Rosina oli intelligentne. Ja ta hirmutas noormeest.
„Ma ei saa sinna ju midagi parata, et olen intelligentne,” ohkas neiu.
„Mitte ainult seda, vaid ka hästi informeeritud.”
„Mis on ilmselt veel üks naise halb omadus,” tuletas Rosina Sir Johnile meelde.
„Teie taustaga ei saagi ju teistmoodi olla. Teie isa oli vist juba parlamendis, kui te sündisite?”
„Jah, ta sai koha 1846. aastal ja mina sündisin neli aastat hiljem. Kui mul oli teine sünnipäev, ei näinudki ma isa, sest just samal õhtul olid valimised.
Meie kodus on peamiseks jututeemaks poliitika,” jätkas neiu. „Ja onu William on isa sõber.”
Mees, keda Rosina nagu muuseas onu Williamiks nimetas, oli liberaalpartei juht William Ewart Gladstone.
„Onu William võidab tulevased valimised ning saab peaministriks,” lisas Sir John. „Vähemalt me kõik peame seda lootma ja selle nimel töötama. Ta on suur mees, tõeline reformija. Ta näeb, mis on riigis viltu ja mõtleb...”
„Taevake küll!” mõtles Rosina. „Praegu ma tahaksin küll midagi muud kuulda.”
Kuid neiu nägi, et Sir John oli väga entusiasmi täis, ning ta ei söandanud teha või öelda midagi, mis lõpetaks nende kohtumise – kuigi Sir John muutis ta väga närviliseks. Rosina kuulas hoolega ja tegi intelligentseid märkusi, kuni noormees lõpuks lausus:
„Kena, et te mind kuulama soostusite. Mul sai vestluse ajal mitu mõtet peas selgeks.”
„Siis on tore,” vastas Rosina viisakalt.
Sisemuses neiu ohkas. Ta tahtis hoopis kuulda, kuidas Sir John kiidaks teda ilusaks ja ütleks, kui säravad on ta silmad.
Rosina teadis, et see kõik tuleb hiljem. Ta peab ootama, kuni saab täisealiseks.
„Ma ei jõua ära oodata, millal kool saab läbi,” sõnas Rosina, „tahaksin väga põnevast elust osa saada.”
„Põnevad ajad on tõepoolest ees,” nõustus Sir John. „Siin on mõned kirjad teie vanematelt. Usutavasti on neil palju öelda suviste plaanide kohta. Teie ema väitis, et kavatsete Itaaliasse sõita.”
„Kardan, et need mõtted matame nüüd maha,” ütles Rosina rõõmsalt. „Kes tahaks Itaaliasse sõita, kui selle asemel võib valimisvõitluses kõvasti peksa saada?”
„Vaat nii tulebki mõelda!” kiitis Sir John ja patsutas Rosinat südamlikult õlale. „Aga nüüd pean minema hakkama. Kindlasti me juhtume teineteist valimiskampaania ajal nägema.”
„Ka mina olen selles kindel,” vastas neiu viisakalt.
„Muidu,” mõtles ta, „ei tule ma sulle enne meelde, kui liberaalid on võitnud. Seejärel saad töö valitsuses ja mõtled mu peale järjest vähem.”
Kui noored koolimaja poole tagasi jalutasid, jõudsid nad tiiva juurde, mille teisel korrusel asus Rosina tuba. Üles vaadates märkas Rosina preili Draycotti oma toa rõdul seismas. Õpetaja lehvitas rõõmsalt Rosinale ja osutas oma käekellale.
„See ongi preili Draycott,” ütles Rosina Sir Johnile. „Ta tuletab mulle meelde, et mul hakkab temaga viie minuti pärast muusikatund.”
„Ma lahkun kohe,” ütles noormees. „Palun öelge direktrissile minu poolt head aega.”
Sir John kummardas kergelt ja eemaldus.
Rosina vaatas uuesti üles rõdule, lehvitas preili Draycottile vastu ja kiirustas koolimajja.
Preili Draycott erines teistest õpetajatest. Ta oli umbes 25-aastane ja väga kena. Tema tuba oli Rosina oma kõrval ja nii oli neil lihtne sõbruneda.
Vanusevahet nad varsti ei märganudki ja preili Draycott usaldas peagi Rosinale oma armastuseloo. Mehe nimi oli Arthur Woodward, kes oli väga ambitsioonikas ja soovis tipp-poliitikuks saada.
Noorukese Rosina jaoks oli nende lugu metsikult romantiline. Veel põnevam oli lugeda paari mehe saadetud armastust ja kirge täis kirja, mida õpetaja Rosinale lugeda andis.
„Oi, ma nii loodan, et ühel heal päeval kirjutab mõni mees ka minule selliseid kirju,” uneles Rosina.
Tol hetkel ei mõelnud ta konkreetselt Sir Johnist. Talle meeldis küll see soe ja erutav kiindumus, mida ta noormehe vastu tundis, kuid ta teadis, et see ei ole siiski kõikehaarav armastus, mida ta ühel päeval kindlasti leida loodab.
Päev, mil kuuldakse kauneid armastuseavaldusi, oli Rosina meelest iga naise elu kõrgpunkt.
Preili Draycott tundis kindlasti sedasama. Temast kiirgas midagi, millest Rosina enda arvates aru sai.
„Kas te saite jälle kirja?” sosistas Rosina ja õpetajanna noogutas rõõmsalt.
Tunnis oli veel kolm tüdrukut ja nad ei saanud oma vestlust jätkata. Pärast seda oli Rosinal geograafiatund, aga kohe, kui see sai läbi, tormas ta üles ja koputas preili Draycotti uksele.
„Sisse!”
Rosina astus tuppa ja nägi õpetajat väga õnnelikuna avatud rõduuksel seismas, kiri käes.
„Ja kes oli see kena noormees, kellega sa jalutamas käisid?” õrritas õpetajanna.
„Ah, see oli Sir John Crosby,” kehitas Rosina ükskõikselt õlgu. „Minu meelest pole ta eriti kena.”
„Tõesti?”
„Kuidas te siit vaadates aru saite? Me olime ju päris kaugel.”
Preili Draycott hakkas naerma.
„Sain aru, sest sa olid temast nii sisse võetud.”
„Ei olnud,” vastas Rosina turtsakalt.
Ta vaatas rõdult alla kividele, mis kohe nende all lebasid, ja teeradadele, mis viisid metsasaludesse ja oja äärde. Hetkeks hakkas tal kõrguse tõttu pea ringi käima.
„Astu servast kaugemale,” hoiatas preili Draycott. „Need rõdupiirded pole meiesuguste pikkade naiste jaoks piisavalt kõrged.”
Nad astusid tuppa ja sulgesid rõduukse.
„Mis härra Woodwardil öelda on?” küsis Rosina.
„Ta viib mu õhtul välja. Me läheme ühte ilusasse restorani sööma.” Õpetajanna osutas kahele rippuvale kleidile, üks neist sinine, teine roosa. „Millise ma peaksin selga panema?”
„Mina arvan, et roosa.”
„Jah, olen kindel, et Arthurile meeldin ma roosas rohkem, kuna sinist ma kandsin eelmisel nädalal, kui õhtust söömas käisime.”
„Aga tegelikult,” lisas Rosina, „ma arvan, et tema jaoks polegi tähtis, mis teil seljas on. Vähemalt siis mitte, kui ta teid tõepoolest armastab.”
„Oi, muidugi armastab, ma tean seda,” vastas preili Draycott. „Ja mina armastan teda samuti kõigest südamest. Ma loodan ja palvetan, et ta palub varsti mu kätt.”
„See kõik on nii põnev,” vastas Rosina. „Kui ta on juba parlamendis, saate endale Londonis maja. Siis tulevad peod ja teatrietendused, igal õhtul ootab ees midagi toredat. Väga huvitav elu!”
Preili Draycott naeratas.
„Väga huvitav on elu mehega, keda ma armastan ja kes mind armastab,” vastas ta.
Preili ütles seda väga tasasel häälel, nagu räägiks ta iseendaga.
Rosina vaikis viivu. Talle meenus Sir Johni hoiatus, et sõbranna armastatu vajaks kas rikast patrooni või rahakat naist.
Kuid ta veenis end, et Arthur Woodward armastab preili Draycotti. Mida tähendavad ambitsioonid tõelise armastuse kõrval?
Preili Draycott ohkas õnnelikult,