idas hoida armastust?
Kirjanduskonkursi Bestseller 2017 esimese koha töö aimekirjanduse žanris.
© Kärt Kase 2018
Toimetanud Karin Kastehein
Kujundanud ja küljendanud Kadi Punnisk
Esikaane kujundanud Liina Kald
© Kirjastus Pilgrim 2018
ISBN 978-9949-621-34-7
e-ISBN 9789949099061
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Pühendan selle raamatu oma perele ja Ebele – teie tugi ja lojaalsus on hindamatu!
Ligi kümme aastat pereteraapiaga tegelemist on andnud mulle kogemuse, mille alusel saab teha ülevaate selle kohta, millised on tüüpilised Eestis elavate paaride probleemid ning miks nende armastus väheneb sellisel määral, et nad ei soovi enam koos olla. Olenemata sellest, kas jäädakse suhtesse edasi või mitte, on kurb, kui suhe ei paku rõõmu ja rahulolu, vaid on hoopis pingeallikaks. See, kui tervena me elame, sõltub suurel määral suhetest ja nende kvaliteedist, nii et teema, kuidas hoida armastust, on igati asjakohane.
Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele ja mulle meeldib mõte, et lugeja võib vabalt järgida teatud soovitusi ja olla mõnede väidetega nõus ja teistega mitte. Raamatu fookus on suhtevajadustel ja nende seosel armastuse tundega. Suhtevajaduste struktuuri autor on Willard F. Harley1, kes on 30 aastat USA-s paare nõustanud ja leidnud, et sellise lähenemisega saab armastust (taas)luua. Ta nimelt kinnitab oma pikale paariteraapia kogemusele tuginedes, et armastus säilib, kui arvestame teise inimese tunnetega, väldime talle haiget tegemist ja hoolitseme selle eest, et tema kõige olulisemad suhtevajadused oleksid rahuldatud.
Eestis ei ole minu teada kirjutatud pereteraapia õpikut ega praktilist käsiraamatut. Samas mäletan, kuidas õpingute ajal ja hiljemgi on mul olnud suur uudishimu, kuidas teised töötavad ning kuidas teooria lõpuks praktikas väljendub, näiteks millist tehnikat ja meetodit millal kasutada. Ma pole tihanud minna ennast töövarjuks pakkuma ja nii polegi saanud see uudishimu seni rahuldatud. Sellele mõeldes olen raamatu üles ehitanud nii, et kirjeldan, mida ma oma töös paaridega teen, olenevalt sellest, millise probleemiga nad pöörduvad. Näited on loodud nii, et olen üldistanud neid juhtumeid, millega olen aastate jooksul töötanud. Ma pole stiilipuhas pereterapeut ja kasutan ka teiste teraapiasuundade meetodeid. Tore on omada suurt tööriistakasti, kust leiad õige vahendi igale teemale. (Lähemalt on teraapiasuundi kirjeldatud lisas 5.)
Sessiooni ülesehitus ja kohtumise üldised põhimõtted
Esimest kohtumist alustan sellega, et uurin, kas inimesed on enne nõustamisel käinud. Kui on, siis küsin, kuidas see kogemus oli, et jõuda selleni, mida nad ootavad meie kohtumiselt ja protsessilt üldisemalt. Minu jaoks on oluline kohe alguses hinnata, kuivõrd realistlikud on paari ootused, ning vajadusel neid korrigeerida. Sageli tullakse vastuvõtule siis, kui mõõt on juba täis ning on vaja kohest muutust. Selleks et paar saaks juba esimesel kohtumisel ühe väikse eduelamuse, on mõningad võtted, aga üldiselt selgitan, et see on tutvumine, kontakti loomine ja probleemi sõnastamine ning n-ö päris tööd jõuame selle käigus vähe teha. Inimesed on julguse kokku võtnud, et terapeudi juurde tulla, ja ma ei taha ju, et kohe järgneks pettumus: me ei saanud mingit abi.
Kui inimesed on käinud teise terapeudi juures või on see nende esimene kokkupuude pereteraapiaga, siis selgitan lühidalt protsessi. Nimelt tullakse tavaliselt probleemiga, mis häirib igapäevaelu nii, et seda ei saa enam ignoreerida, kuid omal käel ei osata seda ka edukalt lahendada. Paarid tunnevadki tavaliselt siis, et on tupikseisus, ja mina olen võtnud oma eesmärgiks nad kujundlikult liikuma aidata. Selgitan neile, et olen nendega koos nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Kohtumistel vestleme sel viisil, et mina küsin ja nemad vastavad, ning sõltuvalt nende probleemi tahkudest koorime neid sibulakihte ära, kuni üks või mõlemad avastavad end mõtlemast: „Kas nii on ka võimalik asjale läheneda?!“ või „Ohoo, ma pole enne kunagi sellele (nii) mõelnud!“
Tähenduse muutus on see, mis loob võimaluse süsteemi muutumiseks. Pereterapeudid usuvad, et süsteemi (pere või paar) on võimalik muuta ka siis, kui ainult üks süsteemi osa ehk liige käib teraapias. Kasutan tegelikult sõna teraapia harva. See on küll ametlik termin minu tegevuse kohta, aga inimestel on kergem leppida nõustamisega. Kui aga sisuliseks minna, siis teraapia on pigem seotud probleemi lahendamise oskuse arendamisega, samas kui nõustamine aitab probleemi lahendada.
Järgneb üldiste põhimõtete kirjeldus. Terapeut loob kohtumise struktuuri. Klient ei pea oma pead vaevama või planeerima, kes nüüd rääkida saab või tohib; millistel teemadel me rohkem või vähem peatume ja kui detailselt ühest või teisest asjast peab rääkima. Kui kohal on kaks inimest, siis püüan nende juttu tasakaalustada, nii tunnevad mõlemad lõpuks, et nad on saanud rääkida ning ka kuulata. Oluline on see, et paar oleks aktiivne. See tähendab, et mõtleks kaasa ja otsiks enda seest vastuseid. Tihti mängime sellist mängu, et sõnad „ei tea“ pole lubatud. Rõhutan aususe vajadust. Kui ühel või mõlemal on mõni suur saladus, siis me võime küll probleemiga tegeleda, aga samas on sel juhul midagi, mida me ei saa käsitleda ega lahendada ja mis mõjutab nende suhet. Muide, kui üks pool avaldab mulle nelja silma all saladuse, keelates seda teise juuresolekul puudutamast ja keeldudes ise seda talle rääkimast, siis pean edasisest paaritööst loobuma. Ma ei saa ennast panna positsiooni, kus olen tahtmatus liidus ühe inimesega paarist. Seetõttu pean oluliseks saladuste temaatikast kohe alguses rääkida.
Kindlasti on probleeme, mida saab konsultatsiooni korras ka ühe kohtumisega lahti harutada nii palju, et inimesed saaks edasi minna ilma minuta, aga üldiselt pean oluliseks protsessile pühendumist. See tähendab seda, et paar võtab nii kohtumisi kui vahepealset aega tõsiselt: teeb koduseid ülesandeid, mõtiskleb kohtumisel räägitu üle jne. Soovitan kriisi puhul, et kohtuksime iga nädal või sagedamini. Samas täpsustan, et kriisi määratluse otsustab paar ise ning et ma pole sisuliselt kriisinõustaja. Sobiv rütm on iga kahe nädala tagant ehk kaks korda kuus.
Miks on hea, kui vahepeal on paar nädalat pausi? Muutused võtavad aega. Kahe nädalaga on tavaliselt selge, kas kodutöö toimib või peab seda muutma, samuti on mu enda mõtteprotsessid rohkem kristalliseerunud. Pärast esimest kohtumist soovitan aja juba kinni panna, et muid tegemisi nõustamisaegade ümber planeerida. Minu käest küsitakse ikka, mitu korda on vaja kohtuda. Kogemuse põhjal võin öelda, et juhul kui probleem ehk asi, mis vajab muutmist, on selgelt defineeritud, siis on viis korda sageli mõistlik. Keerulisemate probleemide puhul aga saab ehk kümne korraga hakkama.
Toon välja, et meie vestlus on konfidentsiaalne ja hea on rääkida konkreetselt, kasutades teistest inimestest rääkides nende nime – siis on jutt selgem. Selgitan, et teen märkmeid, sest vesteldes on raske mõelda paralleelselt sellele, kas öeldu on probleemi kontekstis oluline; kas peaksin selle juurde hiljem tagasi tulema jne. Märkmed aitavad terapeudi mõtteid koondada ja struktureerida nii kohtumise ajal kui vahepeal järgmist sessiooni ette valmistades.
Kui paar on tulutult püüdnud omal käel probleemi lahendada ja konfliktitase on kõrge, siis loome reegli, et kodus ei tohi omavahel probleemist rääkida. See ei tähenda, et selle lahendamine pole oluline, vaid et selle jaoks on kokkusaamine terapeudiga, kus arutelu käib struktuurselt ja viisakalt. Tihti muudab see õhkkonna mõnevõrra kergemaks, sest sageli lakkab näiteks mõne probleemi pärast mingil hetkel paari vahel kogu suhtlus ning võimalus teineteisega mõnusalt koos olla väheneb. Mis aga juhtub, kui teisega on seotud ainult negatiivsed emotsioonid? Siis armastuse tunne väheneb.
Tutvumisel uurin inimeste töö ja hobide kohta, püüdes leida nende jutus midagi, mis mind ennast ka kõnetab ning mille alusel meie vahel terapeutilist suhet looma hakata. Siiras huvi inimese vastu on terapeudi üks olulisemaid omadusi. Teraapia õnnestumisel mängib suurt rolli hea kontakt ehk terapeutiline suhe, nii et aja võtmine kliendi tundmaõppimiseks on äärmiselt tähtis. Selleks