nad ise polnud märganud. Ja asi polnud selles, et tegemist oli tüdruku või pesamunaga. Asi oli Pietis endas. Ta oli taibanud, et miski pole enesestmõistetav, kõik on kaduv. Palju kergem oli elada ajal, mil ta valetas nii palju, et unustas, milline tõde välja näeb ja tundub, kui ta uskus, et ta on alatiseks piire nihutanud ja polnud kindel, kas ta kunagi hakkab mõistma, kus vale lõppeb ja tõde algab. Kes ta tegelikult oli.
„Piet – õhtul näeme.“
„Anna talle minu poolt musi.“
„Ta saadab musi vastu.“
Kümme minutit autosõitu. See oli kõik. Enskedesse, kus majadel olid aiad ja tihti kaks autot maja ees. Nende koduni. Nad kolisid siia juba siis, kui Zofia esimest last ootas.
Kutsumata kuumus jätkas hoolimata allalastud autoakendest tema ümber surisemist, kui ta seisma jäi. Sellel maal oli kolmkümmend kuumakraadi ja kõrge õhuniiskus juuni esimesel nädalal väga ebatavaline ning särgivarrukaga otsaesise või põskede pühkimisest polnud suurt tolku, sest see oli juba sama märg. Ta parkis auto roostes värava ette ja jäi hetkeks päeva parimal hetkel autosse istuma.
Kui ta end sirutas, nägi ta vilksamisi Hugot teisel pool turritavat hekki. Jalgpallimäng naabrilastega, mururohelised püksipõlved ja tulipunased põsed. Ja köögiaknast paistsid kellegi lokkis juuksed. Rasmus istus köögilaua ääres nagu tavaliselt ja mängis mängukujukestega.
Piet Hoffmann tõmbas sooja ja niisket õhku kopsudesse.
Loomulikult kahtles ta vahetevahel.
Ta oli ukse eelmisest elust lahkudes enda järel kõvasti sulgenud.
Mõnikord soovis ta selle jälle pärani lahti lüüa.
Tunda. Seda, mida ta siis oli tundnud. Adrenaliini, mis möllab, möllab, möllab ja mida ei saa välja lülitada, süda, mis lööb topeltsagedusega ja meelitab välja agressiivsust.
Juhtus seda, et minevik leidis ta üles ja kutsus tagasi. Et ta istus õhtuti Zofiaga diivani peal, kui poisid juba magasid, ja seletas, kui väga ta igatses veel üht korda. Mitte raha pärast. Adrenaliini, laksu pärast. Et tunda veidike rohkem, et elada veidike rohkem. Vahendaja oli tihti see, keda kliendid otsisid. Garantii kahe osapoole vahel. Viimati äritehing Lõuna-Sloveenia keemilise amfetamiini tootja ja Kesk-Rootsi ühe suurema kriminaalse võrgustiku vahel. Tema ainus ülesanne oleks olnud mõlema poole käendajaks olla, läbirääkimiste ajal kohal viibida, tegutseda esimese reisi ajal turvamehena. Kõige raskem oli panna Zofiat mõistma, kui frustreeriv oli näha näruseid väikevahendajaid tegemas seda, mida temalt paluti ja millest keeldus, kuidas järjekorras järgmised, kes polnud sama osavad, teenisid nii kergelt ja kiirelt suuri summasid.
Kuid iga kord, kui ta koju tuli, nagu praegu, kui ta kohe pidi nägema Hugot ja Rasmust, teadis ta, et otsus oli olnud õige.
Ja Luizat. Tema pilku, mis oli intensiivne ja kindel.
Tema, kes mõne hetke pärast näitab, et ta saab nii lalisemise kui ka mänguasja otsimisega hakkama.
Piet teadis ju, et veel üks kohtuprotsess, veel üks kohtuotsuse väljakuulutamine oli samaväärne ühe pika vanglakaristusega. Et ta ei näeks lapsi enne, kui nad on täisealised ja tema vastsündinud tütar juba ammu koolis käib.
Ei mingeid ülesandeid, ei mingeid relvi, ei mingit surma.
Ainult see siin.
Maja, kodu, perekond.
See oli nüüd tema elu.
„Halloo?“
Piet Hoffmann avas välisukse ja ainult paar aastat tagasi oleks Rasmus tulnud joostes avasüli tema poole. Nüüd oli tema noorim poeg nii oma mängust haaratud, et ta isegi ei vastanud.
„Rasmus-poiss? Halloo? Ma olen kodus.“
„Köögis, issi.“
Esikupeegel paistis teda vaatavat. Ta pööras end ümber. Ja seal see oli. Puuraami ja peegliklaasi vahel. Paberilipik, millel polnud sõnu, ainult suur punane süda. Tal läks seest soojaks, endiselt peale kõiki neid aastaid. Zofia tavatses peita neid siia-sinna, mõnikord leidis ta neid padja pealt, kui ta päevateki ära tõmbas, või reisikohvrist, kui ta kuskil üksikus hotelliruumis asju lahti pakkis, või külmkapist piimapaki alt. Mõnel teisel ajal oleks selline tagasihoidlik armastusavaldus tundunud Pietile nõudena ja ta oleks põgenenud. Nüüd igatses ta nende pisikeste lipikute järele. Ja oli pettunud, kui neid ei leidnud.
Talle meeldis see väga. Talle meeldis Zofia väga.
Rasmus istus oma tavalise koha peal köögilaua otsas. Hoolimata maailmajaost, kus nad parasjagu elasid, hoolimata majst, kuhu nende isa elu neid parasjagu oli toonud. Kaheksa-aastane tõstis hetkeks pea, kui kuulis samme esiku poolt, kuid jätkas peagi oma mängu, eriti ühe kujukesega, kes olid ümar, punase mütsi, siniste jalgade ja kollaste kätega.
„Tere, mu kallis poiss.“
„Tere, issi.“
„Mis sa teed?“
„Mängin.“
„Ma näen – mida sa mängid?“
„Uue kujukesega.“
„Ahah, ja …“
„Issi – sa ei saa niikuinii aru.“
Hoffman nägi, kuidas punase mütsi ja siniste jalgadega plastikkuju teiste kujukeste juurest köögilaua pealt eemale hüppas, kuidas see tegi kukerpalle ja aeg-ajalt midagi pomises, ning Piet taipas, et tema pojal oli õigus. Ta ei saanud aru.
„Härra Kartulipea.“
„Mida?“
„Üks teine kuju, mis mul on, issi. Üleval toas. See pole see – aga see on härra Kartulipeale sarnane. Mul pole kunagi varem sellist olnud. Äge ju?“
„Üliäge.“
Nisujahu oli seinakapis, soolatops laua peal, munad ja piim ja või külmkapis. Pannkoogid. Kindla peale minek.
„Kõht tühi, Rasmus?“
„Kas sa teeks neid vahvlirauaga? Ma tahan ruudulisi pannkooke.“
Vahvliraud. Ruudulised pannkoogid. See algas eelmisel aastal. Hoffmann ei saanud siiamaani aru, mispärast, kuid kui see oli vajalik selleks, et lastel saaks kõhud täis, siis pidi pannkooke niimoodi ka valmistama. Ta leidis nii masina kui ka juhtme alumisest kapist ning avas seejärel akna ja hüüdis kõva häälega.
„Hugo?“
Kõlas summutatud heli, mis tekib siis, kui jalg lööb palli teisel pool hekki, ja seejärel kümneaastase juubeldav hõise, kui pall maandub iseehitatud väravasse.
„Jah, issi?“
„On sul kõht tühi? Pannkooke soovid?“
„Ruudulisi?“
„Jah.“
„Siis on küll tühi.“
Piet Hoffmann pidi just akna kinni panema, kui ta ümber mõtles, kummardus välja ja hüüdis veel kord.
„Ja teised seal? Kas te olete ka näljased?“
Improviseeritud jalgpallimatši meeskonnakaaslased või vastasmängijad tahtsid ka ruudulisi pannkooke ja Hoffmann valmistas nii palju tainast, et sellest jätkuks viiele inimesele.
„Kas sa saaks laua katta, Rasmus?“
„Mmm.“
Tema noorem poeg ei kuulnud. Uus plastikmehike hüppas tema käes mööda köögilauda ringi. Alati mõni uus plastikmehike mõnest uuest sarjast. Kahel viimasel aastal, kui Piet Hoffmann Lääne-Aafrikas töötas ja sai kord kvartalis tasuta koju sõita, oli ta hoolikalt lennuki pardalt või tax-free poodidest ostnud kaasa selle kujukese, mis hetkel oli kõige populaarsem. Kuni järgmise kodureisini ja järgmise plastkujuni, mis kõikidel pidi olema.