ehavalgus, oleks alatult valetanud. Vaikusest avaratel väljadel aga … Möirgav tuul lõõtsus paplite ladvus, hinnalistes Itaaliast toodud paplites, mis ääristasid alleed. Oksad mühisesid, otsekui kortsutataks paberit või rebitaks siidi. Võimsad tuuleiilid räsisid ümberkaudseid metsi, raputasid mände ja kaski, mis raksusid ja krigisesid sadade verstade kaugusel, tehes hirmsat lärmi.
Peremehe regi sõitis kõige ees. Ta juhtis seda ise, sööstis kolme hobusega loodusjõududele vastu. Kiiremini, kangemini … Galopisammul ja piitsahoopide saatel võttis Tema Ekstsellents taas võimu oma maade üle.
Karunahk põlvedel, soovis noor välismaalanna, kes tuli härraga kaasa, et see reis ei lõpeks iial. Et sõidul poleks sihti, et see oleks lõputu ega viiks mitte kuhugi.
Jätta mõtted lastest, unustada Dublin. Isegi mitte mõelda tulevikule.
Tunda vaid näkku piitsutavat tuult, külma, elu. Kiiremini, kangemini. Ka Margaret vajas tegevust, raevu, karjumist. Jõud, mis tormlesid ta kohal puudes, tungisid talle ihusse, kisendasid temas ja otsisid väljapääsu.
Nähes tee lõpus äkki võimast valget hoonet, barokset ja rikkalikku Berjozovaja Rudkat, mõistis ta, et nad on jõudmas sihtkohta.
Seal oli kõiki stiile, kõiki materjale, kõiksugu vorme. Ridamisi sambaid ja võlvistikke, verandasid, terrasse, mosaiikidega kaunistatud lodžasid, nikerdatud puidust rõdusid, sepistatud balustraade ja käsipuid. Rääkimata peatrepist ja vapist, mis oli peaukse kohal terve korruse kõrgune.
Rääkimata ka sadakonnast inimesest, kes seisid tõrvikuleekide valgel trepiesisel reas. Peremehe aisakellade selgesti äratuntav kõla oli omastele tulekust märku andnud. Torukübarates, frakkides ja hundinahast keepides kummituslikud mehekujud. Sooblinahkades, mütsides ja turnüürkleitides daamid. Lühikestes valgetes kleitides noored tüdrukud, kõhul laitmatult valged muhvid. Viktoriaanlike peakatete, kasukate, mustade kleitide ning jaspispärlitega kühmus vanad daamid… Vene sõjaväemundrites noormehed, pitspõlledega toateenijad, Ukraina rahvarõivastes talunaised, suurtes saabastes talumehed, sutaanides papid. Seal oli kõiki maailmu, kõiki sugusid, kõiki vanuseid.
Rahvahulga keskel seisis monumentaalse kujuna rase naine, tohutu suure perekonna kergemeelne ja kardetud ema. Mura ema, kellest pidi edaspidi sõltuma Margaret Wilsoni saatus. Tema Ausus Maria Nikolajevna Boreiša, keda need majakondsed, kellele tema soosing osaks ei saanud, kutsusid Rästikuks.
2. peatükk
RÄSTIK
Ta oli võrdlemisi noor: 34-aastane. Kauni ja lausa väga veetleva naisena, hoolimata priskusest, millest ta enam ei vabanenud, oskas Maria Nikolajevna enese juures hoida neid, kes talle meeldisid.
Ta juuksed olid blondid, nägu kahvatu, silmad sinised, pilk läbitungiv, ja kui vaja, tarduma panev, tal oli küllaga intelligentsi, auahnust, hoogu, haridust ja vaimujõudu. Ta ema oli olnud keisrinna õuedaam ning teda peeti kõrget päritolu parunessiks. Maria Nikolajevna ise oli kasvanud Poolas ning suhtles vaid prantsuse keeles. Peale selle oli tal selline maine, et ta kipub armastama luksust ning maksma kätte abikaasa üleaisalöömiste eest sellega, et tegi sedasama, mida ta mees. Naabrinaiste sõnutsi oli tal kurtisaani hoiak. Meestega, kes teda külastasid, käitus ta ülimalt kergemeelselt. Naisi aga … pidas ta oma rivaalideks, viimset kui ühte.
Ometi ei näidanud ta üldse välja vaenulikkust tolle võluva tegelase vastu, kes talle Iirimaalt toodi. Vastupidi harjumusele ei olnud ta armukade. Ta võttis tulija vastu lausa armulikult.
Kohe hakati sosistama, et Rästik mõõtis uustulnuka kasulikkust oma meelerahu ja rõõmude järgi. Sest kuigi ta vihkas elamist maal ning järeltulijad meenusid talle vaid aeg-ajalt, oli ta siiski teadlik oma huvidest ning oskas neid kaitsta.
Igatahes ei olnud pereema ja guvernandi vahel kunagi vähimatki rivaalitsemist.
Esindusruumidest Wilsoni (distantsi hoidmiseks kasutati tema perekonnanime) nursery’ni mõisa vasakus tiivas, Maria Nikolajevna roosades ja sinistes toonides buduaaridest Ducky (nii hakkas teda hüüdma noorem põlvkond) roosades ja valgetes toonides tubadeni valitses kohe algusest peale harmoonia. Hämmastav tasakaal.
Kaks naist olid kõiges ühel meelel, isegi eesnimes, mis pidi lapsele pandama, kui ta sünnib kahe kuu pärast. Tema nimeks pidi saama inglispäraselt Mary, nagu soovis Tema Ekstsellents Ignati Platonovitš.
Järeleandmine peremehe anglofiiliale – see oli ainus järeleandmine, mida abikaasad teineteisele tegid – ei kestnud sugugi kaua. Viimaks ristis isa oma neljanda tütre nagu kombeks Maria Ignatjevnaks ning andis tüdrukule nagu kombeks ka hellitusnime – Mura.
Ema kutsus teda Murotškaks, sest soovis hellitusnime rõhutada ja mitte kasutada nime, mida tarvitas ta abikaasa.
Guvernant Ducky hüüdis last Babydeariks. Ja selles ei mõelnudki keegi talle vastu vaielda. Maria Ignatjevna Zakrevskaja sündis Babydearina Berjozovaja Rudkas 6. märtsil 1893. Ta jäi Babydeariks 18 aastaks kuni abiellumiseni 24. oktoobril 1911 Berliinis.
Alles siis sai Babyst uuesti Mary, kes jäi kogu eluks Marydeariks.
Mura südames kehastas sõna „baby” jäädavalt pühendumust, harmooniat, terve maailma õrnust. Nimi Baby kuulus tema armsamate hellitusnimede panteoni, edaspidi ei saanud see kuuluda mitte kellelegi peale mehe, keda ta armastab üle kõige.
Seni aga pidi Margaret Wilson valvel olema. Keeruline ülesanne!
Kui ta oleks kordagi jäänud mõtlema Tema Aususest Maria Nikolajevnast, sellest, kuidas too käitus oma vanima pojaga, oma mehe lemmiktütrega, kaksikutega, isegi Babydeariga, hakanuks ta Maria Nikolajevnat vihkama. Too kuulus selliste naiste hulka, kes jagavad selleks, et valitseda. Kelle silmis jagunes inimkond kahte kategooriasse: olendid, kes väärisid oma üllaste tegude või iluga tema tundeid, ja kõik ülejäänud, tähtsusetud ja tühised. Õnnelik võis aga olla see, kelle ta oli oma südamesse võtnud: see inimene oli üdini erakordne! Kas seda jätkus nädalaks? Kuuks? Terves aastaks? Tähtis oli ainult see, kes selle positsiooni saavutas, kõik teised jäeti siis kõrvale. Oma favoriidi suhtes ei olnud Maria Nikolajevna kitsi ei komplimentide, hellituste ega isegi mitte eneseohverdusega. Ta imetlus oli piiritu, ta südamlikkus ülevoolav. Nii võitlesidki kõik tema ümber selle pärast, et saada tema eelistatuks, lootes teda köita erakordse elegantsuse, vaimsuse, andekusega.
Oma lastest armastas ta eelkõige poega. Berjozovaja Rudka pärijal oli sama nimi kui vanaisal, Platon. Maria Nikolajevna kutsus teda Bobikuks. Kuni poisi kümneaastaseks saamiseni näis emale, et Bobik väärib kuulumist ta lähikondsete happy few’ sekka. Poiss oli hapra kehaehitusega ja kahvatu, otsekui ingel oma blondide lokkide ja melanhoolse näoilmega. Ühel päeval aga leidis ema, et poiss on kidur, juba ammu oma ea kohta liiga väikest kasvu, liiga lodev, väljapaistmatu ja aeglane. Seda kõike võttis kokku üks sõna: „inetu”. Ja sellest päevast peale lakkas Bobik olemast. Vaeseke ei toibunudki sellest ning muutus iga päevaga üha enam ema kirjelduse moodi.
Pojas pettunud, suunas ema oma tunded tütardele Allale ja Annale, kes olid poisist seitse aastat nooremad. Samas ei võtnud ta kaksikuid oma südamesse võrdsena. Üks neist, Alla, oli tema silmis liigutav: kõige elavama loomuga, kõige kaunim. Just tema oma pikkade kuldpruunide-punaste juustega, mille ümber oli seljal seotud suur valge lehv, näis emale kõige imetlusväärsem. Teine neist, Anna, kellel olid küll samasugused juuksed, aga kes oli samal ajal ka tasakaalukam, oli pisut kõõrdsilmne. See viga ei olnud küll piisavalt silmatorkav, et tõkestada ligipääsu ema paradiisi, aga jättis tüdruku siiski kaugele, suure hulga pretendentide sekka.
Murotška tulek tõukas nad kõik ühekorraga troonilt. Viimati sündinu oli tema lapsukestest kaugelt kõige armsam, kõige kelmikam! Ja Maria Nikolajevna väga iseäralik kirg Babydeari vastu tegi Margaret Wilsoni silmis olematuks kõik tema muud puudujäägid. Guvernant hoidus alati kritiseerimast ema, kes oli oma lapsed tema hoolde usaldanud. Ema. See positsioon tagas Maria Nikolajevnale laste kasvataja lugupidamise. Tingimusteta lugupidamise.
See, kui kergesti Wilson Berjozovaja Rudka elurütmi sulandus, ei hämmastanud kedagi. „Teda võlus