kokku.
Hoolimata oma noorusest sekeldas Dilana minu ümber nagu vanaema. Ma nautisin tema tähelepanu ja pidasin teda sümpaatseks. Kujutlesin vaimusilmas, kuidas meist saavad sõbrad. Kindlasti oli tal palju tuttavaid ja kosilasi, kes tulid tema soojusesse kümblema nagu koopaelanikud kolde äärde. Tundsin igatsust temaga sõbruneda.
Pärast minu mõõtude ülesmärkimist hakkas Dilana ruumis vedelevate punaste, mustade ja valgete rõivaste kuhjades tuhnima.
Kõik Ixia töölised kandsid vormirõivaid. Komandöri lossi teenijad ja valvurid kandsid segu mustadest, valgetest ja punastest riietest. Nende särgivarrukatel ja püksisäärtel olid vertikaalsed rombide rivid. Enamik nõunikke ja kõrgemaid ametnikke riietus üleni musta. Nende auastet näitasid krae külge õmmeldud väiksed punased rombid. Vormiriietus muutus kohustuslikuks kohe, kui komandör võimule tuli. Niiviisi oli kõigile kohe teada, kellega neil on tegemist.
Must ja punane olid komandör Ambrose’i värvid. Ixia territoorium oli jagatud kaheksaks sõjaväeringkonnaks, mida valitsesid kindralid. Kaheksa ringkonna vormiriietus oli samasugune nagu komandöril, kui värvus välja arvata. Näiteks mustades rõivastes majapidajanna, kelle põllel olid väiksed lillakad rombid, töötas kolmandas sõjaväeringkonnas, mida tähistati lühendiga SR-3.
“Need peaksid sulle paremini sobima.” Dilana ulatas mulle riided ja osutas ruumi kaugemasse otsa paigutatud sirmile.
Riideid vahetades kuulsin teda ütlemas: “Talle on saapaid vaja.” Uutes rõivastes tundsin end märksa vähem tobedalt. Haarasin vanad rõivad ja andsin need Dilanale.
“Need kuulusid arvatavasti endisele degusteerijale Oscove’ile,” oletas õmblejanna. Tema ilme muutus nukraks ja ta raputas pead, et soovimatust mõttest vabaneda.
Minu unistus sõprusest purunes, kui taipasin, et komandöri degusteerijaga sõbrustamine toob kaasa suure emotsionaalse riski. Minu kõht muutus seest õõnsaks ja Dilana südamlikkus haihtus minust, jättes järele külma ning mõru maigu.
Terava üksindustundega sähvatas mu silme ees kujutluspilt Mayst ja Carrast, kes endiselt Brazelli häärberis elasid. Minu sõrmed tõttasid Carra kõveraid patse ja May seelikut kohendama.
Ent Carra siidiste punakaspruunide juuste asemel puudutasin riidekuhilat. Dilana juhatas mind tooli juurde. Ta laskus põrandale põlvili ja tõmbas mulle sokid ning saapad jalga. Saapad olid valmistatud pehmest mustast nahast ja ulatusid poolde säärde, kust olid kahekorra käänatud. Dilana torkas püksisääred saabastesse ja aitas mind püsti.
Ma polnud juba mitme aastaaja vältel jalatseid kandnud ning kartsin, et saapad pigistavad. Kuid need hoopis paitasid mu jalgu ja sobisid nagu valatult. Naeratasin Dilanale ning unustasin hetkeks May ja Carra. Need olid mugavaimad saapad, mida olin eales kandnud.
Õmblejanna naeratas vastu ja kiitles: “Oskan mõõtmatagi alati õige suurusnumbri valida.”
Margg mühatas. “Vaesele Randile küll mitte. Ta on sinust nii sisse võetud, et ei söanda kurta. Nüüd peab ta köögis ringi lonkama.”
“Ära pane teda tähele,” pöördus Dilana minu poole. “Margg, kas sul midagi targemat pole teha? Marss tööle või muidu hiilin sinu tuppa ja teen kõik seelikud lühemaks.” Dilana ajas meid heatahtlikult uksest välja.
Margg viis mind teenijate söögituppa ja serveeris mulle väikse portsjoni suppi ning leiba. Supp maitses taevalikult. Kui olin selle nahka pistnud, küsisin lisa.
“Ei. Kui söögiga liialdad, hakkab sul paha,” vastas ta. Jätsin kausi vastumeelselt lauale ja läksin Marggi järel oma tuppa.
“Päikesetõusu ajal ole valmis tööle hakkama.”
Taas nägin teda eemaldumas.
Minu väikses toas oli plekilise madratsiga kitsas metallvoodi, lihtne puulaud ja tool, ööpott, riidekapp, latern, tilluke puupliit ja tihedalt suletud luugiga aken. Hallid kiviseinad olid kaunistusteta. Istusin madratsile, mis vaevalt vetrus. Võrreldes vangikongi elamistingimustega oli see muidugi luksus, kuid ma polnud sellegipoolest rahul.
Mitte miski selles toas ei seostunud pehmusega. Mõtted Valeki metalsel ilmel, Marggi kriitikal ja vormirõivaste karmil lõikel ning värvusel, tundsin igatsust padja või teki järele. Olin nagu eksinud laps, kes tahab midagi kaissu võtta. Midagi pehmet, mis talle haiget ei teeks.
Kui olin varuriided kappi paigutanud, läksin akna juurde. Aknalaud oli istumiseks küllalt lai. Luugid olid kinni, ent riivid seespool. Värisevate kätega avasin riivid, lükkasin akna valla ja pilgutasin ootamatus päevavalguses silmi. Tõstsin käe näo ette, kissitasin silmi ja jäin hämmeldunult aknast avanevat vaadet silmitsema. Olin lossi esimesel korrusel! Maa oli poolteist meetrit allpool.
Minu toa ja talli vahel olid kuudid komandöri koertele ja hobuste liikumisaed. Tallipoistel ja koeradresseerijatel olnuks minu põgenemisest ükspuha. Võisin vabalt aknast alla hüpata ja plehku panna. Mõte oli ahvatlev, kui välja arvata tõik, et oleksin kahe päeva pärast surnud. Lükkasin plaani määramata tulevikku, mil kaks päeva vabadust võisid surma väärt olla.
Mul ei jäänud üle muud, kui loota.
3. peatükk
Reyadi piits plaksatas vastu mu ihu ja pani selle valust tulitama. “Liiguta ennast!” kamandas ta.
Üritasin eest ära põigata, kuid randme külge seotud köis takistas. Olin ruumi keskel posti külge seotud.
“Kiiremini, liiguta ennast!” röökis Reyad.
Piits plaksatas üha uuesti ja uuesti. Minu räbaldunud särk ei pakkunud sähviva nahkpiitsa eest mingit kaitset. Kuulsin peas leebet ja rahustavat häält. “Mine ära,” sosistas hääl. “Saada mõtted kuhugi kaugele. Sooja ja armastusväärsesse paika. Lase keha vabaks.”
Siidine hääl ei kuulunud Reyadile ega Brazellile. Võib-olla hoopis päästjale? Nii olnuks muidugi lihtne piinast pääseda. Tundsin kiusatust, ent pidasin siiski vastu. Jäin endale kindlaks ja üritasin piitsa eest kõrvale põigata. Kui väsimus minust võitu sai, hakkas keha omas rütmis vibreerima. Sööstsin piitsa eest põgenedes ringi nagu hullunud koolibri.
Ärkasin pimedas üleni higisena, kortsus vormirõivad tihedalt ümber keha keerdus. Unes nähtud vibreerimine asendus prõmmimisega. Enne uinumist olin tooli ukselingi alla lükanud, et keegi ei saaks minu teadmata siseneda. Tool kolises iga prõmmimisega.
“Olen ärkvel!” hõikasin ma. Kolistamine lõppes. Avasin ukse ja lävel seisis kulmu kortsutav Margg laternaga. Vahetasin kiiruga vormirõivad ja läksin tema järel koridori. “Arvasin, et pidasite silmas koidikut.”
Marggi pahane pilk sundis mu vaikima. “Praegu ongi koidik.”
Kõmpisin tema järel mööda lossikoridoride rägastikku ja märkasin esimesi valguskiiri. Minu toa aken avanes läände ega lasknud hommikupäikesel sisse paista. Margg kustutas laterna samal hetkel, kui õhu täitis magusate küpsetiste aroom.
Ahmisin seda kopsudesse ja küsisin: “Hommikusöök?” Minu hääl oli lootusrikas, peaaegu jultunult anuv.
“Ei, sind toidab Valek.”
Kujutluspilt mürgiga maitsestatud hommikusöögist ajas mul isu ära. Kõht muutus seest õõnsaks ja mulle meenus tahtmatult Valeki Liblikatolm. Tema kabinetti jõudes olin veendunud, et varisen kokku ja suren mürgi kätte, kui ma kohe vastumürki ei saa.
Minu sisenemise ajal askeldas Valek auravate söögitaldrikute kallal. Ta oli osa lauast tühjaks teinud. Paberid olid korratutesse kuhjadesse tõstetud. Ta osutas toolile. Võtsin istet ja otsisin laualt väikest vastumürgipudelit.
“Loodetavasti oled...” Valek uudistas mu nägu. Põrnitsesin vastu ja üritasin tema valvsa pilgu all mitte võpatada.
“Hämmastav, kuidas pesemine ja vormirõivad võivad inimest muuta,” märkis ta hajameelselt peekonitükikest järades.