tead, kui oluline see minu jaoks on. Meie jaoks. Palun ära hakka pihta.”
„Ma ei hakka pihta, Alison. Ütlesin ainult, et see oleks kena. See on kõik.”
Holloway lõpus jääb liikus aeglasemaks ja juba paistabki tagasipööre enne Archwayd. Kodu. Seal, kus on süda. Katsun oma taskut, et olla kindel, et telefon on endiselt seal. Hoidun vaatamast, kas Patrick on mulle kirjutanud. Lähen autost välja ja pöördun Matilda poole, näol kindel naeratus. Ta võtab mu käest kinni, kui majja kõnnime.
Käin duši all, hõõrudes maha kõik jäljed Patrickust. Proovin mitte mõelda oma laua vastu surutud peast, tema enesekindlalt minu peal, surve, mis jättis igasse mu pehmesse kehapinda tugevad servad. Söön peekonivõileiba, mille Carl on jätnud mulle köögitasapinnale, ja keskendun aias mängiva Matilda häälele, kes murul ja läbi lehtede tuhatnelja edasi-tagasi jookseb. Tema on see pendel, mis liigub selle ja teise reaalsuse vahel, kus mulle pole endiselt sõnumit saadetud, kuid siiski ütlen endale, et ma ei hakka kontrollima. Avan mõrvakausta ja panen selle siis uuesti kinni. Ahvatlus portfelli kaduda on peaaegu vastupandamatu – taganeda väidete ja kokkuvõtte taha selle asemel, et seista silmitsi oma elu reaalsusega ja selle segadusega, mis ma sellest olen moodustanud, sellega, kuidas ma ärritan Carli ja Tillyt. Aga ma tean, et kui praegu tööle hakkasin, muudaksin olukorra veel hullemaks. Hiljem.
Sõbrad lõunal, Carl teeb süüa – parimat nende inimeste jaoks, keda ta on tundnud alates ülikoolist. Lambajalg ahjus podisemas, õhus terav rosmariini hõng. Köök puhtaks küüritud, raam, mis ootab oma pilti. Carl on juba laua katnud, jäigalt volditud salvrätikud kõrvaltaldrikutel nugade ja kahvlite kõrval. Nurgas olev tahvel on nädala tegevustest puhtaks tehtud – ei mingit rodu ujumisest, poeskäimisest ja Carli meestegrupi kohtumistest; nüüd on seal Matilda hoolsa käekirjaga kirjas „Ma armastan nädalalõppu”, kõrval joonistus kahest käest kinnihoidvast inimesest, üks pikk ja teine lühike.
Köök on puhas, kapiuksed kinni, valgete pindade rivi mu ees tuhm. Üritan kohendada valgete liiliate kimpu, mille Carl on vaasi pannud, aga lauale langevad suured kollase õietolmu plekid. Tõmban need ruttu oma varruka külge ja liigun kiiresti eemale.
Lähen Matilda juurde aeda, imetlen mustsõstrapõõsast katvat ämblikuvõrku ja oksapundart astelpõõsas, mis on kindlasti linnupesa, Emme, näed sa seda? Võib-olla elab seal punarind? Võib-olla.
„Peame süüa vaatama, emme. Linnule, et ta saaks oma lapsi toita.”
„Olgu, kallis. Lähme ostame pähkleid.”
„Mitte pähkleid. Sellest räägiti koolis. Lindudele meeldivad rasvapallid, kuhu on asju torgatud.”
„See tundub jälk. Missuguseid asju?”
„Ma ei tea, seemneid, võib-olla usse.”
„Küsime issilt, kullake. Võib-olla tema teab. Või võime ise välja uurida.”
Carl kutsub meid sisse. Külalised on kohale jõudnud ja ta võtab ahjust lambaliha. Imetlen ta oskusi, kõnnin külmkapi juurde, et juua pakkuda – kumbki täitmas loomulikult oma rolle, kui Dave ja Louisa külla tulevad. Oleme nendega alates laste-eelsest ajast nädalalõputi lõunat söönud, päevad, mil lõuna läheb üle õhtuks, istudes laua taga ja juues pudel pudeli järel, kõhud täis Carli valmistatud sööki. Annan nende tütrele Florale klaasi mahla ja võtan veinipudelilt korgi.
„Dave sõidab. Aga mina võtan natuke.” Louisa sirutab välja klaasi, kuhu olen just valanud.
„Kas sa jood, Alison?” Carl paneb kaussi krõbekartulid, olles katnud just lamba fooliumiga.
„Jah, miks mitte? On laupäev.”
„Ma lihtsalt arvasin, et pärast eilset õhtut …” Ta ei pea oma lauset lõpetama.
„Pärast eileõhtust mida?”
„Võib-olla sellest piisas? Igatahes see oli kõigest mõte. Ära muretse.”
„Ma ei muretsegi.” Valan endale rohkem kui plaanitud, nii et Sauvignon Blanc läigatab üle serva. Louisa kallutab pea ühele poole, nägu uudishimulik.
„Mis eile õhtul juhtus?”
Vaatan tema nägu, lootes, et kujutlen tema hääletooni pealetungivust ette. „Mitte midagi, oli reede, tead küll …”
„Emme oli nii väsinud, et ta jäi kontoris oma tooli magama! Pidime talle täna hommikul järele minema. Issi ütles, et peame tema järele vaatama,” hüüatab Matilda. Panen käed näo ette ja hõõrun silmi.
„Emme jäi kontoris magama? Ta oli ilmselt väga väsinud. Äkki sa viid mõned kartulid Florale? Ma tean, et tal on kõht tühi,” ütles Louisa, lükates krõbekartulite kausi Matilda kätte ja juhatades ta ukse juurde.
Jah, väsinud, see on kõik. Üdini väsinud.
„Sulle anti siis viimaks mõrv? See on suurepärane uudis. Sa pidid vist oma kontoris kellelegi küll tohutu teene tegema, et see teoks saaks.” Dave irvitab.
„Kõik on teenitud tema enda raske tööga, Dave. Olen kindel, et ta on seda väärt.” Louisa jõllitab teda ja tõstab minu auks klaasi.
„Milles mõrv seisneb? Palju verd ja veristamist? Lase aga käia, räägi meile kõigist värvikatest detailidest.”
„Dave, mitte laste ees …” ütleb Louisa.
„Ausalt öeldes ei ole ma jõudnud seda detailselt lugeda. Alustan sellega homme, üritan selle käsile võtta, mis iganes see ka poleks.” Tõstan oma klaasi Louisale vastu ja kummutan selle tühjaks.
„Arvasin, et lähme homme päeval välja,” ütleb Carl, nägu morn. „Tilly, kas ma ei öelnud mitte, et lähme kõik välja?”
„Jah, ma tahan lossi minna, sinna, kus on labürint. Sa lubasid, et me kõik lähme, issi.” Matilda ajab alahuule ette ja ta suutäis kaob.
„Hea oleks, kui sa kõigepealt küsiksid, kas ma …” Neelan sõnad alla. Saan siis töötada, kui koju jõuame, kui ta magama läheb. See on lõbus. Matilda jookseb labürindis ja ma lähen talle järgi, pöörates paremale, vasakule, paremale, kuni saame aru, et oleme eksinud, ja hüüame abi, isekeskis naerdes. „Muidugi lähme lossi, kallis.” Mida rohkem me mängime õnnelikku perekonda, seda enam on see tõsi.
*
Dave’i töö. Louisa töö. Carli teraapiakliendid – mitte ühtegi nime, ainult mõned ebamäärased detailid tema uuest nädalastest kohtumistest seksisõltlastest meestega, mis paneb Dave’i ja Louisa närviliselt naerma. Kuulan pooleldi – tegelen tööl piisavalt seksijuhtumitega, et olla huvitatud. Enam minu mõrvast ei räägita. Hoides kinni klaasijalast, võtan ühe joogi, siis järgmise, lootes, et suudan summutada pealetungiva sumina oma kõrvas, mis puudutab kohtuprotsessi ja seda, kui kaua aega selle ettevalmistamiseks läheb.
„Kas proovime karaoket?” küsin ma.
„Proovime natuke juustu. Ostsin portveini.” Carl, võõrustaja, kes pakub maksimumi. Tema majapidamisoskusteni ei küündiks ma kunagi.
„Brie?” pakun, lõigates juustust kuubiku.
„Alison, vaata, mida sa tegid. Sa lõikasid nina ära,” ütleb Carl.
Silmitsen Brie’d ja tükki noal. Ma ei saa sõnagi suust ja panen juustu tagasi kandikule, lükates tükid tagasi kokku. Kuulen Carli ohkamas, aga olen liiga väsinud, et midagi öelda.
„Päriselt ka, tahab keegi karaoket proovida?” Laulmine tõstaks mu tuju. Esitan Adel’i.
„Peame varsti minema. Kas karaoke jaoks ei ole natuke liiga vara?” küsib Dave.
„Jumal küll, sa oled alati nii tundlik. Lase siis käia. Ma teen seda ise.”
„Ära