et terapeut on sellega ka varem kokku puutunud, kui ta rahulikuks jääb, ja nemad pole seega kuidagi imelikud ega nende olukord nii lootusetu – terapeut teab, mida teha. Vahel tekib terapeudil tunne, et ta on saba ja karvadega kellegi peresüsteemis sees: tunneb ühe viha, teise abitust jne. Selleks et näha olukorda taas helikopteri vaates, on vaja natuke distantseeruda ning olla mõnda aega kliendist kaugemal. Lähedal-keskel-kaugel olevad positsioonid muutuvad kohtumise ajal mitmeid kordi ja see on loomulik.
Seejärel joonistan genogrammi – perekonna graafilise tingmärkidega kujutise, kus on peal nimed, vanused, suhtevormid ning muu vajalik info. Tavaliselt joonistan alguses kaks taset: paar ja lapsed (kui neid on) ehk tuumperekonna, ja lisan järgmisel kohtumisel paari vanemate taseme ehk päritolupere. Panen genogrammi kirja, kes koos elavad, ning tähistan eraldi või lisan olulised inimesed, kes klientide arvates peresuhteid mõjutavad (nt sõbranna, ämm, eksabikaasa või -elukaaslane). Genogrammist võib tulla välja huvitavaid mustreid ja tihti on süsteemi laiendamisest kasu. Kui paar näeb, et võib-olla pole ainult nemad süüdi, vaid nende käitumist on kujundanud ka näiteks vanemate käitumine, siis süütunne väheneb ning nad muutuvad avatumaks, loovamaks, koostööaltimaks.
Siis jõuame probleemi sõnastamise juurde, mis võib olla päris raske. Küsin seda kõigilt, kes kohal on, sest see võib erineda. Küsimus, mille esitan, on järgmine: „Mis on see (suhte)probleem, mille lahendamisel sul on minu abi vaja?“ Tihti on lihtsam hakata lugu jutustama, kui vastata ühe lausega, aga see lause on just see, mida ootan. Saan aru kliendi mõttest, et tal on nii palju asju, mida ta peab terapeudile rääkima, sest terapeut ei oska nende kohta ehk küsida. Rahustan siinkohal paare, et kogu info, mis jagatakse, ei ole oluline. Selgitan, et probleem on inimeste vahel, mitte kellegi sees. Selline rõhuasetus on eriti oluline olukorras, kus üks osapool ütleb, et temal ei ole probleemi, teisel on. Kui probleem on selgelt püstitatud, siis saan selle ümber hakata küsimusi esitama. Kui vastuvõtule tuleb üks inimene ja on näha, et tal on süda vaevatud ning ta soovib rääkida, siis annan talle valida, kas teeme n-ö minu skeemi järgi või lasengi tal segamatult jagada, kuna teatud emotsionaalne vabanemine on hetkel tähtsam kui probleemi lahendamine.
Kui paar võtab minu pakutud tegutsemisskeemi vastu, siis olen suhteliselt julge nende katkestamisel ja õigele teele suunamisel, et probleem saaks kõigi jaoks selgelt ja lühidalt sõnastatud. Kui mõlemad on oma probleemi jaganud ja need on erinevad, siis otsustame koos, millega sellel kohtumisel edasi minna või milline on nende probleemi ühisosa, millele saaksime keskenduda. Järgmisel korral jätkame või kui neil on sellel hetkel midagi akuutsemat päevakorral, saame seda käsitleda. Paar on see, kes on oma suhte ekspert ja suhte üle otsustaja ning samas ka vastutaja. Rõhutan aktiivsuse põhimõttega koos kindlasti ka seda, et vastutus suhte toimimise eest jääb endiselt nende kanda – võtan maha ootuse, et mina nende eest nende probleemi lahendaks. Minu n-ö võimlemiskava võib ju olla laitmatu, aga kui nad on mu esinemise ära vaadanud, siis on nad endiselt selles kohas, kus nad olla ei taha… või ka tahavad.
Üldiselt on pere väljakujunenud toimimismustrid tugevad ja isegi siis, kui pereliikmed tahavad muutusi, on sageli kergem jääda vanade mustrite juurde. On hulk inimesi, kes saavad nõustamise käigus teadlikuks, et nad ei taha või ei ole valmis tegelikult oma probleemi lahendama. Võib-olla on neil aga puudus olnud ärakuulamisest ja empaatiast ning kui nad on seda tunda saanud, suudavad nad edasi minna ilma teraapiaprotsessi jätkamata. Haruldane pole ka see, et probleem, mille pärast tuldi, on tegelikult teisejärguline ja me jõuame koos protsessi käigus juurprobleemini. See kõik on väga põnev!
Üks minu põhimõte on uskuda seda, mida teine ütleb. Ma austan seda, et igaühel on oma reaalsus – viis, kuidas tema näeb, et asjad toimuvad. Kui üks pool ütleb, et tegelikult on/ oli kõik teisiti, kui tema partner räägib, siis minu jaoks siin automaatset vastuolu ei ole. Pigem on see huvitav, sest erinevustes peitub terapeudi jaoks oluline info: miks on nii, et üks näeb asja nii ja teine naa?
Kui probleem saab sõnastatud, siis uurin, mida see inimese jaoks tähendab, et tal see probleem on. Kui kaua see on probleem olnud? Mis sellel ajal veel toimus ja mida on tehtud, et seda lahendada, ning kui edukalt? Oluline on küsida sama küsimust kõikidelt kohalolijatelt. Tihtipeale on ühe jaoks probleem kaua ja teise jaoks alles lühikest aega kestnud ning sageli ei ole rohkem ette võetud, kui et on proovitud sellest rääkida või seda ignoreerida. Kui selgub aeg, millal probleem algas või intensiivistus, on oluline uurida, mis sel ajal veel toimus. Nii asetub probleem teatud konteksti ja tulevad nähtavale seosed, mida inimesed ise ei ole osanud märgata.
Kohtumise lõpetamisel meeldib mulle küsida, mis on need mõtted, mille inimesed siit kaasa võtavad. Juhul kui on juba selge, millist sekkumist oleks paaril vaja ja paar tahab tegutsema hakata, sest see annab lootust, et suhe võiks paremaks minna, võib neile anda kodutöö juba esimesel korral. See peaks olema midagi, kus edu on tõenäoline.
Alates teisest kohtumisest on struktuur selline, et küsin alguses, kuidas paaril on konkreetse probleemi valguses vahepeal läinud. Sama küsimuse küsimine mõlema käest on omane süsteemsele pereteraapiale – ikka selleks, et märgata vahet vastustes. Eeldan, et vastates räägib paar ka sellest, kuidas neil kodutööga on läinud. Kui ei räägi, siis küsin selle kohta eraldi. Seejärel otsustame, kas jätkame eelmisel korral sõnastatud probleemi lahendamist või on midagi pakilisemat tekkinud. Terapeut teeb seda tööd, mida temalt tellitakse. Tal võib küll tekkida oma plaan, näiteks soov lahkuminekut ära hoida, aga oluline on endale aru anda, et kui see pole see, mida klient tahab, siis ta ei võta seda vastu ja on risk, et terapeutiline suhe katkeb ja nõustamisest loobutakse.
Üks selle töö aspekt on küsimustega uurida, kummas partneris ja millisel määral on paindlikkust ehk valmisolekut näha asju teises valguses ja teha midagi teisiti. Temast saab siis terapeudi jaoks heas mõttes ressurss, keda probleemi lahendamiseks kasutada. Kui mõlemad on väga jäigad, ei loovuta oma positsiooni ja ei tule teisele vastu, siis võib juhtuda, et jõuame lõhkise küna ette. Sellisel juhul on vahel kasu süsteemi laiendamisest ehk kellegi teise kaasamisest, rääkides temast (mida tema teeks?) või kutsudes ta kohale. Kui kohale tuleb üks inimene, siis võib samuti küsida, mida teine selle peale ütleks või teeks.
Emotsionaalne pangaarve
Osalesin kunagi ühel ärikoolitusel, kus esines Ameerika juhtimiskonsultant Stephen Covey, kes rääkis muu hulgas emotsionaalsest pangaarvest. Kuna enamikul inimestel on pangaarve, siis on hea seda metafoorina kasutada. Nimelt, kui me paneme piisavalt raha oma kontole, siis saame mingil hetkel sealt ka väljamakseid teha, ilma et me nulli või miinusesse läheks. Mida suurem on kogutud summa, seda rohkem on seda, millest väljamakseid teha. Covey sõnul on emotsionaalse pangaarve ühikuks raha asemel usaldus ning selle suurus määrab ära, kui turvaliselt me ennast teise inimesega tunneme. Meil on arve avatud kõikide nende inimestega, kellega kokku puutume, ning tehingud toimuvad iga kord, kui suhtleme. Covey sõnul on olemas kuus moodust, kuidas sissemakseid suurendada ja samas väljamakseid vähendada.2 Need on:
Teise inimese mõistmine
See tähendab, et sa kuulad aktiivselt teist inimest ning näitad välja empaatiat, mis puudutab tema tundeid; sa suhtud temasse hoolivalt ning oled temaga lahke.
Lubadustest kinnipidamine
See tähendab, et sa jõuad õigel ajal kohtumisele ning teed seda, mida lubasid ja mille eest vastutuse võtsid.
Ootuste täpsustamine
Kuna vähesed meist oskavad mõtteid lugeda, siis väljenda oma ootusi selgelt – see aitab teisel nendega arvestada ja neid täita ning see omakorda suurendab usaldust suhtes.
Väikestele asjadele tähelepanu pööramine
Vahel muutuvad väiksemadki asjad lõpuks suureks, kui me neile õigel ajal tähelepanu ei pööra. Väikeste asjade tähtsustamine on viis, kuidas saab teise inimese vastu austust ja lugupidamist üles näidata. Naeratus,