Merit Raju
Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni
Sõltumatu naine.
5 sammu rahalise vabaduseni
Merit Raju
Toimetaja: Tene Hook
Illustratsioonid: Kadri Kuusler
Kaanekujundus ja makett: Teele Strauss
Kujundus: OÜ Kala Ruudus
Keeletoimetamise praktikant: Liset Kivioja Kaanefoto: Triin Maasik
Kaanefoto meik ja soeng: Reelika Selirand
© Lihtne OÜ 2020
Kõik õigused kaitstud.
Trükk: Print Best OÜ
ISBN 978-9949-01-708-9
e-ISBN 9789949019762
Tegemist ei ole investeerimissoovitustega. Kuigi proovin edasi anda võimalikult asjakohast informatsiooni, jääb iga investeerimisotsus investori enda kanda. Konsulteeri enne otsuse tegemist asjatundjatega.
1.
Hoovõtt
Naised ja raha
Kildudest saab midagi uut
Olen voodis. Olen juba päris pikalt olnud voodis.
Vaadanud neid valgeid looduskrohviseinu.
Silmitsenud kardinate vahelt tuules kõikuvaid kasepuid.
On südasuve mahlakas küps lämbe aeg.
Ma laman oma voodis päeval ja ööl ja mu telefon registreerib päevaseks jalutusteekonnaks umbes 40 hädist sammu magamistoast kööki ja köögist magamistuppa.
Mul pole paha ega valus.
See on lihtsalt kopsupõletik.
Tohutu nõrkus ja krõbisev köha. Ja samamoodi sügavalt krõbisev naer – nagu kõige jaburamas komöödiafilmis.
Sest see pole masendav. Jah, selles on isegi oma koomika.
Aga lisaks on selles kahetsuse hetki ja taipamisi.
Mu sissetulek – see tähendab, et minu eluolu, mina ise, mu laps – ei saa sõltuda minu tervisest. Ja kuidas ma üldse sellisesse seisu jõudsin?
Oeh, mu töö ei oleks tohtinud olla tähtsam kui uni …
Mu nelja-aastane poeg käib mitu korda päevas mu voodi juures uurimas, millal ma saan mängima tulla. Ja et kuidas ma ometi nii väsinud olen.
Ma olen omadega täiesti läbi.
Haigekassa kannab mulle nende voodinädalate eest 95 eurot, sest ega ma siis kohe haiguslehte võta. Ja veel oma firmast!
Aga. Keegi ei peagi mind päästma, sest vastutus enda katkitegemise ja oma valikute eest on siiski minul endal.
Kuidas sai töö, kohusetunne oma ettevõtmiste ees võita mu unevajaduse? Ja emana – kuidas ma saan mitte jaksata? Aga ühel hetkel võib saada ka ema patarei tühjaks. Täiesti.
Mida ma peaksin tegema, et mu sissetulek ei sõltuks minu ja lapse tervisest ja et sellest saaks kaetud me kaks?
Voodis olin kolm nädalat, aga nõrkus kestis veel viis kuud ja hetkiti ma ei teadnud, kas vana hea mina üldse enam välja koorub
Aasta varem pärast töö kaotamist olin alustanud oma ettevõtlusega selle sõna otsesemas tähenduses kui kunagi varem ja samal ajal lõpetasin üksteist aastat kestnud paarisuhte, millest olin emotsionaalselt välja kasvanud.
Tundsin end nagu üheksakümnendate Eesti riik: tuli end ühest süsteemist lahti ühendada ja iseseisvuda. Kõigi riskidega.
Kuna mul oli korter ja säästud, ei viinud lahkuminek ja töökaotus mind veel kreeni, aga tervisekaotus sinna juurde aasta hiljem pani mind mõistma, kui sõltuv ma siiski olen. Ja see ei saanud niimoodi jääda.
USAs, kus paljud emad on koduperenaised ilma oma sissetulekuta, langeb naise elustandard pärast lahutust keskmiselt 74%. Oht vaesusse sattuda on just naistel väga suur. Mul langes elustandard veel enam, kuna kadus nii sissetulek kui ka võimalus jagada kulusid elukaaslasega. Ja aeg kulus kõik uue ettevõtmise peale, millest polnud sissetulekut loota niipea.
Olin haigeks jäämise hetkeks aasta jagu iga öö kella kaheni või neljani oma ettevõttega seotud tööd teinud ja hommikuti lapse hoidu viinud. Lapse isaga last jaganud. Enda ja lapse emotsioonide eest hoolitsenud. Tohutult arvutitööd teinud. Mõttetut ja mõttekat. Näiteks sai ükshaaval sadu e-kirju saadetud, et igaüks saaks oma eesnimega kirja või kutse sündmusele. Ja keegi isegi ei arvanud, et need olid käsitsi saadetud!
Rääkisin teistelegi, et näe, kui täidad oma missiooni, oma hinge kutset, siis jaksad hoopis teistmoodi. Ja jaksasingi. Teadsin, et mu teine jõuallikas on meditatsioon – mediteerisin kindlasti alati pool tundi enne magamaminekut, ükskõik mis kell ka polnud.
Ja ma polnudki päeviti eriti väsinud. Või oli see väsimus lihtsalt kergem kui mind varem väikelapse emana saatnud väsimus, mis esimestel aastatel lihtsalt vajutas maadligi ja toppis pea justkui villa täis.
Ja muidugi see kõik andiski tohutult energiat, aga haigena mõistsin lõpuks, et magama peab selle kõige juures siiski ka.
Taipamine, et ma olen siiski endale liiga teinud, tuli Joogafestivalil – ühel mu ettevõtmistest.
Mu töökoormus oli arutu olnud juba kümme kuud, kui festivali peaesineja Daniel Strausser lennuki pealt tuli. „I am sick as a dog,“ jõudis ta öelda kaame näo ja käheda häälega, enne kui mulle puruhaigena raskelt kaela vajus. Festivali alguseni oli kaks päeva.
Olin kujutlenud, et peaesineja saabumisega on mu festivali korraldamise mured selleks korraks möödas ning võin nüüd rahulikult õhtustada, magada ja nautida: näe, aja jooksul läheb festivali korraldamine tõepoolest lihtsamaks.
Tegelikkus oli aga midagi muud. Rahulikuks õhtusöögiks polnud mingit võimalustki: sõitsin linnas kord üksi, kord Danieliga, tuues ja viies nii teda kui ka rohtusid. Lõpuks tundis ta, et ei soovi magada üürikorteris, kus tal puudus internet ja telefon, ning tuli minu koju. Ja see öö oli kohutav! Ühes toas oigas tema, ebamugavusest oma kehas, teises oigasin mina: mu stressitase oli absoluutses laes. Kas festival üldse toimub, kui peaesineja on terve festivali siruli maas? Just nii ma mõtlesin ja kuna mõtted tekitavad emotsioone, oligi vastav seisund maksimaalne stress.
Kui ta viimaks Haapsalu lossihoovis lavale astus ja ma nägin, et festival toimub, tõusis minus selline kergenduse laine, et tundsin lõpuks nälga ja väsimust. Ja tunni jooksul jäin ise voodihaigeks samade sümptomitega nagu Daniel. Ma ainult lamasin voodis ja toksisin aeg-ajalt festivali korraldust puudutavaid sõnumeid.
Ma ei mäleta, kuidas ma pärast festivali jaksasin Tallinna sõita.
Külastajad kirjutasid tagasisidelehele festivali mõnusamaks tegemise soovitusena mitmel korral, et oleksin võinud festivali lõpus ka ise lavale astuda ja osalejaid tänada. Oleks ma ainult jaksanud!
Pidi olema mingi väljapääs. Ja mingi teine tee ja viis teenida raha ja inimkonda.
Õnneks mul oli sääste, aga lihtne arvutus viis ka taipamiseni, et säästud eriti pikalt välja ei vea. Säästude väärtuslikkusest sain ju neid kogudes aru. Aga säästude hoidmine ei anna jooksvalt raha, vaid kulutab selle väärtust, mis võiks ju hoopis kasvada. Säästude väärtus kahaneb ajapikku niikuinii, nendest elamine aga kulutab raha lihtsalt arutul kiirusel.
Jah, säästudest elamine on seepärast isegi ohtlik!
Mõistsin,