SEISUS
Meie lapsed said abi tänu väga paljude asjade kokkulangemisele.
Osalt tänu olemasolevatele raviteenustele, äraproovitud meetoditele, nõustamisele ja ravimitele. Kuid Greta ja Beata said ravi eelkõige tänu meie enda vaevale, kannatlikkusele, ajale, vedamisele ja asjaolule, et mõned inimesed rikkusid reegleid ja tegid midagi, mida nad ei oleks tohtinud teha, kuid tegid siiski, sest nad teadsid, et nii on õige.
Nii ei saa see edasi kesta.
Ühiskond ei saa loota vedamisele või eraisikute allumatusele. Enamikul lapsevanematest ei ole sotsiaalmeedias 250 000 jälgijat. Enamik vanemaid ei saa haiguslehte võtmata täisajaga koju jääda. Enamikul vanematel ei ole õige sotsiaalse staatuse näol eelist.
2.
LÄBIPÕLENUD INIMESED LÄBIPÕLENUD PLANEEDIL
Ma ei jaksa enam.
Või noh, tegelikult ju jaksan, aga saate aru küll.
27. STSEEN
EITAMINE
Fleminggatani ventilatsioonivõrest tuleb loputusvahendi lõhna.
Stockholm. Jaanuar.
Jõulukuuskede surnuaiad.
Lõputu kolmekraadine vihm saadab mind mööda poriseid tänavaid.
Jõulude ja aastavahetuse ajal on linn peaaegu tühi, kõik stockholmlased on kusagil ära.
Kõik on Los Angeleses või Tais. Floridas või Sydneys. Kanaari saartel või Egiptuses.
Meie, rootslased, oleme hämmastavad. Me astume välja peaaegu kõige eest, mille eest annab välja astuda. Me võitleme pagulaste ja heidikute eest ning ebaõigluse vastu.
Ökoloogilisest vaatevinklist ei ole me seevastu sugugi sama fantastilised – ja minusugused on veel kõige hullemad.
„Teiesugused kuulsused tegutsevad umbes sama palju keskkonna huvides kui Jimmie Åkesson2 multikultuurilise ühiskonna huvides,” ütleb Greta hommikusöögilauas.
See ei ole just meeldiv asi, mida öelda inimesele, kes pooldab multikultuurilisust. Aga küllap see on tõsi. Ja see ei kehti ainult kuulsuste, vaid enamiku inimeste kohta. Kõik tahavad ju olla edukad ja miski ei ole parem edukuse näitaja kui luksuslik elustiil, ületarbimine ja reisid, reisid, reisid.
„Samas on ju nii, et kui ma jään haigeks või ma pole enam populaarne, ei saa ma ühtegi krooni,” üritan ma vastu väita. „See, kui inimesel on teatud võimalused end kuuldavaks teha ja head eeskuju näidata, ei pane talle veel moraalset vastutust.”
Kuid Greta ei ole nõus. Ta kerib mu Instagrami lehte. Vihaselt.
„Nimeta üks kuulsus, kes seisaks keskkonna eest?? Nimeta üks kuulsus, kes oleks valmis loobuma luksusest maailmas ringi lennata?”
„Nad võitlevad teiste asjade eest,” ütlen, kuigi mul ei turgata ühtegi asjalikku argumenti pähe.
„Okei! Nimeta üks asi peale ülemaailmse tuumasõja, mille eest nad võitlevad ja mida ei saaks edaspidi enam parandada? Kui väga me ka ei tahaks?”
Tal on muidugi õigus. Kui me kliima ära rikume, ei saa seda enam kunagi parandada ja tulevased põlvkonnad ei saa varsti enam midagi ära teha, kui väga nad ka tahaksid.
Ja loomulikult võitlevad inimesed valede asjade eest. Või pigem: me võitleme õigete asjade eest, aga kuni me oma elustiiliga kõige tähtsamale küsimusele vastu töötame, on väga tõenäoline, et meie võitlus on asjata.
Enesestki mõista ei pea kõigist saama kliimaaktiviste. Kuid vähim, mida meie saame teha, on see, et me vähemalt lõpetame keskkonna ja planeedi aktiivse rikkumise ega kiitle oma kliimatapatalgutega sotsiaalmeedias.
Ma ise olen muidugi üks suur osa probleemist.
Alles vähem kui kolm aastat tagasi panin üles päikeselisi selfisid Jaapanist. Üks allkirjaga „Tere hommikust, Tokyo” ja kümned tuhanded laigid vupsasid telefoni.
Koduteel istusin terve päeva lennukis, vaadates Siberit ja Põhja-Jäämerd, samal ajal kui lennukimootorite monotoonne laul tegi oma tööd, vabastades tundra kasvuhoonegaase igikeltsast, saja tuhande aastasest unest.
Miski tegi minu sees haiget. Miski, mida varem olin nimetanud reisipalavikuks või lennuhirmuks, kuid mis nüüd hakkas võtma teist, selgemat kuju. Midagi oli valesti.
Aga ma ju esinesin kaheksale tuhandele inimesele ja Jaapani televisioon salvestas kontserdi, nii et minu reisil oli ju eesmärk, mõtlesin ma.
Nagu biosfäärile ja ökosüsteemile läheks korda Jaapani televisoon.
Eitusel on võimas jõud.
28. STSEEN
PILLAV ELUSTIIL
Meie jaoks tasakaalus ja toimiv atmosfäär on piiratud ressurss; hävinev loodusvara, mis kuulub kõigele ja kõigile võrdselt. Ent praeguste heitgaaside hulga juures saab see loodusvara kaheksateistkümne aasta pärast otsa.
Parimal juhul.
Nimelt ei tohi juhtivate teadlaste sõnul meie jaoks toimiva atmosfääri süsinikdioksiidi kontsentratsioon ületada 350 miljondikosa. Tänase päeva seisuga oleme juba 410-st mööda läinud ja lähima kaheteistkümne aasta jooksul jõuame eeldatavalt 440-ni.
Ja nii edasi.
Arlanda lennuvälja kliimakompensatsiooni teenistuse hinnangul on heitkoguste hulk ühe reisija kohta edasi-tagasi lennul turistiklassis Stockholm–Tokyo 5,14 tonni süsinikdioksiidi.
Jämedalt arvutades on kogus võrreldav sellega, kui üks inimene sööks 25 tunni jooksul, ehk ligikaudu selle reisi ajaga, ära 200 kilo loomaliha.
Meie uued harjumused seavad vanade roomlaste ja 18. sajandi Prantsuse aristokraatide pillava elustiili uude valgusesse.
Keskmine heitkoguste hulk ühe inimese kohta Indias on Maailmapanga andmetel 1,7 tonni aastas. Bangladeshis 0,5 tonni.
Ja ei, me ei saa varsti enam rääkida solidaarsusest ja võrdsusest, arvestamata meie endi ökoloogilisi jalajälgi. Õigluse eest seismise mandaat kipub meil käest libisema.
29. STSEEN
SÜMBIOOS
Oleksin pidanud hoopis kokaraamatu kirjutama. Raamatu küpsistest ja lemmikheliloojatest. Või tõelise autobiograafia. Laulja mälestused.
Ei sõnagi läbipõlemisest, ravimitest ja diagnoosidest.
Meeldiva raamatu. Joogast näiteks. Kus ma otse loomulikult pööran tähelepanu ka meeldivamatele keskkonnaprobleemidele: kilekotid, toidujäätmed või muu taoline, mis ei mõju häirivalt ega tülikalt.
Positiivse raamatu, mis ei puuduta vähimalgi määral selliseid nähtusi nagu söömishäired või depressioon. Või et inimene ei tule mõnel päeval voodist välja, sest ta kas ei suuda, ei taha või ei jaksa. Et ta mõnel päeval mõtleb nii, nagu ei tohiks mõelda.
Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas ma end tundnud olen.
Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas minu pere end viimastel aastatel pikka aega tundnud on.
Aga ma pean. Sest me tundsime end näruselt. Mina tundsin end näruselt. Svante tundis end näruselt. Lapsed tundsid end näruselt. Planeet tundis end näruselt. Isegi koer tundis end näruselt.
Ja me lihtsalt pidime sellest kirjutama.
Koos.
Sest meie enesetunne hakkas paranema alles siis, kui mõistsime, miks me just nii tundsime.
Me lihtsalt pidime sellest kirjutama, sest me kuulume nende hulka, kes said abi. Meil vedas ja vahel ma usun, et me tuleme sellest tugevamatena