millest ma ei saa kahjuks ära öelda. Ja ära vaheta teemat. Kas sa tõesti arvad, et sellisest avalikustamisest on abi?”
„Üks minut, Jess,” hoiatas Kevin. „Aga enne ütle mulle midagi, eks? Ma saan aru nendest vanadest juhtumitest, mille kallal su isa enne surma töötas. Aga kuidas sobib pilti Melodie Brainard? Tead küll, see naine, kelle su isa olevat kägistanud?”
„Selles ongi probleem. Ta ei sobi siia kuidagi,” ütles Jolie vaikselt, kui Jessica ajas huuled prunti, et läiget peale kanda. „Või mis sina arvad, Jess?”
„Muidugi sobib. Ja kunagi uurime välja, kuidas. Ära esita liiga palju küsimusi, Kevin,” ütles Jessica mehele bravuuriga, mida ta tegelikult ei tundnud. „Ole lihtsalt rõõmus, et mul õnnestus tõmmata saatesse Joshua Brainardi