palju. Rahvamuusikat, Abbat, John Denverit ja laias laastus olime väga tavaline Rootsi väikelinna pere. Ainsaks erinevuseks võiks vahest pidada mu vanemate pühendumust ühiskonna nõrgematele.
Kodus Vallhovis valitses humanism ja abivajajate aitamine oli enesestmõistetav. See oli peretraditsioon, mille mu ema sai kaasa oma isalt, Ebbe Arvidssonilt, kes oli Rootsi kirikus kõrgel kohal ning oikumeenia ja nüüdisaegse humanitaartegevuse teerajaja. Nii et põgenike ja dokumentideta inimeste majutamine oli minu lapsepõlves tavaline nähtus.
Vahel oli keeruline.
Aga saime hakkama.
Kui me üldse kuhugi sõitsime, siis ema parima sõbranna juurde, kes oli nunn, ja mõnel suvel elasime tema kloostris Põhja-Inglismaal. Küllap ma sellepärast vannungi laval nii tihti. Omamoodi lapsepõlveaegne protest, mis ei tahagi päriselt üle minna.
Aga kui Inglise kloostrikoolide magamissaalides veedetud suved ja garaaži majutatud põgenikud välja arvata, olime nagu iga teine pere.
Nagu öeldud, me laulsime, ja ma tõesti armastasin laulda, ma laulsin kogu aeg.
Laulsin absoluutselt kõike – mida raskem pala, seda toredam.
Põhjus, miks minust hiljem just ooperilaulja sai, oli küllap see, et ma armastan väljakutseid. Oli ju ooperit laulda veel kõige raskem ja seega kõige toredam.
3. STSEEN
KULTUURITÖÖTAJAD
Olen laval publiku ees laulnud kuueaastasest saadik. Kirikukoorid, vokaalansamblid, džässbändid, muusikalid, ooperid. Minu armastus laulu vastu on piiritu – ma pigem ei liigitaks end ühegi žanri alla ega laseks end lahterdada. Minu ampluaa on väga lai. Laulan mida tahes, peaasi, et muusika on hea.
Meelelahutusalal öeldakse, et mida selgepiirilisem artist sa oled, seda rohkem kokaraamatuid võid välja anda – ja mul on neid silmatorkavalt vähe ehk mitte ühtegi.
Kuid viimased viisteist aastat olen ma, vähemalt iseenda silmis, järginud üsna selget joont, püüdes kombineerida kunstilisi kõrgusi laialdaste publikuhulkadega. Olen püüdnud muuta keerulise pisut lihtsamaks, peene kultuuri veidi vähem peeneks, kitsa natuke laiemaks. Ja vastupidi.
Olen käinud oma teed. Alati vastuvoolu ja peaaegu alati üksi. Muidugi välja arvatud siis, kui Svante on olnud minu kõrval.
Sellest, mis alguses põhines instinktil ja intuitsioonil, kujunes aastatega välja meetod. Peaaegu et vastutus, veendumus, et neil, kellel on võimalus oma tegevusala edasi arendada, lasub ka kohustus seda teha.
Meie Svantega kuulume selle tillukese vähemuse hulka, kellel see võimalus lõpuks avanes.
Ja me pingutasime.
Me oleme kultuuritöötajad. Omandanud hariduse ooperi-, muusika- ja teatrikõrgkoolides ning töötanud pool elu vabakutselisena või mõnes asutuses. Me teeme seda, mida kultuuritöötajad ennekõike peaksidki tegema. Me rabame tööd teha, et kindlustada oma tulevikku ning saavutada ainus ja igavene eesmärk: jõuda uue publikuni.
Me tuleme täiesti erinevatest oludest, kuid meil on alati olnud samad eesmärgid, algusest peale.
Erinevad, aga sarnased.
Kui ma jäin ootama meie esimest last Gretat, töötas Svante Östgötateaternis, Riksteaternis ja Orionteaternis. Korraga. Mul endal oli mitu siduvat lepingut eri ooperiteatritega üle Euroopa. Tuhande kilomeetri kaugusel teineteisest arutasime telefonis, kuidas uue argipäevaga hakkama saada.
„Sa oled omal alal maailma parimate hulgas,” ütles Svante. „Olen seda lugenud vähemalt kümnest ajalehest, samas kui mina olen Rootsi teatris umbes nagu bassimees. Ja sina teenid ikkagist kõvasti rohkem kui mina.”
„Ikkagi.”
„Sa teenid ikkagi kõvasti rohkem kui mina.”
Protesteerisin moepärast, aga otsus oli tehtud ja pärast oma viimast etendust lendas Svante minu juurde Berliini.
Järgmisel päeval helises Svante mobiiltelefon, ta võttis vastu, seisis Friedrichstrassele avaneval rõdul ja rääkis mõned minutid. Oli mai lõpp ja väljas valitses juba lämmatav kuumus. Me ei olnud veel poolt aastatki koos olnud.
„Nii kuradi tüüpiline,” ütles ta naerdes, kui oli kõne kinni vajutanud.
„Kes see oli?”
„Erik Haag ja veel üks tüüp. Nad käisid eelmisel nädalal Orionis etendust vaatamas.”
Svante oli mänginud koos Helena af Sandebergiga näidendis, mille oli kirjutanud „Trainspottingu” autor Irvine Welsh, nad tegid seal narkot ja mässisid laipu toidukilesse.
„Kepi mind!” karjus Helena oma repliiki Svantele mitu korda nädalas sellest ajast peale, kui lavastus välja tuli.
Ma olin kohutavalt armukade.
„Nad teevad Rootsi Raadios üht huumorisaadet ja leidsid, et ma oskan publikut naerma ajada, ja küsisid, kas tahaksin proovida. Just sellist kõnet olen ma kogu aeg oodanud …”
„Ja mida sa vastasid? Sa ju ikka lähed!?” Puurisin teda pilguga.
„Ütlesin, et olen oma raseda tüdruksõbra juures ja et ta töötab välismaal.” Ja ta vaatas mind puuriva pilguga vastu.
„Sa ütlesid ära?”
„Jah. Ma pean siia jääma. Me teeme seda koos, muidu ei tule sellest midagi välja.”
Ja nii läkski.
Mõni nädal hiljem istusime Staatsoperis „Don Giovanni” esietenduse peol ja Svante selgitas maestro Barenboimile ja Cecilia Bartolile, et ta on nüüd koduperenaine.
„So now I’m a housewife.”
Nii jätkasime kaksteist aastat. See oli kurnav, aga ka tohutult lõbus. Igas linnas elasime kaks kuud ja sõitsime siis järgmisesse. Berliin, Pariis, Viin, Amsterdam, Barcelona. Ringiratast.
Suved veetsime Glyndebourne’is, Salzburgis või Aix en Provence’is. Nagu kõik tuntud ooperi- või muu klassikalise muusika lauljad.
Harjutasin umbes 20–30 tundi nädalas, ülejäänud aja olime koos. Vabad. Ei mingeid sugulasi, välja arvatud Svante ema Mona. Ei mingeid sõpru. Ei õhtusööke. Ei pidusid. Ainult meie.
Beata sündis kolm aastat pärast Gretat ja me ostsime V70, et kõik nukumajad, mõmmid ja kolmerattalised ära mahuksid. Elu jätkus ikka samamoodi. Täispööretel. Need olid fantastilised aastad. Talvel istusime ilusates valgusküllastes sajandivahetuse korterites põrandal ja mängisime tütardega ning kevade saabudes uitasime üheskoos rohetavates parkides.
Meie argipäev ei sarnanenud kellegi teise omaga. Meie argipäev oli täiesti imeline.
4. STSEEN
AINULAADSED VÕIMALUSED
„Eurolaulul kaasategemisega on natuke nagu lapsesaamisega. Võid seda teistele ükskõik kui üksikasjalikult kirjeldada. Aga ainult need, kes on ise kaasa teinud, teavad, mis tunne see on.”
Anders Hansson on muusikaprodutsent ja me alustame varsti koostööd minu järgmise albumi kallal. Tassime parajasti Malmös oma kotte üle Stortorgeti, et Stockholmi rongile minna, ja Anders jagab mulle ja Svantele naerdes selgitusi.
On minu Rootsi eurolaulu-debüüdi järgne hommik ning suur pilt minust, Petra Medest ja Sarah Down Finerist kaunistab Aftonbladeti esilehte. Pildiallkiri kõlab nii: „Malmö Arena kell 21.23.” Minu näoilme väljendab täielikku šokki.
Kui eurolaulul osaleda, siis tuleb võita. Ja hästi võita. Hea, kui sulle ennustatakse viimast kohta. Finaali tuleb minna koos suurte heade artistidega ja siis võita ülinapilt, kõige parem, kui täielikult rahva häälte abil. Nagu mina. Nii lihtne see ongi.
Edasi tuli lihtsalt hakata tööd tegema.
Tingimused ei oleks saanud paremad ollagi.
Eurolaul andis meile ainulaadse võimaluse – teist niisugust