ega suurema koguse vee joomise vajadusele rõhku panna. Samuti ei nõustatud patsiente toitumise osas – poest polnud peale sprotipasteedi ja tomatikastmes tindi konservide suurt midagi saada.
Kord tuli väljakutse krampides haige juurde. Mu ülikoolis õpitud teadmised polnud veel praktikas kinnitust saanud ja ma tundsin end väga ebakindlalt. Sõidu ajal lugesin kiiruga esmaabiraamatust, mida me dr Marje Mikuga igal pool kaasas kandsime, informatsiooni krampide kohta. Olin ärritusest pinges, köhatasin vahetpidamata. „Jumal küll, kuidas ma aru saan, millega seal tegemist on,“ mõtlesin ma.
Kiirustasin haige juurde, elustamiskast käe otsas. Patsient, keskealine naine, oli läbimärg, tõmbles, silmad pahupidi, hingas ise. Mul ei tulnud ühtegi tarka mõtet ja tundsin, kuidas selg läheb hirmust niiskeks – haige lähedased ju vaatavad, et mis see arst seal mökutab.
Õnneks ütles patsiendi abikaasa, et tegemist on suhkruhaigega, kellel oli hiljuti vahetatud insuliinipreparaati. Teooriast tuli kohe meelde, et kui inimene on teadvuseta ja pole teada, kas ta on raskes seisundis liiga kõrgest või liiga madalast suhkrutasemest, siis tuleb veeni süstida glükoosi.
Samal ajal kui mina mõtteid mõlgutasin ja pabistasin, oli õde juba glükoosi süstlasse tõmmanud ja… olukorra õnnelikult lahendanud.
Umbes minuti pärast oli patsient taas kontaktne. Kogenud õed olid noorele arstile väga head õpetajad. Suur austus ja lugupidamine õdede vastu püsib minus tänase päevani.
Algul sõitsime väljakutsetele vanade ja logude UAZ-tüüpi kiirabiautodega. Esimene Mercedese kiirabiauto oli suur ja kohmakas, planeeritud põhiliselt raskete traumahaigete ja kardioloogiliste haigete transpordiks haiglasse või teise linna. Siiski oli see suur samm edasi erakorralises meditsiinis.
Marje Miku, Sirje Palmi, Margus Alveri ja minu ettevalmistus võimaldas alustada tööd vastavatud reanimatoloogilises brigaadis. Sellise ettevalmistusega inimesi tol hetkel kiirabis rohkem ei olnud ja nii mõnigi vaatas meile kõõrdi.
Õli valas tulle ka asjaolu, et varsti sai meie brigaad enda käsutusse Eesti esimese Mercedes-tüüpi reanimobiili, kus oli kogu varustus inimese raskest seisundist väljatoomiseks: juhitavaks hingamiseks vajalikud riistad, täispuhutavad lahased, EKG-aparaat, defibrillaator (elektrišoki jaoks), tilkinfusiooni vahendid ja palju muud. See oli nagu muinasjutt!
Reanimobiili tähtsaim kasutusvaldkond oli südamehaigete parem teenindamine ja kiirem hospitaliseerimine, mis pidi võimaldama ennetada või isegi ära hoida infarkti teket. Niisiis pidi spetsialiseeritud brigaad olema valmis ka väljakutseteks raskete südamehaigete juurde ja elektrokardiogrammi (EKG) dešifreerimiseks. Kahjuks polnud meil kolmel EKG osas veel piisavalt praktikat.
Esimene sõit uhiuue reanimobiiliga langes minu valvesoleku päevale. Lõuna ajal tuli kutse end üles poonud mehe juurde. Meid saadeti väravast välja lehvitades ja edu soovides. Kahjuks oli selle noore inimese eluküünal juba kustunud, kutsusime miilitsa (politsei) ja sõitsime tagasi kiirabijaama.
Õhtul tuli kutse Kiire tänava ühiselamusse, kus oli toimunud kaklus ja kedagi oli noaga rindu löödud. Helistasin dr Kaarel Tammele veresoontekirurgia osakonda ja küsisin, kuidas oleks õige käituda haigega, keda on südamepiirkonda pussitatud. Ta vastas, et kui nuga on südames, siis las sinna tema jääbki. Tema ja dr Raivo Annuse tööpäev hakkas lõppema, kuid nad lubasid jääda meid haiglasse ootama juhuks, kui on vaja meest kiiresti opereerida. Jõudsime sündmuskohale viie minutiga, jooksime õega kolmandale korrusele, kus ühe ukse taga seisis kobaras mehi. Toas lamas lõunamaist päritolu jässakas mees, pussnoa käepide tuksus südame piirkonnas. Suundusin tema poole, kuid ta karjus: „Ainult tule, raisk, saad nuga!” Tõmbusin tagasi ja hakkasin rahulikult rääkima, kuid mees ainult karjus ähvardusi ja tundus olevat ohtlik. Ütlesin talle: „Kui elada tahad, ära nuga puuduta!” Selle peale tõmbas ta noa rinnust välja ja üritas sellega meid visata. Jooksin alla valvelauda ja helistasin kirurgidele, et nad seaks end operatsiooniks valmis.
Lõpuks mees väsis, sõbrad kandsid ta autosse ja saime tilguti üles panna.
Operatsioonil selgus, et südame koronaararterist oli puudu millimeetri jagu ja tegelikult võis noa väljatõmbamine hoopis päästa mehe elu – transportimise ajal oleks nuga võinud südame veresoont vigastada.
Kuigi mees jättis esialgu mulje, et ta tahab surra, oli ta pärast operatsiooni rohkem elu küljes kinni kui mõnigi teine.
Sõprade jutu järgi oli kannatanu endale ise noa rindu löönud. Võib-olla oli see tõesti nii, sest nuga ei läbistanud südameseina – valurefleks ei lasknud rohkem tegutseda. Igal juhul oli süüdi alkohol ja soov demonstreerida oma julgust.
Mind hakkas painama mõte, et mis oleks juhtunud siis, kui mees oleks meile noaga kallale tulnud. Küsisin mitu korda Kaarel Tammelt ja Raivo Annuselt, et kas nad oleksid siis ikka mind kõigepealt operatsioonile võtnud või… Meeste südamest tulev ja üha tugevnev naerukõmin mõjus rahustavalt ning soe tunne tekib ka praegu, kui meenutan nende arstide pühendumust, soojust, huumorimeelt ja tipptasemel opereerimisoskust.
Meie kõigi jaoks oli ÕNN teha tööd, mille olime endale valinud. Kui kaua arstid jõuavad sellise tunde säilitada? Keegi meist ei osanud siis mõelda tööst kui rikastumise allikast. Entusiasm ja soov teisi aidata oli see, mis meid liikuma pani, mitte raha. Poeletid olid tühjad, aasta oli 1979 ja elu oli lill.
Sama valvekorra kolmas kutse tuli varahommikul kella nelja ajal Piritale, kus 36aastane mees olevat kokku vajunud. Omaksed kahtlustasid südameatakki.
Kihutasime sireenide huilates kohale. Väravad maja juurde olid avatud, samuti maja uksed. Terve maja säras tuledes, avatud välisukselt nägin päikesetõusu peegeldumas vaikselt rulluval merel. Sisenesime väga ilusasse suurde tuppa, kus seltskond seisis mehe ümber, kellele oli kiirabi kutsutud. Lõhnas nuuskpiirituse, likööri, kaneeli, vanilli ja kohvi järele. Kõik olid kergelt sopsus, õhetasid ja ärevil. Mees oli poolistukil diivanil, kuhu oli vajunud, ning ei reageerinud naiste raputamisele. Keegi jooksis kohale märja lapiga ja hoidis seda mehe otsmikul, keegi uuris meeleheitel tema pupille, mõni toetus niisama tooliservale, hoides kätt ehmunult suu ees.
Katsusin mehel pulssi, mille peale ta avas silmad, vaatas veidi aega tuhmunud pilguga lakke, siis meie poole, kissitas silmi, vehkis käega silmade ees, nagu udu ära ajades, ja hüüdis lõbusalt: „Oo, Charlie inglid! Issand, kas ma näen õigesti?! Kust te kohale lendasite? Mu daamid ja härrad, sünnipäevapidu läheb edasi!”
Südamehaigust ega ka mingit muud häda me tal ei leidnud ning andnud mõned soovitused, lahkusime.
Kord olin Marje Mikuga kiirabijaamas valves. Pikutasime puhketoas, järgmine kutse pidi järjekorra alusel tulema talle. Raadios kõlaski: „Üheteistkümnes brigaad, kutse Õismäele, südames valu.”
Rohkem ma sel ööl Marjet ei näinud. Järgmisel hommikul kohtusime kodus, ühiselamus. Marje tundus kergelt häiritud ja hajameelne ning ütles, et sõidab kesklinna ema vaatama. Uuesti kohtusime järgmisel päeval töö juures. Marje rääkis, et eelmisest valvest oli tal jäänud hinge vaevama ühe Õismäel elava noormehe tervis. Marje polnud kardiogrammist aru saanud, kas tegemist võis olla südamelihase infarktiga või mitte. Nii oli ta järgmisel päeval võtnud takso ja sõitnud enne ema juurde minekut uuesti Õismäele mehe tervist kontrollima.
Marje oli meist kõige põhjalikum ja kaalutlevam. Ta vestles alati haigetega pikalt ja põhjalikult, mistõttu oli patsientide seas kõrgelt hinnatud. Lisaks on ta tark ja empaatiline.
Hiljuti, kui Marjega kohtusime, jõime teed ja meenutasime oma hirmulugusid arstitöö algusaastatest. Marje rõhutab alati: „Raske oli arstiks saada, aga veel raskem on arst olla.”
Tõsi, kui sul pole piisavalt kogemusi, pead rohkem rabelema ja jooksma, ning kui sul on juba piisavalt kogemusi ja teadmisi, muutud enesekindlaks, kuid hoidku jumal selle eest, et mitte liiga enesekindlaks.
Marjel on tänaseni süda õiges kohas ja usun, et ta sõidaks praegugi haige seisundit üle kontrollima, kui see