kellele Yeats pühendas tulevikus mitu teost, võitles temaga käsikäes Iirimaa iseseisvuse eest.
Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš Zakrevski, kes tõi muu pagasiga kaasa peaaegu kirjaoskamatu guvernandi, sai aga ühel oma järgmistest Pariisi reisidest sõbraks ja kaasteeliseks Émile Zolale, kes võitles kapten Dreyfusi rehabiliteerimise eest. Senaator Zakrevski, tsaari senati prokurör, asus lausa valjuhäälselt Dreyfusi kaitsma vastasseisus kogu Félix Faure’i valitsusega. Kõigis välismaa ajalehtedes, mis olid nõus Zakrevski artikleid avaldama – iseäranis Londoni Timesis –, hakkas ta ründama Prantsusmaad, kes kohtles seda süütut meest koletislikult.
See žest andis Zakrevski karjäärile otsustava hoobi. See-eest hakkas tema laste õpetaja temasse austavalt suhtuma.
Ukrainasse sõidu eelõhtul 1892. aasta detsembris nuttis proua Wilson sisimas … Reis maailma teise otsa. Aasta aega lahusolekut lastest, aasta aega teisel pool maakera, arvas naine.
Ta eksis. Tema seiklus kestis ligi pool sajandit. Kuni surmani aastal 1939.
Lõputult pika reisi vältel rääkis Tema Ekstsellentsi kammerteener rõõmuga proua Wilsonile, millise ajalooga perekonda naine teenima läheb. Tema Ekstsellentsi sugupuu ulatus kasakapealikuni, kes olla olnud Peeter Suure tütre mehe õe poeg. Täpsemini tsaarinna Jelizaveta ja tema seisusevastase abikaasa Razumovski õepoeg. Nõnda sai Tema Ekstsellents olla uhke, et on suguluses Romanovite suguvõsaga ning Tema Keiserliku Majesteedi Nikolai II kauge sugulane.
Et see sugulus oli müüt, polnud üldse tähtis: selleks et tegelikult aadelkonda kuuluda, ei olnud Zakrevskitel sellise legendi järele mingit vajadust. Nende ammused esivanemad olid lausa nii üllast suguvõsast, et neil polnud mõttessegi tulnud lisada oma nimele veel üks tiitel.
Ühesõnaga ei olnud Zakrevskid ei vürstid, krahvid ega parunid erinevalt oma sugulastest ja naabritest vürstidest Narõškinitest, Saltõkovidest ja Kotšubeidest. Seda polnudki tarvis. Zakrevskite sugupuu oli nende endi silmis palju rohkem väärt.
Kuigi need vene aadli üksikasjad jäid Liverpooli vürtspoodniku tütrele täiesti arusaamatuks, sai proua Wilson siiski majaülema rääkimisviisist aimu Ignati Platonovitš Zakrevski perekonna kõrgest päritolust. Selles veendus ta ise peagi. Ja see jäi talle igaveseks meelde.
Ja häda sellele, kes söandas tulevikus kahtluse alla seada Mura ja tema õdede väga kõrget päritolu! Proua Wilson suhtus sellesse oma hoolealustest snooblikumalt, uhkena nende sünnipära ja perekonna ajaloo üle, ning kaitses suguvõsa aristokraatlikkust ja Zakrevskite eesõigusi kuni revolutsiooni kõige traagilisemate aegadeni välja.
Ülemteener, kes oli Tema Ekstsellentsi reisidel Londonisse saatnud 30 aastat, rääkis inglise keelt väga korralikult. Ometi rõhutas majaülem, et Tema Ekstsellents oskab ka prantsuse, saksa ja araabia keelt. Et Tema Ekstsellents on õppinud õigusteadust Peterburis, Berliinis ja Heidelbergi ülikoolis. Et Tema Ekstsellents on kuulus kogu Euroopas oma artiklitega Venemaa õigussüsteemi kohta ja kohtuprotsessidel vandemeeste institutsiooni kehtestamise eest võitlejana. Et Tema Ekstsellents kutsuti pärast Prantsusmaa lüüasaamist 1871. aastal Versailles’sse osalema juristina läbirääkimistel kantsler Bismarcki ja president Thiersi vahel. Et Tema Ekstsellents on otsustanud Peterburi rahukohtuniku ameti vahetada prokuröriameti vastu Ukrainas, et seada end sisse oma maavaldustele lähemal.
Tõepoolest, Ignati Platonovitš Zakrevski oli saanud päranduseks kõik mõisad ja metsad Orlovka, Kazilovka ja Pirjatini külas. Eelkõige oli ta saanud päranduseks Berjozovaja Rudka mõisa. Lisaks oli tal väga tulus viinatehas, mille viina ta müüs kogu impeeriumis. Ta tootis ka suhkrut, tubakat ja veelgi tulusamat salpeetrit, millest valmistas püssirohtu. Ühesõnaga oli ta Ukraina üks võimsamaid maaomanikke. Ja mitte miski peale ta tohutu intellektuaalse huvi ning kire õigusteaduse vastu ei kohustanud teda juristikarjääri tegema.
Nüüd oli Tema Ekstsellents ligi 50-aastane. Ta oli suurt kasvu, kõhn, väikese peaga, mis meenutas linnu oma ning mida tõi veel rohkem esile liiga pikk kael, kummaliselt ümmargune pealuu ja kotka moodi kongus nina. Mustad peenikesed vuntsid, mis laiusid üle ta näo, meenutasid röövlinnu sulgi. Kogu lugupidamise juures oli Ignati Platonovitš kõike muud kui ilus mees.
Ometi oli ta elegantne, väärikas ja kohtles proua Wilsonit viisakalt, aga ka kõrk, põlglik ja kannatamatu nende suhtes, kes ei kuulunud tema majakondsete sekka. Ta oli mees, kelle autoriteeti võis Margaret võib-olla austama hakata. Mees, kes oli harjunud korraldusi jagama, just sellised meeldisid Margaretile. Ei, mitte et nende vahel oleks olnud vähimatki võrgutamist. Sellest küljest, galantsuse ja kergemeelsuse suhtes, oli Margaret eluks ajaks liiga valusalt kõrvetada saanud.
Ignati Platonovitšiga ei olnud asjad samamoodi. Tema oli nõrgema sugupoole suhtes tundlik – oma naise silmis ammugi liiga tundlik –, tal oli kombeks oma maavalduste talutütardele lapsi teha ning kõigis pealinnades armukesi koguda.
Kuigi ta lootis reisiigavust peletada kauni guvernandiga flirtides, mõistis ta kiiresti, et too ei lase tal seda teha. Temasuguse naise vastu ei saanud Zakrevski lubada endale ühtegi vabadust, sõnadeski mitte. Püüda talle kuidagi läheneda … Ei vähimatki võimalust. Seetõttu otsustas Zakrevski aega surnuks lüüa uurides Margareti tunnete, mälestuste, eraelu kohta … Dublini, abikaasa, laste kohta, sidemete kohta Maudiga, suhete kohta kolonel Gonne’iga. Ta tahtis kõike teada.
Margaret Wilson, kes istus tema vastas Ukrainasse viiva rongi luksuslikus kupees kangelt ja ärevust tundes, vastas ühesilbiliselt. Tal oli raske taluda pealetükkivaid küsimusi. Taktitus sundis teda valetama, mida ta aga vihkas. Pealegi oli ta täiesti teadlik sellest, kui suurel pettusel põhineb tema töölevõtt Zakrevskite juures. Mida võiks ta sellise isiksuse järglastele õpetada? Isegi nende arvu oli raske kindlaks teha … Nende hulka kuulus umbes 12-aastane poeg, keda Ignati Platonovitš näis üdini põlgavat, umbes viieaastased kaksikud ja veel üks lemmiklaps, kes oli kõigist teistest vanem. Kas neid oli veel? Sellest Ignati Platonovitš ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka laste emast muud midagi, kui et too on rase. Ja mida ootas ta proua Wilsoni õpetustööst? … Mõistatus. Zakrevski kinnitas vaid seda, et kui Wilson paneb kõik majakondsed rääkima inglise keelt niihästi söögilauas kui ka teenijate poolel, saab temast ülemus neljale ammele, neljale lasteteenijale, neljale koduõpetajale, mitmele prantsuse preilile, ühesõnaga kogu ménagerie’le, nagu senaator nimetas oma naise endisi guvernante, kes nursery üle valitsesid.
Tundes õudust, et rumalus ja aktsent võiksid ta madalat päritolu reeta, püüdis Margaret neid vaikimisega varjata. Asjatult. Mees oli uuriva loomuga ega andnud alla, endise kohtunikuna oli prokurör Zakrevski ülekuulamistega harjunud.
Wilson vastas kindlameelse pilgu ja väheste sõnadega, lasi end vaadata ning jälgis Zakrevskit ise ka. Püüdis talle hinnangut anda. Oma uuele peremehele … Isakesele, kes valitses kahe tuhande hinge üle, kes elasid tema mõisates ja maadel. Pika habemega talupojad kutsusid vaksalites teda mõisahärraks, барин’iks. Nad suudlesid ta käsi, nagu oli kombeks endisaegsetel pärisorjadel, kes olid vaevu 30 aasta eest orjusest vabastatud. Mees, kes hoolimata oma pealtnäha peentest kommetest puhus talle näkku sigarisuitsu, kes muudkui tõusis püsti ja istus, kes ei püsinud sugugi paigal, kes oli kogu aeg valvel, kes aina liikus, kelle uudishimu, intelligentsust ja energiat ei saanud teiste omaga võrrelda, kes ei osanud vaikida, kuulata, seisma jääda ega oodata. Just tema kannatamatus ja taktitundetus viib ta viimaks hukatusse. Selline oli Margaret Wilsoni esmamulje, pimestav eelaimus, mida ta püüdis kiiresti unustada.
Zakrevskil oli liiga palju veidrusi.
Mida kaugemale kulges rong valgetesse avarustesse, rajas enesele teed läbi metsade, seda nõrgemaks jäi Margareti ajataju, kuni kadus viimnegi piiride tunnetus.
Liiga palju vaatepilte, liiga palju tundeid, liiga palju uusi hirme.
Kohvrite kuhjad ning hulk teenreid, kes Tema Ekstsellentsi vagunis teenisid, pidanuks Margareti ometi Berjozovaja Rudka mõisa õhustikuks ette valmistama.
Kellukeste ja aisakellade helina saatel sahises pikk reevoor kõrguvate puude all.
Otsekui lõputu sirge kanal viis allee külast