Anders Roslund

Õnnesoovimesul


Скачать книгу

      Mis nõudis ruumi, lükkas eest.

      Esikus oli – praeguse üürniku vanaaegse kummuti ja suure kuldraamiga peegli asemel – tool ja selle peal istus ajalehega mees, kaks kuuliauku peas.

      Männipuust söögilauaga elutuppa ilmusid telekaks ja multifilm ning tühi ja säravpuhas köök oli äkki toiduga kokku mäkerdatud ning väike tüdruk ronis seal oma surnud ema põlve peale.

      Ewert Grens vaatas naist, kes lasi ta kõheldes sisse, ja üritas naise suule keskenduda, kui naine vastas küsimustele millal ja kus – huuled, mis muutusid punasteks küünaldeks tordil, mis seisis köögilaual sama hästi kui puutumatult. Naine rääkis seda, mida Grens juba teadis, mille Hermansson oli üles kirjutanud ja ette kandnud. Sissemurdmine äripäeva pärastlõunal millalgi kella poole kaheksa ja üheteistkümne vahel. Välisuks oli metallist esemega lahti murtud ning kappide ja sahtlite sisu välja kistud. Samal ajal, kui karp kallite ehetega, rahakott suure summaga, uued arvutid, tuntud kunstnike teosed, mida leidus igal seinal, olid kõik puutumata – isegi pildiraamide paksu tolmukihi pealt puudusid sõrmejäljed.

      Kõik oli sissemurdja poolt puutumata jäänud.

      Peale ühe väikse põrandatüki.

      Naine näitas päevitunud käega ühe lastetoa poole. Selle toa poole, mis ammu aega tagasi oli olnud lastetuba.

      „Me kasutame seda külalistetoana. Kui me siia kolisime – oli selge, et seal oli elanud keegi pisem. Me tulime siia ... kuusteist ja pool aastat tagasi ja meil oli ka mõte, et sellest saab lastetuba. Aga ... jah.“

      Grens otsis naise silmi, kes leinas sündimata last. Ta teadis, mis tunne see on, ja ka tema tundis sellest puudust. Mõnikord ei lähe kõik nii, nagu oled plaaninud.

      „See oli siin, komissar. Ainus koht, kus ... tooli taga, kas näete? Nad murdsid pisut põrandat lahti.“

      Grensile meenus voodi, mis tookord seisis just seal aknaseina vastas. Vanem tüdruk lebas seal, nägu seina poole. Nüüd seisis seal sinine valgete äärtega diivan ja Grensil tekkis tahtmine pikali visata, jätkata seda puhkust, mille ta oma diivani peal hiljuti pidi pooleli jätma.

      „Jah – te võite ise vaadata.“

      Naine lükkas diivani ja väikese laua eemale ning tõstis rüiuvaiba ühe nurga üles.

      Jalg tegi valu, kui Ewert poleeritud puupõrandale laskus. Valutas veel rohkem, kui ta täies pikkuses pikali heitis, et lähemale pääseda.

      Katkine laud, kolmeks tükiks murtud, teravad pinnud.

      Laua all oli neljakandiline auk, peaaegu ruudukujuline betooni sisse uuristatud auk põrandas, mis oli kellegi teise jaoks lagi.

      Ewert mõõtis sõrmedega, arvestas, et neli sõrme teeb umbes neli sentimeetrit.

      Õõnsus ilma sisuta.

      Siin sees oli midagi olnud. Seitseteist aastat. Miski, mis nüüd oli kadunud.

      KURADI KUUMUS.

      Ewert Grens avas ilusa trepikoja ilusa välisukse ja üritas teha ruumi oma suurele kerele selles õhus tihkelt täis kuumust, mis libises mööda nahka. Kakskümmend seitse soojakraadi oli just tõusnud kahekümne kaheksani ja hiilis kahekümne üheksa poole. Ta võttis pintsaku seljast, nööpis pluusi ning astus lühikeste sammudega mööda tänavat, mis tundus täiesti väljasurnud olevat.

      Tookord kõndis ta sama teed pidi, kandes last süles.

      Grensile meenus see, ta neelatas ja tundus, nagu ruudukujuline auk oleks tema kuiva kõri täitnud. Neli korda neli sentimeetrit suur auk, mida ei tema ega kuriteopaika uurinud kohtueksperdid polnud avastanud, auk, mida ta nüüd kõhu poole alla surus, tühjus, tühi laegas, karp, milles polnud seda, mis oli seal pikka aega asunud.

      Ilm oli siis jahedam. Hilissügis. Tal oli olnud seljas üks teine hall pintsak ja tüdruk oli juba peale paari sammu pannud pea Ewerti õlale, sulgenud silmad; oodanud mitu päeva ja ööd vastust nägudelt, kes teda ei näinud, sai tüdruk lõpuks võõra kriminaalkomissari kuuerevääri peal puhata. Üks nooremkonstaabel, kes sündmuskohale kutsuti, oli sõitnud patrullautoga järele sellele kergelt lonkavale mehele, kel pisike tüdruk süles ja kes kõndis piki Vasaparkenit. Konstaabel oli sõitnud lähedale, kerinud küljeakna alla ja palunud Ewertil peatuda, avada tagumise ukse ja sisse istuda. Grens oli ümber pööramata midagi pobisenud ja edasi kõndinud. Odengatan, Sankt Eriksgatan, Fleminggatan. Viieaastase pea oli õlal järjest raskemaks muutunud, silmad kinni. Ewert Grens oli just mõelnud, et sellist usaldust pole ta ise kunagi kellegi vastu tundnud, et umbes selline see tunne siis võib-olla oligi.

      Täna liikus ta täpselt nii nagu tookordki Kronobergi politseimaja Kungholmsgatani poolse sissekäigu suunas ja naisvalvur klaasboksis noogutas komissarile, kes jäi majja, kui õhtuti ja öösiti laualambid ja arvutiekraanid välja lülitati. Ta tavatses jääda ööseks oma kabinetti ja magada pruunil velvetdiivanil õhukese teki all, et ei peaks minema Sveavägeni tänava korterisse, mille allüürnikuks oli üksindus. Tass musta kohvi masinast, mis oli surutud koridori uue koopiamasina ja eaka faksimasina vahele. Seejärel seitse sammu tema kabinetini. Nagu tavaliselt pani ta muusika mängima – selle isetehtud kasseti – ja Siw Malmkvist laulis talle taas, „Tunna Skivor“, 1960, originaalis „Everybody’s Somebody’s Fool“. Ta istus kirjutuslaua taha, keeras ning pööras jalgu ja ülakeha, kuid ei leidnud mugavat asendit, viskas diivanile pikali ja jätkas ümber oma telje keerlemist.

      Võib-olla oli asi kuumuses.

      Võib-olla oli ta selles tühjas kohas, neli korda neli sentimeetrit suur.

      Ta tõusis kiirelt, väljus kabinetist.

      Koridor oli tolmusem kui tavaliselt ja ta võttis veel ühe plasttopsi musta kohvi, kõndis lifti poole ja möödus selle inimese kabinetist, kes nõudis vastuseid ja temast alati läbi nägi.

      „Ewert?“

      Mees ei peatunud.

      „Mul pole aega.“

      Mariana jooksis välja, hüüdis talle järele, kui mees paneeli ülemist punast nuppu otsis.

      „Minul ka mitte.“

      Mariana astus lähemale.

      „Aga ma tahan teada.“

      „Sa saad teada. Hiljem. Nii sina kui ka Sven.“

      „Sissemurdmine? Ja midagi ei varastatud? Ja ometi näen ma, kuidas sa ...“

      „Mariana Hermansson?“

      „Jah?“

      „Hiljem.“

      Ewert pööras end jälle lifti suunas, mis oli kohale jõudnud.

      „Neli mõrva, Ewert?“

      Mariana ei andnud alla. Ewert astus lifti.

      „Ja nüüd sama korter? Sama uurija? Kes pärast sündmuskohal käimist näib silmanähtavalt ... jah, ma ei leia paremat sõna – puudutatud?“

      Nad vaatasid teineteisele otsa.

      „Ewert? Räägi minuga.“

      Ewert liftis ja Mariana väljas.

      „Ma uskusin, et olin siis ainult ühe vea teinud. Ilmselgelt tegin ma ühe veel.“

      „Vea?“

      „Ma lasin käest mõrvari – selles olen ma alati kindel olnud. Kuid paistab, et mul jäi kahe silma vahele ka üks auk põrandas.“

      „Nüüd ei saa ma enam millestki aru.“

      „Ja mulle ei meeldi see, Hermansson – jätta lahtisi otsi.“

      „Mida sa öelda tahad?“

      „Et see on hetkel ainult minu probleem.“

      ________