rasket kutset. Selline olukord tekitas teistes suurt pahameelt – miks osa inimesi teeb nii vähe tööd, aga palka makstakse kõigile võrdselt… Olukorra rahustamiseks hakkasid dispetšerid meid lihtsalt augu täiteks ka kergematele väljakutsetele saatma. Nii sõitsime täisvarustuses reanimobiiliga näiteks külmetushaigete juurde, viga saanud kätt siduma jne, mis oli tegelikult absurd.
Kuni uue korralduseni, mis määras meid tööle reanimatsiooniosakonda ning raskete kutsete puhul pidime tegema ka väljasõite. See oli igati mõistlik otsus.
„Kümnes brigaad, kiire kutse Kungla tänavale, noahaav!” kõlas siseraadios peadispetšer Helle Jõgismaa hääl. Tõmbasin arstide toas oma kortsunud kitli koomale, panin poolelioleva kudumi kõrvale ja väljusin otse garaaži. Õde ruttas juukseid kammides veidi eespool ja ka kõhn naissanitar kiirustas auto poole. Raadio teel anti meile teada, et kohale on kutsutud ka miilits.
Oli pime novembrikuu õhtu, kell võis olla seitsme kanti. Teel olles tundsin järsku intuitiivselt ebamugavustunnet ja kerget hirmu ees ootava olukorra pärast. Uurisin raadio teel, kas miilits on juba kohal, vastati, et ilmselt jõuame meie sündmuskohale esimesena.
Palusin autojuhil aeglasemalt sõita, sest mind valdas hirm, et võime hätta jääda. Kuid… juba olimegi kohal. Väljusin autost koos õe ja sanitariga ning palusin autojuht Rein Nõukasel kaasa tulla. Rein oli keskealine tugev ja muhe mees, kes ei kartnud vanakuradit ennast ka.
Majja pääses pimeda hoovi kaudu. Vaatasin ootusrikkalt ringi, kuid miilitsaautot polnud ikka veel näha. Trepikojas võttis meid vastu verejõgi, mis täitis kogu alumise korruse koridori. Jooksime kolmandale korrusele, kus pidi kannatanu olema. Veri kattis ka treppi ja juba lirtsus see mu lahtiste kingade sees ja varvaste vahel.
Ühel uksemademel istuv vana naine hoidis maaslamava mehemüraka pead oma süles ning kõigutas end mingit lauluviisi ümisedes edasi-tagasi. Meile ta mingit tähelepanu ei pööranud. Astusin lähemale, et kannatanu üle vaadata. Võtsin lõuast kinni, et tõsta pead… see kukkus järsult tahapoole ja jäi kõlkuma ema õlale. Uuh! Vaatepilt oli võigas. Kaelal tulid nähtavale valged unearterite läbilõikekohad, kust tilkus ikka veel paksu tumedat verd. Kõri oli läbi lõigatud, nägu ja keha lubivalged, veretud. Nuga vedeles sealsamas tapetu kõrval. Midagi niisugust polnud ma enne näinud ja läbi pea vilksatas mõte, et kui kerge on inimest füüsiliselt hävitada – alles ta oli ja nüüd enam pole.
Läksime korrus allapoole, seal tegutses juba miilits. Selgus, et mehed olid esimesel korrusel elava naise pärast tülli läinud ning üks meestest teisel kööginoaga kõri läbi tõmmanud. Mõrvar pikutas oma korteris rahulikult voodi peal, suits suus, üks jalg üle teise.
Tuba, kust mees ja naine kaasa viidi, oli paksu tubakasuitsu täis, pitsid ja viinapudelid olid laualt maha kukkunud, umbes kahe-kolmekuune imik nuttis kriiskavalt kapi taga.
Selle imiku raevunud nutt saatis mind pikka aega. Juhtum ei häiri minu igapäevaelu, sest tegemist pole mind isiklikult puudutanud mälestusega, kuid alateadvus ja mälu on selle sündmuse mu ajus just imiku nutu kaudu salvestanud ja nii saan ma sellest kirjutada täna, 32 aastat hiljem nii, nagu see oleks juhtunud alles eile.
Elu toob meie teele nii head kui halba, kuid nii hirmsaid sündmusi ei taha kogeda meist keegi.
Haigla peaarst dr Uno Meikas oli samal ajal, kui uue haigla ehitustegevus käis, ka kiirabijaama peaarst. Tal oli meeletu töökoormus, lisaks suur vastutus ehituse valmimise eest. Me suhtlesime päris palju ja võin kinnitada, et kerge ta elu ei olnud. Ei tea, kust küll see mees ammutas nii palju energiat ja sisemist jõudu, et suutis ka kõige raskematel hetkedel rahulikuks ja tasakaalukaks jääda. Haigla valmimist nimetas ta oma elutööks.
Kui haiglat hakati sisustama ja algasid esimesed koristustööd, muutus vargus objektilt lausa massiliseks. Kaduma läks kilomeetrite viisi mahapandud reliini, kastide kaupa keraamilisi plaate, kraanikausse, kraane, WC-potte, radiaatoreid – kõike, mida sai maha kruvida või lahti kangutada. Vähe sellest, ka õhtul kuivama pandud ämbrid, harjad, redelid ja lapid olid hommikuks minema viidud.
Kui töölt koju läksin, tuli ühiselamu ees mingi mees mulle müügiks pakkuma valgeid kahhelplaate. Küsimusele, kust need pärit on, vastas ta: „Uue haigla peal vedeleb neid „do h… i bolše”, viisakalt eesti keelde tõlgituna siis – kurguauguni.
Ilmselt käis ehitusobjektil öösiti sama vilgas siblimine kui päeval. Üks objekti valvav valvur tunnistas mulle, et tema küll ei julge öösel oma putkast välja tulla – mõni lööb veel maha.
Mingi ime läbi sai haigla siiski valmis ja tohutu koloss anti üle 1980. aastal. Osakond osakonna kaupa koliti sisse ja peagi olid kõik 12 korrust haigetega täidetud.
Dr Toomas Sullingu meeskond kolis Tartust Tallinna 1980. aasta märtsis ja esimene südameoperatsioon planeeriti aprillikuu lõppu.
Minu esimesed mälestused uuest haiglast, nagu paljudel kolleegidelgi, algavad nädalaid kestnud koristustöödega. Haigla operatsiooniploki, kardioreanimatsiooni ja intensiivravi osakonna (CCU-coronary care unit) vahel olid pikad kõrged koridorid, kus me kõik käpuli maas žilettidega millimeeterhaaval reliini puhtaks kraapisime. Õhk oli ehitustolmust paks ning õhtuks olid kõigil käed korpas ja kuivad, kopsud-silmad tolmu täis.
Kirurgid ja meesarstid tassisid treppe pidi aparaate teisele korrusele. Praegu tundub uskumatu, et nad juba mõne nädala pärast olid võimelised inimese südame imepeenikesi artereid kokku õmblema, sest raskused, mida nad kandsid, olid tõesti väga suured.
Kolimisega kaasnes seljavigastusi, muljumisi, nahahaavu ja üks luumurd. Meie meeskonnas töötas üks Kreekast pärit noormees. Tema hobiks oli maadlemine, mistõttu ta oli silmatorkavalt tugeva kehaehituse ja karu jõuga. Ta oli lõpetanud arstiteaduskonna ja soovis väljaõpet saada röntgenikabineti (Siemens) arstide juures, kes tegelesid südameveresoonte sondeerimisega. Ühe üle 700 kilo kaaluva kasti juures pakkus ta end kandma kasti alumist poolt, kuna teistele käis see lihtsalt üle jõu. I ja II korruse vahel jäi ta jalg õnnetult kuhugi kinni, ülemist poolt kandvad mehed ei jaksanud kasti enam hoida ja see libises ta jala peale, käis krõps ja oligi jalaluu murdunud.
1980. aasta märtsis töötasime meie – Marje Mikk, Sirje Palm, Margus Alver ja mina – veel kiirabis ja tegelikult polnud meil mingit käsku pärast valvekorda koristama minna, aga niisugust mõtetki ei tekkinud, et ei lähe. Entusiastlik keskkond, nooruslik energia ja ühtekuuluvustunne andsid jõudu kõigeks. Me olime üks pere.
Minu töö jätkus Tallinna Kiirabihaiglas anestesioloogina (narkoosiarstina) professor Toomas Sullingu töörühmas. Aasta oli siis 1981.
Peale Toomas Sullingu kuulusid meeskonda kirurgid Villu Mölder, Mati Tiivel, Uuno Linn, Kaarel Tamm ja Raivo Annus.
Anestesioloogid olid Rein Teesalu, Ats Planken, Riho Lai, Anton Kivik, Katrin Rebane, Marje Mikk, Sirje Palm ja mina, Riina Raudsik.
Koronarografistid olid Jaan Eha, Ahto Leissoo, Tiit Rebane ja Olev Luha.
Hiljem liitusid tugevad sisearstid Arvo Mesikepp, Jüri Gross, Maire Tiivel, Ülle Planken, Sirje Sulling, Aasa Randvere, Rein Vahisalu, Oivo Rein, Anne Kuusk ja Olari Pullisaar.
Ihalus minna tööle uude ja innovatiivsesse osakonda uues haiglahoones oli suur. Tagantjärele mõeldes said ju meist kohe kõrgema etapi arstid, kuigi olime vaid kolm aastat praktiseerinud. Kardioreanimatsiooni osakonnas algas vilgas elu. Kõik haiged Tallinna linnast, kellel oli südamepiirkonnas valu, toodi kiirabiga meie osakonda. Alanud olid juba ka südameveresooni taastavad operatsioonid.
Suurde haiglasse asusime mina ja mu kursusekaaslased ametlikult neljakesi tööle aprillis 1981 ja esimene valve kardioreanimatsiooni