Jess? Kas sa oled juhtumisi vaadanud sinnapoole, kus Matt seisab?” küsis Jolie vaikselt, käsi pluusi külge kinnitatud väikesel mikrofonil. „Ei, parem ära vaata. Jessas, ta on näost tulipunane. Ma kardan, et ta võib iga hetk plahvatada.”
Jessica jäi kindlalt seljaga Philadelphia mõrvarühma uurija leitnant Matthew Denby poole, kes oli pakkunud end appi Teddy lahendamata juhtumite uurimisel ning võtnud endale vastu Jessica tahtmist tema partneri ja kaitsja rolli. „Tore. Siis läheb ta ehk ära ning lõpetab iga minu sammu jälgimise ja iga mu plaani kahtluse alla seadmise.”
„Jess, su mikrofon on sees,” sosistas Jolie pead vangutades. „Ta kuulis sind.”
„Oih.” Jessica muigas, nagu oleks ta suurepäraselt teadnud, et Matt kuuleb teda. „Kas ma mainisin ka, et ta suhtub isegi võmmi kohta ajakirjandusse täiesti jubedalt, et tal pole üldse huumorimeelt, et ta on vana nagu muld ning võib saada iga hetk rabanduse, kui kõik need tühjad kiirtoidupakid tema autos on tema omad?”
„Ei, sellest pole sa rääkinud,” vastas Jolie loiult ja võttis käe mikrofonilt. „Kus Sam on? Jeesus, äkki meie lennuk ei saa õigel ajal õhku tõusta...”
„Vabandust, kuid ma pidin minema välja helistama,” sosistas Sam Becket, astudes Matti juurde, kes seisis suure telestuudio pimedas nurgas. Kümnekonna meetri kaugusel käis intervjuu. „Millest ma ilma jäin?”
„Usu mind, sa ei taha teada,” vastas Matt. Mehe pilk, üsna äge pilk, ei lahkunud Jessica seljalt. „Aga kui ma peaksin ta maha lööma, pole maailmas ühtki vandekohut, kes mind süüdi mõistaks.”
„Oh sa poiss. Ära ütle, et ta tõmbas ka sinu nime sellesse. Ta lubas, et ei too sulle pahandusi kaela.”
„Oh ei, seda ta ei teinud. Mis puutub jaoskonda, siis olen ma ikka veel puhkusel ja keegi ei tea, et ma teid aitan. Teddy meeldis mulle väga. Ma pidasin temast lugu nii võmmi kui ka inimesena. Aga pagan võtku, kuidas ta laskis Jessical kasvada nii... nii...”
„Iseseisvaks... impulsiivseks... teravakeeleliseks... jumalikuks?” pakkus Sam muiates.
„Just. Kõike seda,” tunnistas Matt ja surus käed khakipükste taskusse. „Arvasin, et olen temaga nende päevade jooksul juba ära harjunud, kuid täna ta ületas ennast. Ta seadis sisse kuuma liini lahendamata juhtumite kohta vihjete saamiseks. Kohe pärast seda lisas ta, et mõrvar vaid katsugu teda ja tema õdesid takistada. Ja tead mis, Sam?” küsis Matt Jolie peigmehe ja oma uue sõbra poole pöördudes. „Tal pole aimugi, millise katastroofi ta just praegu valla päästis. Tal pole üldse aimu. Või, veel hullem, on aimu, aga ta ei hooli sellest.”
„Mina panustaksin viimasele variandile,” ohkas Sam Jolie poole vaadates. „Mul on hea meel, et pakkusin tüdrukutele uurimise ajaks oma maja. Kui tahad, oled ka sina seal teretulnud, siis ei tarvitse sul iga kord edasi-tagasi tormata, kui Jess otsustab, et on aeg end libuks riietada ja keset ööd mõnel räpasel tänavanurgal pisut uurimistööd teha.”
Matt tundis kohmetuspuna põskedele tõusmas. Ta ei tahtnud teada, oli see Jessica pärast, kes oli selle ohtliku vembuga juba tõepoolest hakkama saanud, või iseenda pärast, kuna ta oli üsna kindel, et näeb tüdrukut tolles miniseelikus ja pungitavas pluusis veel tükk aega unes.
„Ta lubas, et ei tee seda rohkem. Kuigi pean ütlema, et temast saaks pagana kena lipakas. Ja naljakas, aga me tegelikult saimegi kõne ühelt tüdrukult, kes tol õhtul seal tänaval töötas. Meil on nüüd eelviimase ohvri Tarin White’i kohta veel üks aadress. Tõsi, ma ei tahaks sellest Jessile rääkida, sest ta hakkab kohe kelkima.”
„Selles võid kindel olla. Kuule, Matt, mul on maja ümber kaitsemüür, Karumees ja tema maadlussemud väravas ning tippklassi turvasüsteem. Me oleme Joliega kaks nädalat Hollywoodis, kuigi majas oleks selletagi kõigile küllalt ruumi. Seni on meil olnud õnne, ent kui tüdrukutel on õigus ja nad kellegi kusagilt välja ehmatavad, eelistaksin ma, et vähemalt Jessica ja Jade võtaksid tarvitusele vajalikud ettevaatusabinõud. Pealegi on ka Court seal.”
„Tead, ühe hetke jooksul, kui ma vaatasin telefoninumbrit üle ekraani jooksmas, mõtlesin sinu nõole. Mul võib tekkida vajadus takistada teda Jessicat kägistamast.”
„Miks?” Sam heitis pilgu lähimale monitorile. „Mis numbri Jess... issa rist. Ta andis Jade’i mobiilinumbri, jah?”
„Just nii,” kinnitas Matt end kandadel kiigutades. Oli hea tunda, et ta ei reageeri üle, et Jessica Sunshine on tõepoolest paras valu peas – ning allpoolgi.
„Ja nad on praegu otse-eetris, eks?” jätkas Sam pead vangutades. „Seda pole kuidagi võimalik peatada? Helistan parem Courtile, juhuks, kui ta ei vaata, ning hoiatan teda ja Jade’i. Tulen kohe tagasi.”
Matt vaatas, kuidas Sam Becket uuesti koridori suundus, juba teel taskust telefoni võttes. Ainult mõni päev tagasi polnud Matt kunagi kohanud Sami ega tema nõbu Court Becketit, polnud kunagi kohanud Jade’i, Joliet ega Jessicat. Ta ei tunneks neid praegugi, kui keegi poleks üritanud Teddy Sunshine’i maja maha põletada.
Matt oli olnud teel Teddy tütardele isa surma puhul kaastunnet avaldama, kui talle helistati, et maja põleb ning Jade on sisse jäänud. Ainuüksi sellest oleks piisanud, et mõrvarühma uurija kõrva juures kellukest helistada – süütamine. Ent Matt pidi endalt küsima, kui suure osa tema huvist moodustas mure õigluse, tõe ja ameerikalikkuse pärast ning kui suure osa terav füüsiline reaktsioon, mis teda tabas esimest korda Jessica Sunshine’i nähes.
Jessica on tema jaoks liiga noor.
Naine on tõeline ora perses. Suuremat sorti.
Jeesus, kui ilus Jessica on. Matti jaoks liiga ilus. Ja nii silmanähtavalt haiget saanud.
Niisiis oli ta võtnud minemakõndimise asemel puhkust ning asunud koos Sunshine’i tüdrukute ja Becketi nõbudega sellele tobedale, mõtlematule ja võimalik, et ohtlikule ristiretkele Teddy vanade juhtumite lahendamiseks ning avastamiseks, kes tappis Melodie Brainardi – lootes samal ajal vaikselt, et seda polnud siiski teinud Teddy, kes pärast pistis põske oma politseirevolvri.
Vähemalt osa põhjustest, miks ta otsustas kaasa lüüa, olid loogilised. Matt oli juhtinud Brainardi mõrva uurimist, kuni keegi läks ülemuste juurde ja ta kõrvaldati. See oli Matti kõvasti vihale ajanud. Riivatu rutt Teddy Sunshine’i kuulutamisel Melodie Brainardi mõrvariks oli teda samuti vihastanud. Teddy oli olnud aastaid üks nende seast; ta väärinuks paremat kohtlemist.
Kui mõrva ja enesetapu uurimine kuulutati lõpetatuks, ei olnud Mattil suurt midagi teha, et uurimist jätkata. Igatahes mitte tööl, igatahes mitte siis, kui ta ei tahtnud lõpetada sadamapiirkonna jalgsipatrullis. Mõistlik lahendus oli jätkata uurimist omapead, oma vabast ajast. Paari heitmine teistega, kellel oli sama plaan, piirnes loogikaga, kui jätta kõrvale tõsiasi, et nad olid amatöörid.
Amatöörid, meenutas Matt siis endale, kes olid juba lahendanud Haihtuva pruudi juhtumi, kuigi Teddy oli enne surma suurema osa jalavaevast ise joonde ajanud.
Ja nüüd olid Jolie ja Sam, ammused kallimad, kes olid teineteist taas leidnud, linnast lahkumas ning jätmas Jade’i, Courti, Matti ja Jessica tegelema keskväejuhatusest – Sami häärberist – ülejäänud lahendamata juhtumitega.
Võib-olla peaks ta tõesti selleks ajaks Sami juurde kolima, mõtles Matt, nähes stuudio teise seina poole vaadates, et jälle oli käes reklaamipaus ning Jolie ja Jessica näisid pidavat sosinal ägedat lahingut. Midagi oli lahti, muidu poleks Jessica käega mikrofoni katnud.
Kolm õde armastasid üksteist, see oli selge. Kuid jessas, küll nad võisid tülitseda. Teddy oli kasvatanud üles kolm tahtekindlat tütart. Nagu Matt oli kuulnud, läks Jolie Hollywoodi, andnud enne Samile sõrmuse tagasi tõestamaks, et suudab filmimaailmas läbi lüüa. Ja ta oli sellega hakkama saanud, temast oli saanud staar. Jade oli jäänud isa juurde Sunshine’i detektiiviagentuuri ka pärast abiellumist ning isegi pärast seda, kui teda oli tulistatud, nii et Court oli esitanud ultimaatumi: töö või abielu.