maaomanik, kes ei pidanud raha teenima.
„Pole ta mingi advokaat,” ohkas Rosina uuesti. „Ta tahtis selleks saada, kuid kukkus eksamitel läbi. Ta tervis ei olnud sel ajal kõige paremas korras,” lisas ta kiirelt, „ja see polnud tema süü.”
„Pole tähtis, kelle süü,” vastas Sir John tõsiselt. „Fakt on see, et tal pole mingit sissetulekut ega saagi olema, kui ta eksameid ära ei tee. On tal see võimalus olemas?”
Rosina raputas pead.
„Tal läks seal väga kehvasti,” vastas neiu. „Öeldi, et ei tasu enam tagasi tulla.”
„Kas tal rikkaid sugulasi on?”
„Üks onudest toetab teda mingil määral, kuid vahepeal ajab ta ka onul südame täis.”
„Pole mingi ime. Tundub, et ta on üks nõrguke tegelane.”
„See nüüd küll aus ei ole,” ägestus Rosina. „Teie pole kunagi haige ega vaene olnud, seepärast te ei suuda kunagi säärast olukorda mõista!”
Sir John heitis Rosinale uuriva pilgu.
„Arvasin, et preili Draycott on temasse armunud, mitte teie.”
„Kuidas te julgete! Ma pole seda meest kordagi näinudki.”
„Palun vabandust. Ma ei oleks pidanud seda ütlema.”
„Ei oleks tõesti,” nähvas Rosina raevukalt.
Neiu ei saanud aru, miks ta alati Sir Johniga tülitseb. Kui noormeest läheduses ei olnud, siis Rosina unistas tema ilusast näolapist. Kui ta oli kohal, märkas Rosina vaid seda, kui vihaleajav Sir John olla võib.
„Unustame nüüd mu patud,” ütles noormees lepitavalt, „ja räägime veel tollest mehest ja sellest, kuidas ta peaks endale hea sissetuleku kindlustama, et ta saaks teie sõbratariga abielluda. Kuigi ma ei leia, miks terve mõistusega naine peaks üldse end siduma sellise... olgu, olgu,” lisas ta kiirelt, lugedes Rosina silmist etteheidet.
„Äkki leiab ta mõne rikka patrooni,” ütles Rosina, vaevu oma raevu kontrollides.
„Kas ta varem on neid leidnud?”
„Ilmselt mitte.”
„Siis ta peab rikka naise võtma.”
„Kuidas te võite niimoodi öelda!” ägestus Rosina uuesti.
„Kallis tüdruk, ma püüan teid vaid ohtude eest hoiatada. Kui see preili, kellesse te ilmselt väga kiindunud olete, loodab tõepoolest, et too mees temaga abiellub, siis minu meelest on see väga ebatõenäoline.”
„Kuid nad armastavad teineteist,” hüüatas Rosina. „Te peaksite nägema, mida ta mu sõbratarile oma kirjades on väljendanud.”
„Ei huvita,” sõnas Sir John süngelt. „Tundub, et see mees on paras kaabakas.”
„Te ei tea temast mitte kui midagi,” ütles Rosina vihaselt. „Ta armastab preili Draycotti tõeliselt, andunult, kirglikult...”
„Kas nii palju, et loobuks oma ambitsioonidest? Sest seda ta peab tegema, kui ei leia kedagi, kes teda rahaliselt toetaks.”
„Selleni asi ei jõua,” oli Rosina kindel. „Nad abielluvad ja leiavad endale patrooni...”
„Ilmub üks hea haldjas, vehib võlukepikesega ja nad elavad õnnelikult kuni surmani,” ütles Sir John kannatamatult. „Mu kallis laps, see on vaid romantiline fantaasia. Tegelik maailm on karm ja ma kardan, et teie sõbratar saab haiget.”
„Ma juba ütlesin, et nad armastavad teineteist,” kinnitas neiu kindlalt.
„Oh jaa... armastus,” vastas noormees pilkavalt.
„Miks te ironiseerite?”
„Ma ei ironiseeri, lihtsalt arvan, et anname „armastusele” liiga palju koormaid kanda, aga sellel puudub piisav jõud vastu pidamiseks. Mõne aja on armastus magus, kuid mees, kes sellele toetub, on loll.”
Sir Johni häälde oli hiilinud kibedus. Rosina ei pööranud temalt pilku.
„Me räägime ju hoopis naisest,” ütles neiu aeglaselt.
Tundus, et Sir John sai oma mõtetest jagu.
„Mees või naine, pole vahet,” vastas ta kiirelt. „On armastus ja on reaalsus ning parem on neid kaht mitte segi ajada.”
Rosina vaikis, olles üllatunud, et noormees söandas isiklikku kogemust jagada. Korraks kuulis neiu Sir Johni hääles tõelist valu.
„Minu arvates ei maksa eeldada, et kõik peavad sama kogema, mida teie,” ütles Rosina ettevaatlikult.
„Nagu mina?” kordas noormees teravalt. „Mida te silmas peate? Me ei räägi ju minust.”
„Minu meelest küll.”
„Ärge olge nii neetult ninakas!” ütles Sir John vihaselt. „Mida teievanused üldse elust teavad?”
„Ma tean, millal inimene endast kõneleb...”
„Mu kallis laps...”
„Ja ärge kõnetage mind nii,” jätkas Rosina raevukalt. „Ma ei ole mingi laps, ma ei ole ka teie oma ja mul pole tahtmist olla teie kallis ükskõik kes.”
„Tunnen täpipealt sedasama. Teiesugune okkaline ja näägutav olevus on viimane, keda ma... te peaksite olema ettevaatlik selles suhtes, kuidas te, Rosina, meestega räägite. Kui te oma debüüti teete, soovite ju ometi neile kõigile meeldida, aga sellest ei tule midagi välja, kui te neid vaid jalamatina kasutate, nii nagu praegu mind.”
„Mõned mehed lausa paluvad, et naised nende peal oma jalgu pühiksid,” nähvas neiu. „Ja selles peavad nad vaid ennast süüdistama.”
„Ja kas mina olen selliste meeste nimekirjas?” küsis Sir John põlevi silmi.
„Kas peaksite olema?”
Hetkeks arvas Rosina, et Sir John plahvatab vihast. Kuid siis hüppas noormees püsti, tõstis rusikad taeva poole ja hüüdis:
„Taevas, saada mulle kannatlikkust! Mul on kahju mehest, kes teiega, Rosina, abiellub. Tal ei ole kunagi mingit sõnaõigust.”
„See säästab mind igasuguste mõttetuste kuulamisest,” vastas Rosina trotslikult.
„Aga kui järele mõelda, siis on selge, et te jääte hoopis vanatüdrukuks.”
„See sobiks mulle imehästi.”
Hetkeks oli vaikus kõrvetav. Seejärel Sir John ohkas, istus tagasi Rosina kõrvale, tuju jälle hea.
„Kuidas me küll selliseid meeldivusi vahetama hakkasime?” küsis noormees Rosina kätt pihku haarates. „Ma ei tahtnud preili Draycotti kohta midagi halvasti öelda, soovisin teda lihtsalt sõbralikult hoiatada.”
„Ma tean,” ohkas Rosina. „Palun vabandust. Elu on nii ebaõiglane. Parlamendiliikmed võiksid mingit tasu saada, siis saaks preili armastatu seal koha ja nad võiksid abielluda.”
„Mõte on selles, et nad peavad olema piisavalt rikkad, et olla iseseisvad,” selgitas Sir John. „See hoiab sealt eemal mehed, keda ei peeta „piisavalt heaks”.
„See on nii ülekohtune.”
„Olen nõus, aga ühel päeval peab see muutuma. Sellised inimesed nagu teie isa ja mina ise võitlevad muutuste eest. Samuti meie juht härra Gladstone. Seepärast on ka tähtis, et liberaalid tulevased valimised võidaksid. Kuid ma kardan, et sellel paaril pole sellestki mingit kasu.”
„Ka naised peavad saama valimisõiguse,” ütles Rosina ägedalt. „Tegelikult peavad mehed meid ka parlamenti laskma.”
„See võib ühel päeval tõeks saada,” rahustas Sir John.