ta Thunberg, Malena Ernman, Svante Thunberg
MEIE MAJA ON LEEKIDES
Originaali tiitel:
Beata & Malena Ernman,
Greta & Svante Thunberg
Scener ur hjärtat
Polaris
2019
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma
OTSE SÜDAMEST: © Malena Ernman, Svante Thunberg,
Greta Thunberg & Beata Ernman and Bokförlaget Polaris 2018
in agreement with Politiken Literary Agency
KÕNED: © Greta Thunberg 2018–2019, in agreement
with Politiken Literary Agency
© Tõlge eesti keelde. Maarja Aaloe, 2020
© Tõlge eesti keelde. Pille Kruus, 2020
ISBN 978-9985-3-4888-8
e-ISBN 9789985349465
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
OTSE SÜDAMEST
1.
EESRIIDE TAGA
Sest päev saab otsa. Päike sureb kell seitse. Öelge, pimeduse asjatundjad, kes meile nüüd valgust näitab? Kes süütab läänemaise kontravalguse, kes näeb idamaist und? Tulgu laternaga kes tahes! Eelistatult sina.
See oleks võinud olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia, kui oleksin tahtnud midagi sellist kirjutada.
Aga mind ei huvita eriti autobiograafiad.
Minu jaoks on tähtsamaidki asju.
Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.
See räägib Gretast ja Beatast.
Aga eelkõige on see lugu kriisist, mis ümbritseb ja mõjutab meid kõiki. Kriisist, mille on tekitanud inimeste eluviis: hoolimatu suhtumine jätkusuutlikkusse, kaugenemine loodusest, mille osa me kõik oleme. Mõned nimetavad seda ületarbimiseks, teised kliimakriisiks.
Enamik paistab uskuvat, et see kriis on kusagil kaugel ega taba meid veel niipea.
Nii see paraku ei ole.
Sest kriis on juba kohal, see ümbritseb meid kogu aeg, mitmel erineval viisil. Hommikusöögilauas, koolikoridoris, tänaval, majades ja korterites. Puuvõrades akna taga, tuules, mis sasib su juukseid.
Mõne asjaga, millest me Svante ja lastega pärast pikka kõhklemist otsustasime rääkida, oleks vahest võinud natuke oodata.
Kuni ajaline distants on pikem.
Mitte meie, vaid teie pärast.
Kindlasti oleks see tundunud meeldivam. Vastuvõetavam.
Aga meil ei ole seda aega. Kui tahame, et meil oleks võimalus, peame hakkama sellele kriisile tähelepanu pöörama nüüd.
Mõni päev enne selle raamatu avaldamist augustis 2018 istus meie tütar Greta Thunberg Rootsi parlamendihoone ette maha ja alustas koolistreiki kliima nimel – see streik kestab siiani, nii Mynttorgetil Stockholmi vanalinnas kui ka paljudes teistes maailma paikades.
Pärast seda on paljud asjad muutunud. Nii tema kui ka meie pere jaoks.
Mõnel päeval tundub see peaaegu nagu muinasjutt.
See väljaanne on täiendatud uute pildikestega suvest 2018 ja Greta koolistreigi algusest.
P.S. Enne selle raamatu esmakordset avaldamist ütlesime, et kui peaksime selle pealt midagi teenima, läheb raha meie loodud sihtasutuse kaudu organisatsioonidele Greenpeace, WWF, Lära med Djur, Fältbiologerna, Kung över Livet, Naturskyddsförening, Barn i Behov ja Djurens Rätt.
Nii me ka tegime.
Sest selline oli Greta ja Beata otsus. M.E.
1. STSEEN
VIIMANE ÕHTU OOPERIS
On aeg lavale astuda.
Orkester häälestab viimast korda pille ja saali valgus kustub. Seisan dirigent Jean-Christophe Spinosi kõrval, oleme valmis lavauksest sisenema ja oma kohtadele asuma.
Täna õhtul on kõik rõõmsad. See on viimane etendus ja homme sõidab igaüks koju oma pere juurde. Järgmisele tööle. Koju Prantsusmaale, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Koju Oslosse ja Kopenhaagenisse. Edasi Berliini, Londonisse, New Yorki.
Viimased etendused on möödunud pisut nagu transis.
Kõik, kelle töö on olnud laval esineda, teavad, millest ma räägin. Mõnikord tekib eriline voolamine; energia, mis kasvab lava ja publiku vastastikuses koosmõjus ning moodustab ahelreaktsiooni, mis kestab etendusest etendusse, õhtust õhtusse. See on nagu maagia. Teatri- ja ooperimaagia.
Ja nüüd on käes Händeli „Xerxese” viimane etendus Stockholmi skäärides asuvas Artipelagi saalis. On 2. november 2014 ja täna õhtul laulan ma Rootsis ooperilaval viimast korda. Aga seda ei tea keegi.
Täna õhtul laulan ma üldse viimast korda ooperilaval.
Õhus on elektrit ja lava taga liiguksid kõik justkui mõni sentimeeter Artipelagi peaaegu uhiuuest betoonpõrandast kõrgemal.
Tänast õhtut filmitakse. Etendust on salvestamas kaheksa kaamerat ja täismahus produktsioonitiim.
Läbi lavaukse on kuulda üheksasaja haudvaikse inimese kohalolu. Kuningas ja kuninganna on kohal. Kõik on kohal.
Kõnnin edasi-tagasi. Püüan hingata, aga ei saa. Keha kalduks nagu kogu aeg vasakule ja ma higistan. Käed lähevad tuimaks. Viimased seitse nädalat on olnud üks lõputu õudusunenägu, ilma igasuguse puhkuseta. Mitte kusagil pole lootust rahu saada. Mul on halb olla, aga mitte nii halb, et peaksin oksendama. Nagu pikaleveninud paanikahoo ajal.
Mul on tunne, nagu oleksin läbi klaasseina jooksnud ja enne põrandale langemist otsekui kukkumisse tardunud. Ootan lööki. Ootan valu. Ootan verd, murtud luid ja kiirabi sireenide huilgamist.
Aga midagi ei juhtu. Näen vaid iseennast õhus rippumas, selle neetud klaasseina ees, milles pole ainsatki pragu.
„Ma ei tunne end hästi,” ütlen ma.
„Istu. Kas tahad vett?” Räägime dirigendiga omavahel prantsuse keeles.
Järsku ei kanna jalad mind enam. Ma kukun. Jean-Christophe püüab mu kinni.
„Pole midagi,” ütleb ta. „Alustame hiljem. Las ootavad. Ajame minu süüks, ma olen prantslane. Me hilineme alati.”
Keegi naerab.
Pidin pärast etendust ruttu koju minema. Mu noorem tütar Beata saab homme üheksaseks ja mul on kodus tuhat tegemist. Aga seal ma nüüd leban. Minestanult dirigendi käte vahel.
Tüüpiline.
Keegi silitab ettevaatlikult mu laupa.
Kõik läheb mustaks.
2. STSEEN
KAEVANDUS
Kasvasin üles Sandvikis ridaelamus. Ema oli diakon ja isa töötas Sandviki kaevanduse finants- ja maksujuhina. Mul on kolm aastat noorem õde Vendela ja üksteist aastat noorem vend Karl-Johan, kelle ema ristis