ja kandis teksaseid, mis ümbritsesid täiuslikku, ihaldusväärset tagumikku.
Jillian võis küll arvata – teadagi! –, et mehed on sead, aga ta polnud pime ja talle meeldis vaadata. Vaatamine oli ainus, mida ta endale lubas, nii et kui ta vaatas, siis ikka põhjalikult. Läbitungival pilgul, mis nägi röntgenikiirena läbi riiete, evimata mitte mingisugust sündsustunnet.
Mõnikord tundus ta endale piilujana, kes, nina vastu klaasi surutud, vaatab kaupluseaknast sisse ja iial ei osta ilusaid, ülehinnatud asju, sest teab, et hiljem hakkab ostu kahetsema.
Miks anda välja raskelt teenitud raha, kui kõnealune ese langeb kindlasti varaste küüsi, rüvetatakse, määritakse või rebitakse ribadeks?
Korra (või paar) oli ta lasknud võrgutava müügitehnikaga „müügimehel” ennast ahvatleda, kuid kõik need juhused olid lõppenud tagastatud kauba letis. Täpselt nii, need vähesed meestuttavad, keda ta endale aastate jooksul oli lubanud, kukkusid kõik PMV testiga läbi, mis oli eriti hale, sest nad teadsid, millega ta leiba teenib. Lõpuks oli ta oma nii-öelda krediitkaardid puruks lõiganud.
Ta ohkas. Mis masendavad mõtted. Peab mõtlema millestki muust. Näiteks ülemusest. Mis juhtumisi viis ta tagasi Prinkpepu juurde. Mees ja Anne olid sulgenud kabinetiukse ja mitte ainsat häält polnud sealt sestsaadik kostnud. Isegi kõrva surumine vastu luugiga varustatud klaasseina polnud andnud tulemusi. Jah, ta võttis nuuskimise omaks. Ta ei leidnud, et eravestluste pealtkuulamises, kellegi lauasahtli avamises, rahakotti, kindalaekasse, salaja ükskõik kuhu piilumises oleks olnud midagi halba.
Salategevus on parim moodus, kuidas inimeste kohta teavet saada. Nende kohta tõde teada saada.
Kohvi rüübates nõjatus Jillian vastu tooli seljatuge ja heitis ülemuse kabinetiukse poole veel ühe pilgu. Tal oli õhtuks ülesanne ja enne sai ta alati Anne’iga kokku, et strateegiat arutada, justkui oleks meesterahva huvi äratamiseks vaja rohkem kui rindu kergitavat rinnahoidjat ning ma-olen-nii-süütu-aga mul-pole-püksikuid-jalas naeratust. Ent siiski. Ta pidi nelja tunni pärast ettenähtud kohtumiskohas olema ja ta ei olnud veel näinud sihtmärgi fotosid.
Kui ta kannatamatult jalgu vastu põrandat kõpsis, klõbisesid ta mustad tikk-kontsad väga sinise ja väga ilmetu boksi põrandaplaatidel. Siin polnud ainsatki isiklikku asja, ei ainsatki perepilti, kui postrid välja arvata. Talle meeldis tööasju eraldi hoida – ja palju ta oma kubrikust hooliski? Ta tahtis teada, millest Asjalik Anne ja Prinkpepu rääkisid. Ta tahtis teada, mida nad tegid.
„Kas sa nägid seda kutti, kelle Anne oma kabinetti viis?”
Jillian pöördus käheda, naiseliku hääle peale kiiresti toolil ringi. Tema boksiuksel seisis vanilje- ja suhkrulõhna pilves Georgia Carrington. Rikkalikud, siidised punased juuksed raamisid ilusat peenejoonelist nägu.
Georgial olid õrnad põsesarnad, elegantne nina, mandlikujulised rohelised silmad ja veatu nahk. Tema figuur oli vallatult vormikas ja hetkel kattis seda õlapaelteta, napimast napim punane tuppkleit. Georgia ilmudes muutusid mehed oma hormoonide orjaks, polnud siis ka ime, et ta oli PMV kõige populaarsem peibutis.
Aga ega see alati nii olnud. Jillian tundis Georgiat juba algkoolist saadik, kui Georgia oli kiitsakas tedretähniline laps. Kõik pilkasid teda halastamatult, aga Jillian oli temas ära tundnud sugulashinge – mõlemad tüdrukud kogu maailma vastu.
Ent sellest ei kujunenud ametlikku sõprust, kuni Thomas Fisher kutsus Georgiat tähniliseks porgandpeaks. Jillian oli poisile vastu nina andnud, Georgia oli ta käe kinni sidunud ja sellest hetkest said neist parimad sõbrad.
„Nägin küll,” vastas Jillian nüüd. Ta pani kohvitassi käest, võttis pastaka ja hakkas sellega vastu tooli käetuge kopsima. „Kes ta on ja miks ta siin on?” Võib-olla on ta klient? Aga nemad tegelesid ju ainult naistega. Kui just... kas ta kahtlustas, et ta naine on lesbi? See oli võimalik, kuigi Jillian ei saanud aru, milline naine eelistab sellisele esmaklassilisele lihasepuntrale teist naist.
„Võib-olla Anne otsustas loobuda oma seisukohast eneserahuldamise vooruste kohta ja võttis armukese.” Georgia kepsutas ümber kirjutuslaua ja potsatas lauaäärele istuma, kortsutades pabereid ja kaustu. Tema punase kleidi alaäär libises üles ja paljastas mitu tolli päevitunud, pringist reiest.
Jillian kehitas õlgu. „Võib-olla ta on Anne’i õe mehevenna nõo onu ja tuli siia raha laenama.”
„Jajah, noh, võib-olla ma tahaksin saada tükki tema õe mehevenna nõo onu küljest. Oleksin peaaegu toolilt kukkunud, kui ta mööda läks.”
Jillianilgi oli olnud väga naiselik reaktsioon: hingetus, kikki tõmbunud nibud, kiirenenud pulss. Sellest oli hulk aega möödas, kui tal viimati intiimsuhe oli ja, noh, patu lõhn – ainus viis, kuidas seda kirjeldada – oli selle mehe järel hõljunud veel kaua pärast seda, kui ta ülemuse kabinetti kadus ja enda järel ukse sulges.
„Ma arvasin, et sul on kallim,” ütles Jillian ja püüdis mitte kulmu kortsutada, kujutledes Georgiat ja Prinkpeput. Koos. Alasti.
Sünge, painatud pilk ilmus ta sõbra silmi, kuid kustus kiiresti. „Oli küll.” Georgia ohkas. „On.”
„Probleemid?”
Georgia viibutas kätt ükskõikse – teeseldud? – naerupahvaku saatel. „Muidugi mitte. Kõik on samamoodi, nagu on olnud viimaste nädalate jooksul. Wyatt ütleb, et ma olen ilus, ja teeb absoluutselt iga päev abieluettepaneku. Ja absoluutselt iga päev ma vastan, et mõtlen selle üle järele.”
„Kui sa pead järele mõtlema, siis pole ta sinu jaoks õige mees.” Jilliani arvates ei olnud mees Georgia jaoks kindlasti õige. Jah, ta kohtles naist kui kuningannat, puistates meelitusi tema ilu kohta. Aga kuhu jäid komplimendid Georgia teravmeelse mõistuse ja lahke südame kohta?
„Olen sinu argumente tema vastu kuulnud tuhandeid kordi, nõustaja, nii et pole mõtet asja uuesti üles soojendada. Ma tahan lihtsalt olla kindel, et me jääme igaveseks kokku, muud midagi.” Georgia hääl kõlas õnnetult.
„Me võiksime talle veel kord PMV testi korraldada.” Iga naine, kes siin töötas, pani varem või hiljem oma mehe PMV testiga proovile. Ainult kaks olid läbinud testi edukalt. Wyatt ja üks mees, kellega Selene oli käinud – ja hiljem maha jätnud, kui leidis ta voodist teise mehega.
„Ta teeb selle jälle edukalt läbi. Kuna ta teab, mis tööd me teeme, suhtub ta alati kahtlustavalt kaunitesse naistesse, kes talle lähenemiskatseid teevad.” Georgia pani jala üle põlve ja seelik sõitis veelgi kõrgemale. „Aitab Wyattist. Ma tahan pisimate üksikasjadeni rääkida Anne’i võimalikust armukesest. Ta peab küll superkangelane olema. Mõnumees või midagi selletaolist, kui suudab ainsa pilguga viia naise orgasmini. Ükski tavaline mees ei oleks suutnud Frigiidset Anne’i võluda eravestlusele.”
Jillian pöördus õhinal Prinkpepu teema juurde. „Kas ta vaatas sind, kui sinust mööda läks?” küsis ta mõtlikult, mõõtes mõttes mehe iga seksikat sammu. „Kas ta ilmutas huvi?”
Georgia kibrutas laupa ja ta punakad kulmud läksid kortsu. Ta pilgutas tärkavas segaduses silmi. „Ei. Ei ilmutanud.”
„Ta eiras ka mind,” tähendas Selene Jilliani boksist möödudes, pea kausta kohale langetatud. „Ja Danielle’i.”
„Ta ei vaadanud ka minu poole,” rahustas Jillian Georgiat. Tegelikult polnud mees Jilliani poole ainsatki pilku heitnud ja Jillian oli õhku ahmides teinud piisavalt häält, kui taipas lahtivajunud suu kinni panna. Asi polnud selles, et Jilliani arvates pidi iga mees talle tähelepanu pöörama või midagi taolist. Aga selles kontoris naisi täielikult eirata, otsekui oleksid nad aseksuaalsed olendid... võib-olla on mees gei.
„Milline raiskamine, kui ta on gei,” sõnas Georgia, kinnitades Jilliani mõtteid.
Tegelikult oli see ülimalt tähendusrikas, et kumbki ei pidanud võimalikuks, et mees on nii pühendunud oma naisele või sõbratarile, et ei märka teisi naisi. Seda mõtet ei tulnud neile pähegi.
„Aga