pead ja tõredat, kortsus nägu, kui Anne hõikas: „Jillian. Tule kohe siia. Mul on sulle halbu uudiseid.”
Ta kadus midagi lisamata, kuid jättis ukse lahti.
Olgu siis pealegi. Jilliani süda jättis löögi vahele. Ta heitis Georgia poole närvilise pilgu ja sellest polnud põrmugi abi, et ta sõber oli silmad ja suu pärani ajanud. Peopesad muutusid higiseks ja ta tõusis püsti.
„Halvad uudised,” lausus Georgia vaikselt, jagades tähelepanu Jilliani ja ukse vahel. „Ta on tavaliselt küllalt järsk, aga see oli...”
„Võib-olla on mu sihtmärk määratud teisele ajale,” lausus Jillian lootusrikkalt.
„Võib-olla.”
Georgia hääl ei kõlanud kuigi veenvalt ja südamepõhjas ei uskunud Jillian seda isegi. Kurat. Kurat! Rohkem kui tänast ülesannet arutada oli Jillian tahtnud rääkida Anne’iga enda kaasosanikuks võtmisest või sellest, mida ta soovis tegelikult – et Anne agentuuri talle maha müüks.
Ta oli püüdnud juba mitu korda seda teemat üles võtta, kuid iga kord oli Anne olnud hõivatud ja oli ajanud ta minema lubadusega arutada asja „hiljem”.
Polnud kedagi sobivamat või enam valmis agentuuri üle võtma kui Jillian. Ta oli olnud siin igavesti (mõnikord tundus nii) ja tal oli palju suurepäraseid mõtteid, isegi kui ta ütleb seda ise, rääkides PMV uuele tasandile viimisest. Näiteks nõustamiskeskus truudusetuse ohvritele, tugigrupid ja isegi veebileht, mis hoiataks naisi teatud meeste eest. Midagi Interneti häbiposti taolist, mille võiks ristida Sigavirinaks ja mis võiks notsumeetril näidata, kui kõrge on teatud meesinimeste reiting. Kõige ebaihaldatavamad Oklahomas.
Kui oleks tema tegemine, saaksid PMV kliendid seda sorti abi, mida tema ema ei saanud.
Nüüd peab see vestlus ootama. Jälle.
Halvad uudised... ta neelatas. Kindlasti läheb miski aia taha ja Anne’i hääle järele otsustades kahtlustas Jillian, et see on ta ise.
1 Miss Piggy – tegelane populaarsest telesaatest „The Mupppet Show”. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
2 Jane Doe – viide naisele, kelle tegelik nimi on teadmata või peab jääma salastatuks. Eriti tavaline USA ja Kanada kohtupraktikas.
Kaks
Ma tunnen puudust oma kaisukarust. Kas sa ei magaks minuga?
Jillian sisenes Anne’i kabinetti, süda tagumas. Anne istus juba oma kirjutuslaua taga. Ta oli karm, asjalik naine, alati järsk ja nõudlik, kuid ta polnud kunagi varem Jilliani kohalolekut nii jõuliselt nõudnud. Polnud kunagi öelnud, et tal on „halbu uudiseid”.
Mis toimub? Kas ta tahab minust vabaneda? Miks? Mida võis Jillian küll teha? Ta vaatas ülemust uurivalt. Anne oli ebamäärases vanuses ja keeldus surmaähvardusel sellest rääkimast. Jilliani arvamus? Kaks tuhat, aastake sinna või tänna. Sügavad vaod kahel pool suud, silmi ja põski. Karmid hallid juuksed, tavaliselt krässus – aga ei. Täna ta juuksed ei olnudki krässus. Täna olid need üle pea kammitud, muutes ta peaaegu... kenaks. Oeh. See juhtus küll esimest korda.
Anne tõstis pilgu pabereilt oma laual – pilk tema pähkelpruunides silmades, mis enamasti väljendas ainult ärritust, oli nüüd süüdlaslik. „Pane uks kinni,” käskis Anne, pöörates taas tähelepanu pabereile.
Selga ülemuse poole pööramata surus Jillian rasked klaasuksed kinni. Rulood olid alla lastud, nii et keegi ei näinud sisse. Jillian vaatas närviliselt ruumikas toas ringi. Suured aknad võtsid kaugema seina täielikult enda alla ja nende ette rivistus hulgaliselt surevaid toataimi. Baarikapil seisis avatud viskipudel.
Ükskord tahab ta seda kabinetti endale saada. Kas see võis praegu üldse võimalik olla?
Prinkpepu istus kirjutuslaua ees ühel toolil. Ta oli seljaga Jilliani poole ega vaevunud pöörduma, et teda tervitada. Mees istus lösakil täielikult lõdvestunud poosis sinisel plüüstoolil. Veidi ebaviisakas.
„Mis toimub?” küsis Jillian, uhke, et ta hääl kõlas rahuliku ja muretuna.
„Istu.” Järsu noogutusega osutas Anne toolile Prinkpepu kõrval.
Kas Anne kavatses ta vallandada? Kas see blond poiss oli siin, et Anne’i kaitsta, kui Jillian peaks raevuma? Kohe läks ta mõte viimastele vähestele ülesannetele, mida ta oli täitnud. Tõsi küll, ühele sihtmärgile oli ta andnud hoobi keradesse. Aga mees on ikkagi võimeline lapsi saama. Tõsi küll, ta oli põhjustanud baaris kakluse. Aga keegi ei saanud surma.
Jillian neelatas äkki kurku tõusnud klombi ja astus tooli juurde. Ta istus, silus värisevate kätega teksaseelikut. „Mis toimub?” küsis ta uuesti.
„Jillian Greene,” lausus Anne, „saa tuttavaks Marcus Brodyga. Marcus, see on Jillian.”
Sa oled muretu. Sul pole muresid. „Meeldiv tutvuda,” sõnas ta pöördudes ja tervituseks kätt ulatades.
Mehe tähelepanu ei kaldunud hetkekski Jilliani poole. Tema pilk oli suunatud otse enda ette, kergitas vaid naise sõnu tunnustades kulmu. Olgu siis nii. Mees ei tahtnud teda vaadata, temaga rääkida ega teda puudutada. Halvad uudised...
Suu kuivas. Võib-olla mees polnudki nii ligitõmbav. Jilliani käsi langes alla.
Anne toetas küünarnukid kirjutuslauale ja puuris karmi pilguga Jilliani. „Marcus hakkab agentuuris peibutisena tööle.”
„Mida?” Jilliani suu vajus ammuli, kuid ta sulges selle naksatusega. Ta poleks iial osanud midagi sellist oodata, kuuldu ei mahtunud pähe. Kui palju kordi oli ta kuulnud Anne’i jumala ja oma kolme tõprast eksabikaasa nimel vandumas, et ta ei palka kunagi kedagi, kellel on peenis. Sellegipoolest tundis Jillian kergendust. Ta pole vallandatud. Jumalale tänu. „Ma arvasin, et sa tahad agentuuri hoida testosteroonivabana.”
„Tahtsingi, aga mõtlesin ümber.”
Mis vastus see oli? Anne vihkas mehi. V.I.H.K.A.S. See oligi põhjus, miks ta avas agentuuri. Jilliani mõistus tõrkus uskumast, et ta on palganud mehe ja maksab talle tõestamise eest, et naised on sama ebausaldusväärsed kui mehed. Ta ei oleks suutnud üles lugeda, kui palju oli Anne aastate jooksul (kahjurõõmsalt) minema saatnud mehi, kes otsisid tööd.
Ilmselt on tal selles olukorras midagi märkamata jäänud ja ta peab nüüd pingutama, et aru saada. „Kas me hakkame kliente püüdma geide seast?”
Marcus Brody turtsatas. See oli ta ainuke reaktsioon. Ja ometi jooksis värin Jillianil üle selja. Kuidas saab üks tilluke turtsatus olla nii... meeleline? Ei tea, milline siis ta hääl veel võib olla?
„Ei, ta ei ole gei,” tähendas Anne silmi pööritades.
Jilliani segadus kasvas. Kas see on mingi nali? Ta heitis selle mõtte juba eos kõrvale. Anne’il ei olnud huumorimeelt. Võis see olla – ta ahmis õhku, kui vastus loksus paika. „Anne, kas ma võin sinuga minutikese omavahel rääkida?”
„Ei.” Anne piilus Jilliani järeleandmatult üle prilliklaaside. Karmilt. See oli tuttav ilme. „Aeg on ülimalt tähtis ja ma tahaksin selle kohtumisega ühele poole saada.”
Hästi. Jillian ütles oma kahtluse Marcuse kuuldes otse välja. „Kas ta šantažeerib sind?”
Viimaks otsustas kõnealune mees teda oma pilgu vääriliseks pidada. Samal hetkel, kui Jillian tema poole vaatas. Nende pilgud kohtusid, naise sinisilmad mehe sametpruunidega, ja Jillianil jäi hing kinni. Selja tagant oli mees hunnitu. Eestpoolt oli ta vaimustavam, kui Jillian oleks osanud arvata. Tegelikult uskumatu kui võrratu. Pikk, blond ja lihaseline. Päevitunud ja jõuline. Peaaegu metsik, otsekui ei kuulukski ta kaasaega, vaid verejanuliste viikingite kampa, kelle ainsaks eesmärgiks vägistamine ja rüüstamine.
Mees