saab selle olukorra lahendada. Ent ta lisas: „Tänan sellegipoolest. Ma hindan su pakkumist. Kas sul on vahepeal midagi huvitavat juhtunud?”
„Ainult töö. Vähemalt üritan töötada,” torises Carrie.
Julia naeratas, taibates kohe selle tähendust. „Kas pead endiselt Trenti armuseiklusi taluma?”
Carrie pööritas silmi, lükates prillid otsaette, ja ütles: „See on kohutav, Julia. Trent Tanford peab iga oma vaba hetke naisi lantima, sest neid voorib meie koridoris nii ööl kui ka päeval.”
Trent oli tuntud elumees. Ta oli kõmulehtede lemmik, sest vahetas naisi üle päeva. Kõik tema partnerid leidsid tee Park Avenue 721. majja.
„Ma vannun,” sisistas Carrie, „et nendel naistel on vaid kena näolapp, aga mõistust pole ollagi. Nad muudkui helistavad mu uksekella, arvates, et see on Trenti korter. Kas nad tõesti ei suuda vahet teha 12b ja 12c vahel? Kas Tanford ei tunnista naisi, kes oskavad lugeda?”
Julia itsitas ning patsutas sõbra kätt, seejärel pööras ta tähelepanu koosolekule. Vähemalt üritas seda teha. Keskendumine oli raske, sest mõtted liikusid omasoodu.
Julia vaatas korteris 12a ringi, see kuulus Vannick-Smythe’ile. Nagu alati, ei leidnud ta siin maitsekusest jälgegi. Kõik esemed olid juhuslikult kokku kuhjatud. See kõik jättis nii toretseva mulje, et pelgalt vaatamisestki hakkas valus. Siinne uhkeldav stiil ei lasknud end mugavalt tunda. Ilmselt oli see hea, sest keegi ei tundnud end siin vabalt ja koosolekud olid lühikesed.
Samal hetkel plaksutas Vivian Vannick-Smythe, majavanem, kelle tööd keegi teine endale ei soovinud, käsi. Varastes kuuekümnendates Viviani nägu oli Botoxit täis süstitud, mille tulemusel oli see peaaegu liikumatu. Emotsioone näitasid veel vaid naise sinised silmad. Vivian oli kõhn, ta riietus stiilselt ja klassikaliselt, tal olid lühikesed hõbehallid juuksed ning sõjaväelase rüht.
Õnneks oli naine oma shih tzu tõugu koerad Louisi ja Neimani magamistuppa lukustanud. Ent isegi uks ei suutnud summutada väikeste kaksikterroristide pöörast haukumist ja ärevust.
„Ma mõtlesin,” alustas Vivian, kui oli kõigi tähelepanu võitnud, „et võiksime tänast koosolekut alustada leinaminutiga Marie Endicotti mälestuseks. Ma ei tundnud teda eriti, kuid ta oli siiski üks meie seast.”
Kõik jäid vaikseks ning mõtlesid nädala eest surnud noorele naisele, kes oli nendega samas majas elanud. Julia ja Marie olid vaid teretuttavad, kuid naise surm katuselt kukkumise tagajärjel šokeeris kõiki.
Ajakirjanikud olid mitu päeva maja ees passinud, kimbutades selle elanikke ning lootes saada kommentaare või vihjeid skandaali kohta.
„Kas keegi teab, mis temaga täpselt juhtus?” Vaikuse katkestas sale ja blond Tessa Banks.
„Hea küsimus.” Kõnelejaks oli Elizabeth Wellington. „Ma kuulsin paari ajakirjanikku rääkimas, et politsei arvates tõugati Marie katuselt alla.”
„See on vaid oletus,” kinnitas Vivian.
„Kas enesetapukiri leiti?” uuris Carrie.
„Minu teada mitte,” vastas Vivian, kortsutades veidi kulmu. „Politsei ei jaga eriti informatsiooni. Ent ma olen kindel, et me ei pea selle pärast muretsema ja peagi varjutab selle tragöödia mõni muu uudis.”
Tõsi, mõtles Julia, samal ajal kui teised majaelanikud jätkasid Marie Endicotti surma üle arutlemist. Paari päeva pärast annavad ajakirjanikud alla, lahkuvad ning elu läheb taas rööbastesse.
Ent mitte temal.
„Mul on veel paar teadaannet,” kuulutas Vivian, tema hääl kõlas üle jutusumina. „Mul on kurb meel teatada, et meie maja kauaaegsed elanikud, senaator ja tema abikaasa proua Kendrick, on ära kolinud. Ma ei tea kuhu, kuid usun, et nad jäid siiski siia linna. Nende korter on müügis.”
Veel suminat ja jutlemist, Julia libistas pilgu üle koosolekule kogunenud inimeste. Gage Lattimer istus teistest eemal, selles polnud midagi üllatavat. Ta oli pikk ja nägus mees, kes võttis harva koosolekutest osa ega rääkinud siis kellegagi.
Reed Wellington, Elizabethi abikaasa, istus oma naise kõrval, kuid tema pilk reetis, et ta polnud siin kuigi õnnelik. Ka Elizabethi hoiak oli kange ja tema kehakeel paljastas, et meelsamini oleks ta kusagil mujal.
Tessa toksis kinganinaga vaipa ning isegi Carrie muutus rahutuks. Juliale aga olid lapsehoidjad õpetanud, kuidas jääda paigale ka siis, kui tegelikult tahaks lahkuda. Kuidas oma tundeid varjata ja kõik endale hoida.
„Veel üks asi, kui te mind nüüd kuulaksite,” sõnas Vivian. „Mul on teadaanne. See on väga põnev ja ma usun, et see meeldib teile nagu mullegi.” Ta ootas, kuni kõigi tähelepanu koondus temale, seejärel naeratas ta ning ütles: „Mulle teatati, et meie maja esitati ajalooliste ehitiste kandidaadiks!” Ta jäi ootama erutushüüdeid, kuid neid ei tulnud. Seejärel lisas ta kulmukortsutusega: „Minu arvates peaksime seda tähistama!”
Sel ajal kui Vivian toas ringi käis, koosolekust osavõtjatega vestles ja neisse entusiasmi üritas süstida, sammus Julia ukse poole. Carrie oli juba lahkumas ning Julia tema kannul.
„Julia, kullake.”
Kurat.
Julia tardus, pööras end ringi ja naeratas Vivianile. „Tere, Vivian. Koosolek läks hästi.”
„Jah, kas pole?” Vivian üritas naeratada, ent tema liiga pingul nahk ei võimaldanud seda. „Andesta, kui liiga isiklikuks lähen, mu kallis, aga sa näid segaduses olevat. Kas kõik on korras?”
Vivian ei tundnud tavaliselt kellegi vastu huvi peale iseenda, seega kulus Julial hetk, enne kui ta vastata suutis. „Tänan küsimast, Vivian,” ütles ta, sundides end naeratama, „kuid minuga on kõik korras. See kurb lugu Marie Endicottiga paneb meid kõiki pingelisse olukorda.”
„Oh, loomulikult.” Vivian noogutas, tema siledasse soengusse sätitud juuksed vaevu liikusid. „Vaene naine. Ma ei suuda ette kujutada, mis tal küll arus oli, kui katuselt nii alla hüppas.”
„Sa siis usud, et see oli enesetapp?” küsis Julia.
„Sina kindlasti ka.” Vivian heitis Juliale pika pilgu. „Teine variant oleks liiga masendav. Kujuta ette. Kui ta katuselt alla lükati, võis seda teha keegi meie seast.”
Julia polnud sellele mõelnudki, kuid värises nüüd, heites pilgu kaaselanikele. Vivianil oli õigus. Julia ei suutnud ette kujutada, et keegi neist on mõrvar. Küllap Marie hüppas ise alla. See oli muidugi kurb. Järelikult pidi naine olema nii üksik ja õnnetu, et ainus lahendus oli endalt elu võtta.
„Nüüd ma viisin su endast välja,” sõnas Vivian. „See polnud mu eesmärk.”
See oli Vivianil tõesti õnnestunud, kuid Julia ei tahtnud enam sel teemal rääkida, niisiis ta naeratas ja ütles: „Ei, sugugi mitte. Ma olen väsinud. Nii et vabandage mind...”
„Muidugi,” ütles Vivian, otsides pilguga juba uut vestluskaaslast. „Mine nüüd koju.”
Seda Julia tegigi, kiirustades mööda koridori lifti poole. Kui liftiuksed avanesid ja ta sisse astus, jäi ta lihtsalt numbrinupurida vahtima. Ta peaks koju minema, kuid Amanda oli väljas ja Julia ei tahtnud üksi olla. Niisiis vajutas ta impulsi ajel esimese korruse nuppu ning toetus liftiseinale, kui uksed sulgusid ja lift liikuma hakkas.
Kergitades disainkotti õlal, väljus Julia liftist ning kiirustas üle fuajee elevandiluukarva marmorpõranda. Idamaiste vaipade eredad värvid hajutasid marmori jahedust ja summutasid naise kontsakingade klõbinat.
Fuajee siniseid seinu katsid kallid kunstitööd ja kuldsete raamidega peeglid. Lagi oli kõrge ning uksehoidja suure mahagonipuust laua kohal rippus massiivne kristall-lühter. Peauks kujutas endast mahagonraami paigutatud klaasi, lubades möödujatel heita pilgu Park Avenue 721. maja elanike suursugusesse ja elegantsesse elustiili. Julia oli alati tundnud, nagu elaks ta koos teiste majaelanikega loomaaias.