korda tulen sind kummardama, astunult üle uue aasta läve. Ja veelkord soovin sulle kõige paremat tervist, sest küll siis laulud ise tulevad ja õnn end ka muus osas teha annab. Pühade-eelne sabades seismine oli üsna ränk ja toitu turul vähem kui ennemuiste. Võtsime Anuga siiski kätte ja tegime valmis ühe laari verivorste. 30. detsembril käisime Anuga mõlemad “ulamas”. Anul oli instituudis nääripidu, mina läksin Sirge juubeliõhtule ja hiljem banketile. Kirjandusõhtu oli väga “proosaline”, katkeid lugesid Ines Parker63 ja Mikk Mikiver64. Kõik kiitsid Sirget kõrgesti, mina kuulasin ja kuulasin ja järsku tuli peale hirmus kohviisu. Imestasin enda üle, aga siis sain aru, et ega see ei olnudki kohviisu, vaid janu hea, ilusa poeetilise värsi või halvemal juhul isegi proosa järele. Võib-olla, et suures tükis on tema romaanid isegi head, aga mul nagu romantilisem maitse. Bankett oli Tallinna kohvikus, üleval. Peab ütlema, et lõbutsesin päris mehemoodi. Algul istusin kirjastuse Toomla65 kõrval, kuulasin ära ta jutud Luua kandist, ta on pärit Lutsu mailt. Oli omajagu huvitavgi ja vahepeal tantsisime valtserit. Hiljem libistasin end teise lauda, kus istusid Lahed ja Issakud66, sealt peale algas mul üks tõeliselt lõbus olemine. Ainult siis häbistasin enda küll väikselt ära, kui Laht kutsus tšarlestoni tantsima, arvasin, et oskan, aga see nõks oli mul siiski jalgadest kaduma läinud. Järgmiseks juubeliks, olgu see kelle tahes, õpin selle kuradima tšar-lestoni uuesti selgeks. Kiusu pärast! Suure osa ajast rääkisime juttu Mikiveriga, kes kui sinu kirglik austaja tuli ka mulle austust avaldama. Ja mida rohkem ta konjakit jõi, seda enam ta seda avaldas. Uut aastat võtsime seekord vastu mitte kodus, vaid külas. Olime kutsutud Anu Ranga perekonda. Tõesti armas rahvas, tore kodu kolme kauni tütrega. Seal olid veel Krista ja Regina67 oma mehega ja kolm noormeest, üks neist keegi Leningradi noor arst-teadlane. Koju saime jälle kell viis, nagu eelmiselgi õhtul (hommikul ikka). Uue aasta päeval oli meil majatäis noori külas, suuremalt jaolt seesama rahvas, kes eelmisel õhtul koos oli. Kõik läks kenasti, kolm kuusetäit küünlaid sai ära põletatud. 2. jaanuaril kraamisin ja magasin une täis, Anu hakkas anatoomiat õppima, 3. jaanuaril oli tal anatoomia eksam. Lugesin Lilli Prometi värskelt ilmunud juturaamatut “Lamav tiiger”, mille ta annetas isiklikult minule ja sinule kõige paremate pühadesoovidega. Osa lugusid olid varasemast tuttavad, aga mind liigutas ja ülendas ning pani hinge igatsust täis ütlemata poeetiline Krimmi laastukeste tsükkel. See on nii kirgas, nii särav-sinine, nii kevadiselt helde ja õisi-pillav. Tuletas mulle elavalt-elavalt meelde mu elu kauneimat reisi mullu kevadel ja kutsus mind uuesti sinna maile. Hakkan lõpetama. Banketil saatsid sulle sooje ja südamlikke tervitusi nii paljud inimesed, et ma täpselt ei mäletagi, ei jõuaks ka üles lugeda, aga eriti Lahed, Mikiver, Issakud, Remmelgad, Jaanid-Krossid ja Villemid-Grossid ja mitu korda käskis seda teha Berta Kuusberg68.
Kirjuta ruttu, kuidas talitada sinu järgmise tuusikuga. Kas saadan raha? Ela hästi, ole terve, suudlen kirglikult. Valda
P. S. Tänaseks, s. o. 6. jaanuariks on plaanid veidi selgemaks saanud koolivaheaja suhtes. Sõidame 15.-nda paiku Käärikule. Suusatama, Mart! Valts
Talv Kääriku talus.
23. jaanuaril 1965:
Kallis Mart! Anu sõitis esmaspäeval maale, võttis koera ja suusad ja läks. Oli teine nagu lõoke mätta peal, hirmus uhke, sest sai filosoofias viie ja kudus endale sinise tutiga mütsi. Sõidan ka homme viieks päevaks maale. Anul olid seal seni semud-sõbrannad, aga homsest alates on ta üksi, lähen seltsiks. Sina ära lase end midagi lonti, Mart, hoia ikka sel va eluhärjal sarvist kinni! Minnalaskmised tasuvad end pärast kurjalt kätte. Mõtle asjad läbi ja korralda jõudumööda. See on päris ränk asi, et peame nii palju lahus olema, aga selleks, et koos olla, on tarvis raha teenida ja ka organiseerida. Faulkner, Sillitoe, Salinger – nendega tegelen mina praegu. Kui sa mu kirja saad, siis on sul sünnipäevaluuletus muidugi juba üles hakatatud. Parim kingitus ongi, kui mulle sünnipäevaks laulu saadad – nii sobilik p o e e d i p r o u a l e. Mart, ma ei luba sul longu jääda! Suudlen sind siit põhjamaalt! Valda
Mart Raua Valdale pühendatud luuletus “Kaal”:
Sõiduplaanide järgi ma tean
ning näen,
kuis see oodatud teekond sul algab:
ringi vaadates kevadkeltsasel mäel,
kõle tuul puhub üle su palge.
Ja ilmateadetest ilma ma tean –
siniselge said lennutaeva.
Noore päikese liug jookseb ule jää,
kui sa astud seal õhulaeva.
Nüüd tõused. Sa vaatad,
kuis langeb maa –
linn, metsad ja merelahtki.
Kõik langeb, all sügavaks pildiks saab,
järjest lõuna pool rulludes lahti.
Mina, madalal maa peal,
näen iga kõrt,
rohuliblesid, liivateri.
Kuid su tulekutees naen ma kaaluõrt,
millel kummakski vaekausiks – meri.
Seal Lääne-, jääviirude kütketes,
külm sinetus neemede jumes;
siin Must meri, kohinal kümmeldes,
rannad õitsmise lõhnavas lumes.
Veel vaatad sa Eestimaa selgesse pilti,
milles praegu, just praegu sa leidsid
kaks tulise vasena kumavat kilpi –
ühekorraga Võrtsjarv ja Peipsi.
Oma ümarast aknast sa kaugele näed,
sest su silmad on päratu kõrgel.
Kaks tuttavat järve su kummalgi käel,
kui su teed ma siin kaaluga võrdlen.
See kaal – ületaevane margapuu –
täna tõsteti südameid mõõtma:
sinu tulemist ära arvama,
minu ootamist üles võtma.
Meis enestes on selle kaalu keel,
kogu raskuse võnked ja värin.
Sa tuled. Kui mitu minutit veel?
Oma tiksuvalt randmelt pärin.
Nüüd – õhulaev ilmub.
Nüüd – maandumiskaar.
Ei, ei! Mitte sina ei l a s k u!
Näe…vaata –
kõik t õ u s e b…
Kõik!
Meri ja maa…
Nii tulen ma sinule vastu.
Valdalt vastus:
Kallis Mart! Sinu kaunist laulu “Kaal”, mille jaoks ka minu silmad ja tunne on midagi korjanud ja kogunud, hakkan ma järjest rohkem armastama. Loen teist iga päev. V.
4. veebruaril 1965:
Kullakallis pardikene,