kõigini jõuame, nii nagu ma oma kaheaastasel teekonnal jõudsin.
Ülikooli esimesel aastal oli hetki, mil häbenesin oma erialavalikut – selleks oli ärijuhtimine Tallinna Tehnikaülikoolis. Aga alates teisest õppeaastast sain külalisüliõpilasena valida aineid kõikidest suurematest Tallinna ülikoolidest ning siis läks tõeliselt nauditav ülikoolielu lahti. Minu õppekavasse lisandus meediakunst, pargikunsti ja kostüümiajalugu ning Linnar Priimäe ja Jaak Kangilaski legendaarsed loengud kultuuriajaloost. Praegu näen sünergiat kõigi oma huvide vahel ja tuleb tunnistada, et mu energia tegelikult sobib algse erialaga: olen tõepoolest ettevõtlik. Ja samal erialal sain veel magistrikraadigi Saksamaal.
Aga kuidas me rahast mõtleme?
Raha.
On ju paha.
Räpane.
Kas kõlab kuidagi tuttavalt?
Olen ka ise niimoodi mõelnud.
Võib aga hoopis olla, et midagi läks valesti, kui meile õpetati, et raha on must, räpane ega kasva puu otsas. Kuidas ei kasva!? Kui hoolega vaadata, kasvab raha igal pool!
Ja rikkad inimesed või ettevõtjad ei ole tegelikult iseenesest kuidagi pahad või kurjad, nagu ühiskonna hoiak ja filmid on meisse süstinud. Rahakupüürist endast rääkimata – ta on lihtsalt midagi, mis on. Pole iseenesest, ilma kontekstita, halb ega hea.
Vähe või palju raha teeb meid lihtsalt rohkem selleks, kes me juba oleme. Kui eetilised väärtused on vildakad, kompleksid või lahendamata teemad turritavad alateadvuses, võimendab raha või rahapuudus seda. Kui aga süda on õigel kohal ja sind ei ajenda hirmud ega ootused, vaid rõõm ja inspiratsioon, võimendab see headust kõigile!
Olen seda ise tundnud.
Kui ma sain vabaks sissetuleku väiksuse pingest, vabanes nii palju energiat loovuseks – kirjutamiseks, mida ma armastan enim! Ja samuti tundsin loomuliku jätkuna, et soovin asju ja aega ja esinemisi ja vahel ka haljast raha lihtsalt kinkima hakata.
Eesti Panga, TalTechi ja Tartu Ülikooli hiljutise soolise varalise lõhe uuringu tulemuste esitlus muutis mu vaatenurka mitmes mõttes. Esiteks, et varasid on tõepoolest naistel ja meestel erinevalt. Teiseks arvasin, et olen varakuselt tavaline keskmine. Kuid lihtne fakt, et mul on olnud õnne oma kodulaen ära maksta, teeb minust „jõuka“. Jõukus (st varad) ja sissetulekud on aga kaks ise asja. Minu igakuised sissetulekud on ettevõtjana (elustiiliettevõtjana eriti) kõikuvad ja majandada tuleb mul ikkagi mõistlikult.
Samas olen teinud keskmise statistika vaates midagi erilist: mu sissetulek naisena tuleb ettevõtlusest ja investeerimisest (nagu vaid kuuel protsendil eestlastest, ülejäänul kas palgast või pensionist) ning mul on makstud kodulaen, mis toob mu oma kodu omanikuna 20% kõige varakama eestlase hulka. Ometi tunnen ma end täiesti keskmisena – mul on kõigest väike kodu, mille laen tasutud. Mitte iga kuu ei teeni ma nii palju, kui kulutan, reisin väga vähe, tarbin küll pigem kallimaid mahetooteid, aga ikkagi mõistlikult kulutades.
Minu soov on aidata kõiki küllusesse. Kõige paremas mõttes. Olen ise kogenud, kuidas raha teeb meid rohkem selleks, kes me juba oleme, ja kui seda on, siis ei pea selle peale mõtlema. Ja seda on siis kerge ka teistele jagada.
Üks naine võttis minuga ühendust, et soovib depressiooni pärast minu vastuvõtule tulla.
Mul polnud hinnakirja, tavaliselt ütlesin võimalikult madala hinna tunnetuse järgi ja sageli ei võtnud konsultatsiooni eest üldse raha. Aga olin otsustanud nüüdsest hinna enne kohtumist läbi rääkida ning ühtlasi oma tasu tõsta, kuna olin veendunud, et saan inimestele abiks olla ja panustan oma klientide aitamisse täie pühendumusega – ja hei! ennast peab ju väärtustama!
„Teeme 50 € esimene tund ja 30 € iga järgmine,“ kirjutasin talle. (Tavaliselt kestavad esimesed kohtumised nii kaua, kui inimene ise soovib, enamasti kaks tundi.)
See tundus talle palju.
„Arusaadav, maksa siis nii palju, kui sa ise tunned … või tule lihtsalt niisama,“ kirjutasin vastu.
„Siis sul läheb küll hästi,“ mainis ta.
Korraks tekkis mul väike ebakindlus. Ma ei tahtnud seda hästiminemist ju kellelegi nina alla hõõruda ja NII hästi mul ka ei lähe, aga pärast väikest kõhklust otsustasin selle komplimendina vastu võtta. Huh, kui hull see ikka on!
„Jah. See ongi selleks, et ma saaksin teisi aidata!“ vastasin talle rõõmuga.
Raha teenimine enda välja mõeldud tööga on mul käsil olnud 12 aastat ja investeerimine on huviorbiidis tiirelnud kaks aastat. Teadlikult olen investeerinud vaheaegadega juba 16 aastat. Olen õnneks teinud ka varem finantsotsuseid, nagu kodulaen võtta (varalise lõhe uuringu järgi on neil, kes otsustanud kodulaenu kasuks, tavaliselt ka muid varasid ehk siis see näitab pigem tulevikku vaatavat mõtteviisi), olen püüdnud alati võimalusel säästa või kolmandasse pensionisambasse investeerida, mis on andnud mulle nüüd 41-aastasena juba väikese polstri.
Praegu on mul mitmeid sissetulekuid, mis ei nõua väga aktiivset panust. Samas on mul projekte, millesse panustan väga palju aega ja mis toimetavad nulli ümber. Kõik kokku aga toidab mind ja last ära ning minu hetkepanusest veidigi vähem olenevad sissetulekud on mulle suureks toeks loovates projektides. Olen sellest voodis lamamise ajast peale teinud olulisi muudatusi oma sissetulekute ja tegevuste eraldamiseks ehk see, kuidas ma oma aega kasutan, ei ole otseselt võrdeline minu sissetulekutega nendest tegevustest. Nii pole ma enam ülimalt sõltuv oma terviseseisundist ja samuti aitab see oluliselt vähendada pinget vaagida midagi luues, kui palju ma oma tegevuste, projektide, raamatute, ürituste või lihtsalt jalutamisega teenin. See annab võimaluse veeta aega lapsega või valida tööaega ilma järgi ning luua rahaliste ootusteta, sest ma tean, et sissetulekut tuleb (vähemalt mingil määral) ka millestki muust.
Stress on mul vahel ikka, hooti väga suur, sest ettevõtjana on mu panused ja riskid kordades suuremad kui mu igakuine sissetulek. Kirjastan nüüd ise oma raamatuid, korraldan uut konverentsi ja festivali, tahan hakata sisustama oma Youtube’i kanalit, kirjutada veel ja teha päris palju asju, millega ei kaasne otsest palka või sissetulekut, aga mis nõuavad rohkelt loovat aega. Ja viimase paari aastaga loodud sissetulekute ja tegevuste jaotus sobib mulle imehästi.
Raha on naistele tegelikult olulisem kui meestele.
Isegi kui see mõte meile esiotsa üllatav tundub.
Ma jõuan selle teemani.
Sama hästi võiks kirjutada investeerimisest seentele!
„No ja miks see raamat tuleb investeerimisest just naistele? Mille poolest naised siis teistmoodi on – sama hästi võiks kirjutada investeerimisest seentele!“ Kui palju kuulsin midagi sarnast neilt, kellele oma raamatu ideed paotasin!
Raamatu idee sündides ei teadnudki ma, et see tõesti ongi naiste vaatest teistmoodi kui üldisem „investeerimine kõigile“. See raamat sai alguse puhtalt isiklikust taipamisest ja väga haavatavast hetkest, mil lasteaialapsega kahekesi elades ja ettevõtjana läbipõlenuna tuli selge arusaam, et ma olen hädas. Üks asi, mis mind aitas, oli investeerimine. Kitsamalt ja tehnilisemalt vaadatuna. Laiemas plaanis aitas mind oma sõltuva olukorra sügavam mõistmine ja rahaasjade (ja elu) eest täie vastutuse võtmine.
Mille poolest siis see naiste rahateema on teisiti kui meestel? Ega kaugelt vaadates olegi. Aga lähemalt vaadates küll.
Esiteks naiste-meeste palgalõhe. Me ei taha seda tunnistada. Me arvame, et jah, tõesti kellelgi kusagil võib olla, aga mind see ju ei puuduta. Me loodame, et selles statistikas on segi arvestatud koristaja kui enamasti naise ja juhatuse esimehe kui enamasti mehe palgad ning nii tulebki lõhe. Mind kusagil seal vahepeal see ju kuidagi ei puuduta. Ei. Statistika on arvestatud just ametite