nende silmades, mis on ka väga minu omade moodi. Esivanemad? Perekond? Ukse kõrval on samba peale kinnitatud Hiina vaas ja kogu fuajee jätab muuseumi mulje, seal on isegi kopituselõhn. Mõnes mõttes ongi see minu ajaloo muuseum; seda ajalugu polnud mul iial lubatud tundma õppida. Olen nagu arheoloog, Indiana Jones ilma ägeda kaabu ja truu kaaslaseta, kaevamas välja oma elu varasemaid aastaid. Pööran pilgu fuajee teise otsa ja näen suurt treppi, mis viib üles maja kõrgematele korrustele. Ma ei taha teada, mis seal üleval on.
Elle ilmub taas välja oma kergel ja nõtkel sammul, käes uus Eviani pudel. Ta vajutab lülitit ja lühtris süttib terav valgus, mis paneb mustrid lumehelveste kombel tantsisklema.
“Mis su kotist sai?” küsib ta. Ta on surmtõsine, nagu oleks ta tõesti oodanud, et saabun, kott käe otsas.
“Auto on lukus. Sa panid selle lukku.”
“Aga sul läheb seda ju vaja.”
Ta pakub mulle vett, aga ma keeldun sellest, mis sest, et mul on janu. “Tänan, ma ei soovi,” vastan, üks jalg majas. Ta hõljub minu poole, tõmbab mu sisse ja sulgeb eesukse. Hetke püsib vaikus, oleme lihtsalt seal, tema ja mina. Siis näen ma meest, kes seisab liikumatult ja vaatab mind, olles poolel teel trepist alla.
“Irini.” See peab olema tema, mu isa, kuigi ma ei näe teda selgelt, sest tema nägu on varjus. Avan suu, et midagi öelda, ja tunnen, kuidas Elle mu käsivart pigistab. Liigutan huuli, kuid sõnu sealt ei tule. Mida mul öelda oleks? Millest peaksin alustama? Häälitsen, kuid see kõlab piuksatusena. “Sa oled siin.” Tema hääl kõlab… soojalt. “Ma lasen teed teha ja me saame…” alustab ta, kuid Elle ei anna talle võimalust lõpetada ja mees astub sammu tagasi, kui Elle end tema poole pöörab.
“Ta on reisist väsinud,” ütleb Elle. Kui ta mu kätt patsutab ja mind sealt minema viib, sööstab minust läbi värin, robustne nagu pragu, mis lõhestab jää. Elle ei pööra mehelt hetkekski pilku. Löön silmad maha, kui ta mind edasi viib, käsi tugevasti tema haardes, vaatan vargsi ühele ja teisele poole. Tahan mehe käest meeleheitlikult küsida miks, miks mina, kuid ei lausu sõnagi. “Ma näitan sulle su tuba.”
“Jah, see on vist tõesti õige mõte,” hüüab mees meile järele, kui me minema kõnnime, ja astub veel paar sammu allapoole. “Me võime rääkida ka hiljem, kui sa oled puhanud.” Tunnen, nagu oleks mu süda seisma jäänud, ma ei suuda suud avada. Ahmin õhku, kuid mu kopsudesse ei jõua midagi. Isa tahab tõesti minuga rääkida.
Elle veab mind kööki ja sulgeb meie järel ukse. Siin on valgem kui fuajees ja õhk tundub olevat puhtam, see pole nii läppunud. Mõtlen ikka veel oma isale, aga kui ma vaatan paljaid aknaid ja mustriga põrandaplaate, tabab mind mälestus. See tuleb ei tea kust ja lajatab mulle laksu vastu nägu. Komberdan paar sammu tagasi ja on võimalik, et kukkumast päästab mind vaid Elle’i haare. Näen end titena, vean oma väikest lõtva keha must-valgel põrandal edasi ja naeran, kui keegi hõikab mulle selja tagant: “Tubli tüdruk!” See on naisehääl. Tugevad käed, mõtlen endamisi. Mul on alati olnud tugevad käed. Eks nad ju pididki tugevad olemas, sest ma ei kõndinud. Mäletan, et põrand oli alati väga külm, kui arvata välja kraanikausi juures olev plaat, millest tuli välja sooja vee toru. Kas see mälestus on ehtne? Kas on võimalik, et mul on sellest paigast mälestusi?
Elle tõmbab mind enda järel ja mu mälupilt hajub. Vaatan üle õla tagasi, enne kui lipsame läbi järjekordse ukse, ja mälestus, kui see seda üldse oli, on kadunud. Elle sikutab mind käest ja läheb edasi mööda koridore, mis jooksevad läbi maja nagu sakilised tunnelid, meie ümber läheb tasapisi hämaramaks ja kitsamaks, kuni jõuame trepini. Tunnen kõris tolmu kihelust. Näib, nagu oleksime astunud vana lossi kasutuna seisnud tiiba, paika, mis on mõeldud töölistele ja teenijatele. Kuulen isegi boileri häält. Fuajee trepiga võrreldes on see trepp väike, sirge ja kulgeb seina äärt mööda. Siin pole mingeid erilisi kujunduselemente; seinu ei kaunista portreed, maalid ega ükski uhke perekonnareliikvia.
Ronime üles trepist, mis on kaetud tumepunase, nähtavasti maja ehitamisajast pärit vaibaga. Laeservad on meelte erutamiseks kaunistatud kantide ja kumeruste ning ohtrate nikerdistega. Kõik on väga vana, lausa antiikne, nagu poleks siin aastaid elatud. See erineb väga mu Londoni majast, mille olen muutnud meelega täiesti isikupäratuks. Jõuame mademele, mis on hämar nagu koridorgi. Seal on paar paneelust, igaühe küljes elegantne sepistatud link, ja üks tupikkoridor, mis on vaevalt meeter pikk. Seal, seina ääres, on kõrge kapp, mille riiulid on täis fotosid. Kummardun vaatama, kuid Elle astub mulle ette.
“Vannituba,” ütleb ta sõrmi nipsutades ja suunda näidates. Ta näitab teisele poole. Tema lahe ja vaba olek on kadunud. Tema õlgu rusub raske koorem. Elle on kühmus ja vaikne ning lipsab trepist alla ega jäta minuga hüvastigi. Vaatan talle järele ja ma ei imesta, et tema tuju nii kiiresti vaheldus. See on veel üks asi, mis kinnitab mulle, et Elle ei ole muutunud. Pööran ümber ja vaatan pilte, mõeldes, kas olen ka neist mõnel. Aga kui ma kuulen köögist Elle’i ja isa kõrgendatud hääli, tunnen tungi põgeneda. Ma võin ju tahta tõde teada saada, aga mul on tunne, et seda kõike on korraga liiga palju.
Lükkan magamistoa ust, lõgistan linki, mis on kinni kiilunud. Kui uks järele annab, näen, et magamistuba on samuti hädises seisus. See lehkab niiskuse ja hallituse järele. Voodi on väike ja kui ma selle servale istun, ümbritseb mind korraga tolmupilv. Tuba on täis vana mööblit, seinal on mage liblikamaal, mille värvid on tuhmid või luitunud. Voodipeatsi kohal ripub konks, mis laseb arvata, et selle külge on kunagi kinnitunud mingi lamp. Aken on kitsukene, kehva kvaliteediga topeltklaasid, mille peal on rombimuster. Tuul vilistab väljas ja akent avada püüdes näen, kui kipakas selle raam tegelikult on. Kui mõni laps selle vastu toetuks, võiks ta alla lennata. Avan akna ja lasen natuke õhku tuppa. See on suur kergendus. Saan viimaks ometi hingata.
Vasakul, kuue garaažboksi taga näen töölisi, kes usinalt tellingutel askeldavad. Nad raiuvad okaspuid, mis kasvavad metsa viiva tee ääres, ja ma otsin oma ajusopist veel üht mälestust. Kas ma mäletan neid puid? Püüan kujutleda neid sellisena, nagu nad võisid olla kolmekümne aasta eest, töntsakad nagu põõsad. Vahest polnud garaaži toona veel ehitatudki. Aga mulle ei meenu midagi, mitte nii nagu köögis. Näen üht töömeest garaaži ees puhastamas autot, millega saabusime. Autouksed on lahti ja ma näen seal sees oma kotti. Mu kaks džemprit ja aluspesu. Suitsud ja Valium. Ja mu telefon. Mu ainus side välisilmaga, sellega, millel pole ajalugu ja kus mälestused ei ründa mind, sest neid lihtsalt pole olemas. Mind rabab mõte, et oleksin pidanud enne siia tulekut Antonioga ära leppima. Nüüd on Antonio mu ainus side selle inimesega, kes ma kogu hingest olla tahan, ja see tähendab, et ta on mu ainus päästeliin. Vaatan ust ja sunnin end trepist alla minema. Tahan väga seda telefoni, peaksin tõesti Antonioga rääkima. Aga nüüd, kus ma olen selles toas, tunnen end vangistatuna.
Vaatan ringi ja näen öökapil vana telefoni. See on musta värvi ja rabeda, mõnest kohast kulunud juhtmega. Vana kettaga telefon. Nihutan end voodi keskele, põlved krõnksus, sest voodi on nii madal, kriuksuvast ja oigavast madratsist kerkib tolmu. Võtan toru, et Antoniole helistada. Aga tooni asemel kostavad mu kõrvu hääled.
“Jah, ta on siin,” ütleb esimene. Mees. On see tema? Mu isa?
“Ta tahtis siis ikka tulla?” küsib teine mees.
“Jah.” Järgneb pikk paus, kuulen hingamist. “Aga ta ei jää kauaks. Loodetavasti ei tee ta palju tüli.”
“Maurice, sa saad temast peagi lahti. Sul ei tule pikalt oodata.”
Maurice. Jah, Maurice. See ta nimi ongi. Maurice ja Cassandra. Peaaegu mu vanemad.
“Just nii. Kui kiiresti sa siia jõuad, et me paberimajandusega ühele poole saaksime?”
Vajutan sõrmega aeglaselt kõne kinni ja panen toru hargile. Tõusen voodilt ja surun käed kõrvadele.
“Ma ei taha siin olla,” sosistan, kuid tean neid sõnu öeldes, et see pole tegelikult tõsi. Tean sügaval sisimas, miks ma siia tulin. Avastama tõde, mida keegi mulle iial rääkida ei kavatse. Ei Elle ega tädi Jemima. Tulin, sest mul on vaja teada, miks. Olen alati tahtnud teada,