Minu õde. Michelle Adams

kooli passima, sest seal oli üks poiss, Robert Kneel, kellele käis närvidele see, kuidas ma kõnnin; taarusin toona kõndides kõvasti vasakule ja pidin seepärast tegema vahepeal sammu paremale. Selle ja kühmus selja tõttu olin ma saanud hüüdnime Piison, mis oli väga ebameeldiv alternatiiv nimele Puujalg-Irini.

      Kneel oli väike kõhn närakas, kelle pikkade käte jaoks pluusivarrukad lühikeseks jäid ja kelle pahkluud püksisäärte alt välja paistsid. Ta oli vaene ja seda oli näha. Tema nahk oli alati haiglaselt hall, nagu ei saaks ta tasuta koolilõunast piisavalt rauda, sest tema vanemail polnud raha, et teda kodus sööta. Kneel passis iga jumala päev kooliväravas ja ootas mind.

      Arvasin, et ta on juba ootamisest tüdinud, kuid nelikümmend minutit pärast viimase tunni lõppu märkiva kella helinat oli ta ikka veel seal. Selleks ajaks, kui ma teda märkasin, ei saanud ma enam taganeda. Nii lasin ma pea norgu ja tõstsin tempot. Mmmmmuuuuu. Kuulsin seda häält, piisoni häält, mis oli nii käre ja madal, kui tema murduv hääl lubas. Mmmmmuuuuu, kordasid kooris tema kolm jüngrit ja siis hakkasid nad kõik üheskoos mõmisema. Nad lasid mul mööduda, see oli väike vimka, mis muutis mu veel rahutumaks, aga peagi olid nad mul kannul.

      Sel hetkel ilmus mu ette Elle ja ma polnud iial varem näinud kedagi temasugust. Ta oli tol ajal seitseteist. Tema roosad juuksed olid patsides ja ninarõngas sädeles, kui päikesekiired sellele langesid. Algul pidasin ma teda võõraks, aga siis märkasin tema laubal väikest kolmnurkset armi ja mulle meenus häguselt midagi lapsepõlvest. See mälestus oli meie ainus varasem kord taaskohtuda; olin olnud siis üheksane. Selle kohtumise olid korraldanud meie vanemad, aga nad said seda hiljem kurjasti kahetseda. Pärast ütles tädi Jemima, et peame kolima, sest Elle ei tohi meid rohkem leida. Kui onu Marcus oleks nõus olnud, oleks tädi kolinud elama teise riiki. Aga siis leidis Elle Edinburghist üles ühe meie nõbu ja tuli tema kannul meie uue kodu juurde. Seejärel mu kooli leida oli käkitegu.

      “Hei,” ütles ta, suu kõrvuni peas. Poisid jäid mu selja taga seisma, käed põlvedel ja ise õhku ahmimas. Elle ütles seda toonil, nagu oleksime vanad sõbrad, nagu tunneksin ma teda.

      “Hei,” vastasin väriseva häälega, sest olin nutu äärel, põsed pingutusest, valust ja häbist punased. Aga Elle kõndis minust mööda, otse Robert Kneeli poole, ja rõõm kadus tema näolt. Poisid said aru, et mäng on läbi, ja püüdsid minema joosta, aga Elle sai Roberti dressipluusi kapuutsist kinni. Nii need kõvad kutid 1996. aastal tegid: kandsid kooli vormikuue all keelatud dressikat. Isegi puruvaesed.

      “Sa oled üks väike vitt,” ütles Elle Robertile ja andis talle laksu vastu vahtimist. Robert väänles ja võitles ning rapsis jalgadega ja mina suutsin mõelda vaid, et homme, kui Elle’i pole, läheb mu elu päris põrguks. Kartsin, et Robert võib mu isegi tappa.

      “Lase lahti, hull libu,” röökis Robert. Ta oli vaevalt need sõnad suust saanud, kui Elle ta pikali maha viskas. Ta tõesti viskas ta pikali, nagu mänginuks ta keeglit või lõhkunud nõusid või teinud midagi niisugust, mille eesmärk on purustada. Tundsin end kiljatamas ja hüppasin sammu tagasi, kui Robert maha kukkus. Üks esihammas lendas ta suust välja kui kuul ning tema lõuga mööda hakkas alla nirisema verd. Elle pööras pea minu poole ja naeratas, kergitas pisut kulme ja virutas Robertile täpselt kahe jala vahele. Robert karjus valust, kuid Elle ainult naeris. Ma ei suutnud seda uskuda. Vaatasin pealtnägijaid otsides ringi, nagu oleksin ise süüdlane. Aga seal polnud kedagi. Selle tee ääres polnud ühtki maja. Kohavalik oli Elle’il hästi õnnestunud.

      “Väikesed vitud ei vaja jalge vahele mune,” ütles ta ja andis Robertile jalaga uue hoobi. “Ma olen sind juba mitu nädalat jälginud.” Ta lõi Robertit veel kaks korda, haaras mul siis käest ja pistis jooksu. Ruttasin tema järel, seljas vappumas kott, mille mu nõbu oli möödunud aastal täis sodinud.

      Jõudsime universaalkerega rohelise Volvo juurde, mis oli pargitud sinnasamma lähedale, nurga taha. Mäletan, et mõtlesin endamisi, missugune õnn see oli, sest kaugemale poleks ma oma puusaga jõudnud. Ronisin kõrvalistmele ja vaatasin Elle’i, kui ta McDolnaldsi juurde sõitis; ma ei suutnud uskuda, et ta oli just hakkama saanud millegi niisugusega. Sõime kumbki ühe Big Maci ja jagasime omavahel kuut portsu friikartuleid ning Elle naeris selle üle, kui palju ta oli Robert Kneelile haiget teinud. Ma naersin moe pärast kaasa. Ma ei suutnud keskenduda, sest mu mõtted oli halvanud taltsutamatu hirm selle ees, mis mind järgmisel päeval ees ootab. Pärast ostis Elle mulle sooja õunakooki ja suures tänulikkuse õhinas kõrvetasin ma sellega oma huuled. Kogu söömise aja süütas ta tikke ja lasi neil põleda oma sõrmeotsteni välja. Tundsin korra isegi tema küünte kärssamise lõhna, kui leek neid limpsas.

      “Kas sa ikka tead, et olen su õde?” küsis ta hiljem, kui istusime pingil ja söötsime näljaseid parte kruusaga. Tundsin endal tema silmi, kui põrnitsesin ringe vees, kuid ei osanud midagi vastata. Ma polnud selles kindel ja noogutasin pärast pikka vaikust, ilma et oleksin sellest endale aru andnud. “See tähendab, et me peame koos aega veetma.” Ta võttis mu lõuast ja pööras mu näo enda poole ning pühkis juuksesalgud mu silmilt. Vaatasin tema ninarõngast, oskamata leida muud kohta, kuhu pilk pöörata. “Nad ei taha, et me kohtuksime. Pärast seda, mis viimane kord juhtus. Kas sa mäletad, mis juhtus?”

      Seekord noogutasin ma viivitamata. Ma ei tahtnud mõelda sellele, mis oli juhtunud tol päeval, kui ma olin olnud üheksane; ei tahtnud mõelda kiirabile, külmale ega tõigale, et kogu tädi Jemima perekond oli sunnitud kolima, et mind Elle’ist eemal hoida. “Jah, mäletan.”

      “Väga hea. Sest nad ei saa meid takistada, Irini. Keegi ei saa.” Ta kummardus ja suudles mind huultele. Tundsin, kuidas tema keel mulle suhu tungib, niiske ja magus nagu õunakook, mida ta oli just söönud, kuid ometi šokolaadipiimakokteilist külm. Ma ei liigutanud end. Selles polnud midagi seksuaalset. Pigem meenutas see, kuidas konn kärbest püüab. Ma arvan, et ta tahtis lihtsalt teada, kas lasen tal seda teha. Pärast seda, kui ma nägin teda Robert Kneeli munadesse löömas, oleksin ma lasknud tal endaga teha ükskõik mida. Tundsin Elle’i ees küll mõningat hirmu, kuid ta oli minu silmis siiski kangelane ja järgmiseks viieks aastaks oli meie muster paigas. “Miski ei saa meid lahus hoida, sa ju tead seda. Aga see on meie väike saladus,” lisas Elle, enne kui lahkus, ja ma jäin maha ühes oma piimakokteiliga, ilma et oleksin sealt kuidagi koju saanud.