Kõrgklassi salajane lapseootus. Maureen Child

      „Tere, preili Prentice. Meeldiv teid näha, nagu alati.”

      Julia ootas, kuni mees avas ukse ning seda lahti hoidis. Loomulikult oleks lihtsam olnud seda ise teha, kuid Henry oli oma töökohustuste suhtes valvas. „Tänan, Henry.”

      Mees naeratas endiselt, kui Julia rahvast täis tänavale astus. New Yorgi suveõhtud olid kuumad ja kleepjad, ent täna oli erand. Liiklus kihas, autosignaalid tuututasid ning üks vihane taksojuht karjus jalakäijate peale, kes valgusfoorituld eirates tänavat ületasid. Nõrk tuuleiil kandis endaga tänavanurgal müüdavate hot dog’ide lõhna.

      Julia naeratas, surus käekoti tugevamalt vasema käe alla ja kõndis teiste jalakäijate sekka. Pärast nii pikka istumist tundus väljas linnakäras olemine mõnus. Ta oli siin üksi, aga samas osa rahvast. Selles oli teatud lohutust. Tänaval oli ta üks kiirustavatest inimestest. Keegi ei vaadanud teda ega pööranud mingit tähelepanu, kuni ta edasi kõndis ega jalgu jäänud.

      Julia ei pidanud kaugele minema. Tänavanurgal asus Park Café. Enamik 721. maja elanikest pidas kohvikut justkui osaks oma majast.

      Ent Julia lootis, et ei kohtu täna kellegagi neist. Tal polnud lobisemistuju, kuid ta ei soovinud ka üksi kodus olla. Ta sisenes kohvikusse ning tundis kaneeli-, šokolaadi- ja kohvilõhna segu. Espressomasina sisina taustal võis kuulda elavat jutuajamist ja naerupahvakuid.

      Kohviku interjööri kuulusid suured ja pehmed toolid, eriti suured diivanid ning madalad lauad. Laest rippusid alla vaskpottides sõnajalad ning ruumi täitis vaikne džässmuusika. Julia andis oma tellimuse ning läks kofeiinivaba külma joogiga kaugele kohviku nurka. Seal tõmbus ta kägarasse ja üritas märkamatuks jääda.

      Max Rollandi korter asus Park Cafést veidi edasi ning tavaliselt külastas ta trendikat, kuid mugavat kohvikut vähemalt kord päevas. Just siin oligi ta esimest korda kohtunud Julia Prentice’iga, kes teda praegu lausa hulluks ajas.

      Mees mäletas selgelt hetke, kui ta Juliat esimest korda silmas. Naine nägi nii elegantne välja, istudes üksi nurgalauas ja vaadates mööduvaid inimesi, nagu jälgiks ta Broadway etendust. Tema heleblondid õlgadeni juuksed raamisid õrnalt lainetades nägu ning tema suured sinised silmad olid Maxil peatunud kohe, kui mees kohvikusse sisenes.

      Naise pilk oli tunginud Maxi sisemusse ja kui nende pilgud esimest korda kohtusid, oli mees tundnud, et peab Juliale lähenema. Tavaliselt ta seda ei teinud. Max ei otsinud sellist suhet, mida Julia-sugune naine kahtlemata tahtis ja vajas. Ent tol ööl ei olnud sel tähtust.

      Nad tutvusid, vestlesid, puudutasid teineteist ning maandusid lõpuks voodis, veetes koos öö, millist mees polnud varem kogenud. Pelgalt mälestus Julia kehast ja siidisest nahast erutas teda ning pani naise järele igatsema.

      See pani Maxi vere jaheda pealispinna all vihast keema. Pagan võtku seda naist! Miks ta enam tema kõnedele ei vastanud? Ning miks ta ise nagu hormoonide möllamise käes vaevlev teismeline käitus?

      Ta võttis tassi musta kohvi ja hakkas lahkuma. Just siis ta seda tundiski. Julia pilku. Täpselt nagu kaks kuud tagasi.

      Max pööras pilgu nurgalaua poole ning seal varjus naine oligi.

      Taas kord.

      Olgu ta neetud, kui laseb Julial jälle nii lihtsalt minna.

      2. peatükk

      Max liikus läbi rahvast täis ruumi, pilk Juliale naelutatud. Ta tundis juba eemalt, et naine tõmbus pingule. Julia mittemidagiütlev ilme väreles veidi ning Max nautis teadmist, et muutis naise närviliseks.

      Milline mees seda ei naudiks?

      „Julia,” ütles ta vaikselt, et keegi neid ei kuuleks.

      „Tere, Max.”

      Mees kergitas kulmu. „Tere? See ongi kõik? Sa oled mind kaks kuud vältinud ja oskad öelda vaid tere?”

      Julia murdis küpsisest väikese killu, tõstis selle suu juurde ja mälus, nagu oleks tegu kuivatatud lihatükiga. Viivitamine. Max mõistis selliseid märke. Julia võib ju nende jutuajamist edasi lükata, kuid nurka surutuna polnud tal enam pääsu. Ta pidi mehele vältimist selgitama.

      Max tõmbas oma tooli naisele lähemale ja võttis seejärel istet. Hoides kohvitassi peopesade vahel, vahtis ta naisele otsa ning võttis lonksu. Ta oli palju kordi öösel ärganud, silme ees pilt Juliast. Ta oli end veennud, et mäletab Juliat valesti. Ükski naine ei võinud nii kaunis olla. Ükski naine ei saanud endast kujutada sellist segu süütusest ja sensuaalsusest. Max oli oma valesid peaaegu uskuma jäänud.

      Kuni praeguseni.

      Nüüd vallutasid tolle öö sündmused ta uuesti ning mees nägi, et Julia oli kaunim, kui ta oli mäletanud. Pelgalt naise lõhn, kerge ja lilleline, tekitas temas kiusatust. Nagu seda vaja oleks.

      „Ma pidin sulle homme helistama,” ütles Julia, tuues Maxi mälestustest tagasi. Julia Prentice’i sugune naine tõmbas alati tähelepanu.

      „Kas tõesti.” See polnud küsimus, vaid väide, avaldamaks uskumatust.

      Julia taipas seda, sest tema põsed hakkasid õhetama ning ta langetas pilgu.

      „Ma tean, et oled pahane,” sõnas naine, lõualihas kergelt tõmblemas.

      „Pahane on leebelt öeldud.”