üles kirjutaks. „Kui mind kodus ei ole, siis olen Grace’i juures.” Ta ütles Sarale ka selle numbri ning Sara ei jõudnud sedagi kirja panna.
„Aga ma võin jalgsi käia,” ütles ta.
„Nad ütlesid, et ma pean sind sõidutama.”
„Nad?”
„Jen ja Andy. Caroline oli ka juures.”
See ilmselt otsustas asja.
„Noh?” ütles mees. „Kas ma saan sind kuhugi sõidutada?”
„Enam pole kuigi palju, mida vaadata,” ütles George, kui nad linna poole sõitsid.
Külluses paistis olevat üksnes maisi. Nüüd, augusti lõpus, oli see ümberringi hiigelsuurtel väljadel kõrgeks kasvanud. Terav päikesevalgus muutis põllud kuldselt ja roheliselt virvendavaks mereks, mis pimestas Sarat ja torkis silmi, kuni jõuti peaaegu vabastavalt Broken Wheeli asfaldile. See algas kümne minuti kaugusel linnast koos hallist betoonist majade rea ja mahajäetud haagissuvilate parklaga.
„Mina elan seal,” ütles George. Sara lootis, et ta peab silmas majade rivi, sest haagiste parklas polnud midagi, kus oleks võinud elada. Katkine tara tähistas mingisugust piiri linnaga ja parkla taga kasutuskõlbmatul maaribal kasvasid üksikud puud.
Nende ees laius tee, kuid läks aega, kuni ilmus nähtavale mõni hoone nime vääriv ehitis. George’i elurajooni ja linnasüdame vahel oli ainult üks tegevuse lõpetanud bensiinijaam. Selleks oli olnud valgest laineplekist katusealune, mille juurde oli keegi jätnud kaks traktorirehvi ja katkise lapsevankri.
„Varem oli siin rohkem poode,” ütles George vabandavalt, nagu oleks kogu linn tema süü. „Aga enamik pandi varsti pärast kriisi kinni. Siin ei liikunud piisavalt rahvast.”
Vähemalt näen ma Jimmie Coogani tänavat, meenutas Sara endale. See peaks midagi tähendama. Kuid tal oli raske endas huvi äratada. Nüüd, mil ta oli välja puhanud, duši all käinud ja nägi linna korralikult, oli see veel masendavam.
Tegelikult oli Suurte Tasandike lame lainetav maastik andnud inspiratsiooni oma arhitektuuristiili tekkeks, kus madalad laiad majad sulanduvad ümbritsevasse preeriamaastikku ja linnasüdameid ääristavad kaunid katustega puitkõnniteed, mis olid ehitatud selleks, et saaks kaupluseakende ees jalutada, olles mingisugune segu verandast ja jalutustänavast. Paljudes linnades olid need olemas ja lõid rahuliku koduse mulje.
Broken Wheel seevastu oli täielik telliste, asfaldi ja betooni raiskamine. Majad olid küll madalad, kuid seda sellepärast, et ei olnud vajadustki rohkem kui kahe korruse järele. Nüüd polnud enam vajadust isegi ühe korruse järele. Tuultest tuhiseva preeria asemel olid lagunevad telliskivist hooned täiesti tarbetult nihkunud laia tänava poole, mis tundus peaaegu kolmerealisena. Tänavat ei kasutatud praegu enam kuigivõrd, sest see oli juba ammu konkurentsist välja tõrjutud, kui osariikide vahelised teed autoliikluse ümber suunasid.
Pärast seda, kui George oli ta kohale toonud ja ise Grace’i juurde kadunud, kõndis Sara kaks kvartalit hea õnne peale. Siis jäi ta teepeenrale seisma, nagu oleks õhkkond teda rabanud. Linna kohal lasus midagi kurba, nagu oleks mitmete põlvkondade probleemid ja pettumused telliste ja asfaldi külge kleepunud. Ühel tänavanurgal seisis rühm mehi. Nad olid kindlalt üle viiekümne, võib-olla kuuskümmend, seda ei olnud kulunud T-särkide ja väsinud näojoonte järgi võimalik täpselt kindlaks teha, kuid neist kiirgas sama sorti rahutut tegevusetust, nagu oli olnud teismelistel selles ostukeskuses, kus Sara oli töötanud. Nagu ei pakuks päevad neile enam midagi ja tulevik jääkski saabumata.
Kas see siin võib tõesti olla seesama Amy Broken Wheel? Seesama linn, kus Amy vend oli välja andnud ajalehte The Bent Farmer ja üks naisõpetaja oli teinud mopeedi veokastist improviseeritud raamatukogu?
Sara liikus siiski tänavat mööda edasi, peamiselt selleks, et pääseda meeste pilkudest. Mis polnud otseselt vaenulikud. Lihtsalt temale suunatud, võib-olla sellepärast, et polnud midagi muud vaadata. Kui vaid õnnestuks Jimmie Coogani tänav leida, mõtles ta, siis ehk ilmutaks end mingil nõiduslikul moel Amy linn, täiuslik oma puitfassaadide, seelikutes naiste ja mingisuguse ajatu amišilaadse eluoluga, mida ta oli Amy kirju lugedes ette kujutanud.
Keset päeva paistis päike halastamatult üksteise järel kõikide tühjade kaupluste peale. Paljudel neist olidki tegelikult ilusad vanad puitfassaadid, nagu oleks linn vähemalt kunagi olnud kaunis ja elav. Kuid seda meeldivat muljet rikkusid mahajäetud ruumid. Mõnikord olid neil aknad hädapäraselt kinni kaetud, mõnikord ainult katkised aknaklaasid, mida keegi polnud vaevunud parandama ega laudadega kinni lööma.
Mõne poe ette oli millalgi istutatud kiduraid puid, mis ei olnud justkui kunagi õieti kasvama hakanud, ja ühe põiktänava lõpus oli midagi pargilaadset. Kuid ei midagi enamat.
Risti läbi linna kõndimine võttis kakskümmend minutit ja Sara ei näinud isegi vilksamisi Jimmie Coogani tänavat.
Teises otsas oli silt, mis tegi reklaami maisijuuri ründavate usside tõrjevahendile: Control corn rootworm! hüüdis see maailmale, kindlasti kaks korda kolm meetrit suur ja vähemalt kakskümmend aastat vana. With Dyfonete 20-G Intersectitude. Ideal for the big corn grower!
Selle all oli tunduvalt väiksem silt, mis ütles, et see siin on Broken Wheel. Punkt. Polnud vaevutud isegi lisama tavapärast „Iowa süda” või „Iowa viljapuuaed” või midagi muud seesugust, püüdes kasutada ilustavat ümberütlemist. Silt oli nii kulunud, et Sara meelest näis see vabandust paluvat, kui ta kedagi tülitab.
Oli vaja teha kaks tiiru edasi-tagasi, enne kui ta lõpuks leidis Jimmie Coogani tänava, ja siis ka lihtsalt välistamise teel. Mingit silti ei olnud ja tänav ise oli ainult üks kahtlasevõitu põiktänav, kahel pool kõrged telliskiviseinad.
Pärast seda oli tal toss väljas. Ta jäi söögikoha ette seisma. Ukse kohal võis vaevu näha kuldseid tähti luitunud punasel taustal. Amazing Grace. Kui Grace ise teda sisse viipas, oli ta peaaegu tänulik, et keegi teine otsustas, mida ta tegema peaks.
Grace valas talle tassi kohvi, ilma et ta oleks tellinud, ja viskas tubli portsu roosat hakkliha oma selja taha grillplaadile.
Söögikoht oli peaaegu tühi. Maja ette oli pargitud ainult kolm autot, kaks tolmust pikapit, päikesest pleekinud sinist värvi, ja valge kaubik, mida kasutatakse teeparandusel. Ühe laua ümber istus kolm säravkollaste helkurvestidega meest, süües pigem varase õhtusöögi kui hilise lõunasöögina muna ja peekonit ning juues kohvi.
„Pole kuigi palju linna, mida avastada, mis?” ütles Grace. Tema tohutud käsivarred puhkasid jälle baariletil.
„Kena linn,” ütles Sara ilma seda ise uskumata.
„Üks paganama urgas on see. Mina sinu asemel siia ei jääks.” Grace tegi teatraalse pausi. „Põgene, kuni veel saad, see on kõik, mida ma ütlen. Ma pole kunagi aru saanud, miks mu vanaema otsustas siia jääda.”
Ta süütas veel ühe sigareti ja jätkas peaaegu sama hingetõmbega: „Nii et George on sinu autojuht? Mina kuulujutte ei levita. Aga tal on elus raske olnud. Natuke lisatoetust kulub talle ära. Naine jättis ta maha. Pärast seda hakkaski jooma. Mitte pidevalt muidugi. Periooditi. Suutis mitu aastat tapamajas töökohta hoida.”
Grace ei võtnud vaevaks häält tasandada, kuid George ei näidanud välja, et oleks teda kuulnud. Võib-olla oli selektiivne kuulmine anne, mida ta oli olnud sunnitud arendama.
„Iseenesest hea, et ta lahti lasti. Polnud päris õige töö mehele, kelle käed pole päris kindlad.” Grace tegi Sarale silma. „See oleks võinud kergesti lõppeda sellega, et pole üldse käsi.”
Ja lisas kiiresti: „Aga nüüd on ta kaine. Pole rohkem kui kuu aega midagi tarvitanud. Kena mees.”
„Miks sa ennast Grace’iks nimetad?”
„Mu ema nimi oli Grace. Tema ema nimi oli Grace. Tema emaema nimi oli Grace.” Sara kartis, et naine jätkab veel ühe sugupõlve jao. „Aga mina? Madeleine.”
Sara sundis end jooma lonksu kohvi. See oli liiga