Mürgiõpetus. Maria V. Snyder

tema nägu. Ta tundus minu nägemise üle siiralt rõõmustavat.

      “Kus Margg on?” küsis ta.

      “Ma pole teda näinud.” Jumal tänatud, mõtlesin ma.

      “Sel juhul vajad vastumürki,” teatas Valek ja naasis kabinetti.

      Kui olin vedeliku alla neelanud, läks ta ukse juurde. Nähes, et ma ei kavatse järgneda, viipas ta mulle käega.

      “Pean minema komandöri sööki maitsma,” selgitas ta tõtakal sammul.

      Järgnesin talle ohates.

      “Sul on aeg komandöriga kohtuda ja vaadata, kuidas toitu maitstakse.”

      Keerasime lossi peakoridori. Valek liikus sujuvalt edasi, kuid mina komistasin ja ahmisin õhku. Kuninga ajast pärit kuulsad seinavaibad olid rebenenud ja musta värviga ära määritud. Brazelli orbudekodus oli meile õpetatud, et iga seinavaip tähistab üht vana kuningriigi provintsidest. Pikkade aastate vältel käsitsi õmmeldud ja kuldniitidega läbi põimitud värvilised siidpildid andsid ülevaate iga provintsi ajaloost. Nüüd, kaltsudena kirjeldasid need värvikalt komandöri valitsemisaega.

      Komandöri põlgus külluse, priiskamise ja endise valitseja pere ülekohtuste tegude suhtes oli kõigile Ixia asukatele teada. Kuningavõimult sõjaväele üle läinud Ixia oli läbinud suure muutuse. Kui osa kodanikke leppis Käitumiskoodeksi lihtsate, ent rangete reeglitega, siis teised osutasid vastupanu, keeldusid vormirõivaid kandmast, ei küsinud reisimiseks luba ja põgenesid lõunasse.

      Iga mässaja sai vastavalt koodeksile oma karistuse. Vormirõivaste mittekandmisele järgnes linnaväljakul kaks päeva alasti ahelates seismist. Polnud tähtis, kas õiguserikkujal oli põhjus olemas; karistus oli alati ühesugune. Ixia rahvas taipas, et karistust pole võimalik ära hoida. Altkäemaksudest ja tutvustest polnud abi. Komandör ei mõistnud nalja. Kes ei elanud koodeksi järgi, pidi arvestama tagajärgedega.

      Rebisin pilgu seinavaipadelt lahti ja jõudsin napilt märgata, kuidas Valek ohtrate kaunistustega võlvuksest sisse lipsas. Pinnulised uksed rippusid vildakalt hingedel, ent puude ja eksootiliste lindude keerulised nikerdused olid endiselt nähtaval. See oli järjekordne ülevõtmisega kaasnenud paratamatus ja komandöri rüüstamistöö tagajärg.

      Katkiste uste taga jäin hämmeldunult seisma. Olime jõudnud lossi troonisaali, mida täitis kirjutuslaudade meri. Laudade taga istusid arvukad nõunikud ja sõjaväeohvitserid territooriumi kõigist sõjaväeringkondadest. Saal kihas tegevusest.

      Saginas oli raske konkreetseid isikuid tuvastada, kuid viimaks märkasin siiski Valekit, kes ruumi teises otsas avatud uksest väljus. Kirjutuslaudade vahelt läbi trügimine võttis omajagu aega. Ukse juurde jõudes kuulsin kedagi külmade pannkookide üle nurisemas.

      Komandör Ambrose istus hariliku puust kirjutuslaua taga. Tema kabinet oli võrreldes Valeki omaga kõle, siin polnud isiklikke sisustuselemente. Ainuke kindla otstarbeta ese ruumis oli käesuurune musta lumekassi kuju. Kassi silmad hiilgasid hõbedaselt ja metslooma võimsat selga kaunistasid eredad metallitäpid.

      Komandöri must vormiriietus oli täiusliku lõikega ja laitmatu ning sarnanes Valeki rõivastega, kui välja arvata tõik, et kraele olid õmmeldud ehtsad teemandid. Need sillerdasid hommikuvalguses. Komandöri mustades juustes oli veidi halli. Tema juuksed olid nii lühikesed, et turritasid peas püsti.

      Brazelli klassitoas olin teada saanud, et komandör väldib avalikke ülesastumisi ega lase ennast maalida. Mida vähem inimesi teadis, missugune ta välja näeb, seda väiksem oli tõenäosus mõrva ohvriks langeda. Mõni pidas teda paranoiliseks, aga et ta oli pääsenud võimule palgamõrtsukate ja salajase lahingutegevuse abiga, siis oli ettevaatlikkus minu meelest õigustatud.

      Ma polnud osanud komandöri sellisena kujutleda. Arvasin, et ta on jässakas habemik, kes ägab medalite ja relvade raskuse all. Tegelikkuses oli ta kleenuke, siledaks raseeritud lõua ja õrnade näojoontega.

      “Komandör, see on teie uus degusteerija Yelena,” teatas Valek ja tiris mind uksest sisse.

      Komandör uudistas mind kuldsete mandlikujuliste silmadega. Tema pilk oli terav nagu mõõgaots. See läbistas mu kõri ja naelutas mu põrandale. Tundsin, kuidas mind pealaest jalatallani mõõdetakse. Kui komandör viimaks Valeki poole pöördus, lõin kergendustundest vankuma.

      “Brazelli hädakisast võinuks järeldada, et ta purskab suust tuld välja,” märkis komandör.

      Brazelli nimi pani mind paigale tarduma. Kui Brazell komandörile ära kaebab, võidakse mind ikkagi võllasse saata.

      “Brazell on tohman,” nentis Valek. “Ta tahtis oma poja mõrtsuka dramaatiliselt avalikkuse ees hukata. Mina oleksin tema asemel mõrtsuka kohapeal vagaseks teinud. Tal oli see õigus.” Valek rüüpas komandöri teed ja nuusutas pannkooke.

      Tundsin rinnus pitsitust ja mul oli raske hingata.

      “Pealegi on Käitumiskoodeksis selge sõnaga kirjutatud, et järgmine poodav saab tööpakkumise. Brazell oli üks koodeksi autoritest.” Valek lõikas pannkoogi keskelt ja äärest tükikese, torkas need suhu ja mälus aeglaselt. “Olge lahke,” ulatas ta taldriku komandörile.

      “Brazellil on mõnes mõttes õigus,” möönis komandör. Ta napsas teetassi pihku ja uuris selle sisu. “Millal uus degusteerija tööd alustab? Olen külmast toidust tüdinud.”

      “Mõni päev läheb veel aega.”

      “Hästi,” lausus komandör Valekile ja pöördus minu poole. “Edaspidi kannad mulle söögi ette ja mekid seda kiiresti. Ma ei taha sind mööda lossi taga otsida. Selge?”

      Tundsin kerget peapööritust ja vastasin: “Jah, härra.”