Pille Pettai
Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud
Autoriõigus: Pille Pettai, Väike Myy ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Epp Petrone
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Ande Kaalep
Illustratsioonid: Väike Myy
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-605-23-3 (köites)
ISBN 978-9916-605-24-0 (epub)
ISBN 978-9916-605-25-7 (epub)
www.petroneprint.ee
Vaadake ka Facebooki rühma „Nõid annab nõu“.
Esimene osa Väike Myy arutab ja harutab
Juba ammu oleme lubanud panna kokku selle raamatukese, mis nüüd lõpuks teieni jõuab. Aastatega on kogunenud rohkem materjali, kui kahe kaane vahele mahutada suudame, aga anname parima, et tuua teieni nii mõnusat lugemist kui ka tarkuseteri, õpetusi ja retsepte.
2016. aasta külmal veebruarikuul said internetiavarustes kokku kaks naist. Kaks nõida. Mina olin juba kogunud julgust ja pakkunud ühes foorumis oma teeneid aitajana. Pille tuligi saama abi ja lohutust. Jäime pikemalt vestlema ja leidsin, et abivajaja on tugevam kui abipakkuja. Nüüd sidus meid juba professionaalne huvi ja peagi olime mõlemad aitajate nimekirjas.
Mina olen lapsest peale suhelnud surnutega, lisaks olen võtnud appi ruunid. Pille on aga sünnipärane nägija ja ravitseja.
Meie kohtumise aeg oli just sellal, kui ilmus igast nurgast välja „imearste“, kes hiljem paljastati ja liistule tõmmati, aga kes toona veel populaarsust nautisid. Paljud uued kuulsused jagasid nõuandeid loobuda ravimitest ning anda oma elud (ja varandused) nende kätte. Me Pillega ei jõudnud ära imestada, mida kõike inimestele internetis süüdimatult soovitati, mõnikord lausa eluohtlikke asju. Kui me püüdsime sekkuda ja jagada oma nägemusi, saime pahatihti vihase rünnaku osaliseks.
Oli 15. veebruar 2016, kui ütlesin Pillele: „Aitab! Nüüd teeme omaenda Facebooki rühma, kus räägime just seda, mida õigeks peame, ja hoiame endast kaugel eemal kõik, mis võib meie meelest inimestele kahju teha.“ Jumal ise näeb, et seda plaani ellu viia on olnud küllalt raske ja intsidente tuleb praegugi ette, aga üldjoontes oleme oma võetud ülesandega toime tulnud.
Kahe tunniga tegin sel päeval rühma valmis. Nimeks sai lihtne ja selge „Nõid annab nõu“.
Kõigepealt värbasime rühma liikmeteks omaenda tuttavaid ja nii me tosina liikmega alustasime. Tegime hullumoodi tööd, mina kirjutasin nõuandelugusid, Pille pani üles retsepte. Aga lugejaid eriti ei olnud. Vähehaaval tulid kliendid, keda olime aidanud, need omakorda kutsusid oma tuttavaid… Esimese aasta lõpuks oli meil umbes 500 liiget. Järgmisel aastal aga toimus midagi kentsakat, rahvast aina tuli ja tuli… Me ei reklaaminud ennast mitte kusagil, mitte kedagi rohkem ise ei kutsunud. Aga muudkui tuli ja tuli. Ja tuleb siiani. Praeguse seisuga on meie rühmas üle 27 000 liikme.
Aegamööda kujunesid rühmas välja oma kombed, näiteks igahommikune tervitussõnade ja positiivsete soovituste jagamine. Meid on selle eest palju kirutud ja poolearulisteks nimetatud. Mõtlemata, et igapäevaste uute sõnade leidmine on ränk töö – et neid jätkuks värskelt läbi aastate. Aga kui iga päev kümmegi inimest leiab neist sõnadest jõudu edasi elada, siis on need sõnad oma ülesande kuhjaga täitnud ja vaeva väärt.
* * *
Miks me seda Facebooki rühma teeme?
Oluline on mõista: nõia töö ei ole mitte ainult imede tegemine ja ravitsemine, vaid eelkõige igapäevane psühholoogia: inimese viimine sellesse staadiumi, kus ta suudab oma hädasid analüüsida ja nõu küsida, heal juhul ka ise end terveks mõelda. See on lihtsalt uskumatu, mida kõike tänapäeval kardetakse ja usutakse! Iga langev leheke ja mööda lendava linnu kuri pilguke võib mõnes inimeses esile kutsuda paanika. Kõik teavad endal olevat mitmeid needusi ja sajatusi, erinev ebausk on rahvale pähe pesad teinud ja enam ei saa sammugi teha, mõtlemata: mida sellest halba võib juhtuda? Pole ka ime, et me sellisesse hirmumaailma oleme jõudnud: maagiaga tegelejaid on meeletult palju, igaühel oma teooriad ja tõekspidamised, igaüks hullutab omal moel. Üks räägib ühte, teine teist, kõik ju tahavad kliente leida… Ideaalne klient on nõrgema närvikavaga keskmisest kergeusklikum inimene. Ta vaeseke ei tea enam lõpuks üldse, keda uskuda, keda mitte. Ja nii ühtedel kui ka teistel, nii abivajajatel kui ka abijagajatel on meelest läinud, et maagia ei ole inimeste hirmutamiseks.
Maagia on inimeste aitamiseks.
Ja maagia – see on tegelikult imelihtne. See on meie esivanemate tarkus, kombed, salajas peetud loitsud ja rituaalid.
Esivanemate nõiakunst peitub meie igapäevases elus: selles, kuidas me teeme oma majapidamistöid, kuidas suhtleme oma perega, kuidas mõtleme. Kõiges selles on palju rohkem maagiat, kui me arvata oskame, sest iga öeldud sõna ja iga läbi elatud emotsioon sisaldab jõudu, mis ühel või teisel viisil tööle hakkab, endaga tagajärgi kaasa tuues. Just niisuguseid tagajärgi, nagu meie ise endale sisendame ja ise enda juurde kutsume. Me ei mõtle sellele enamasti, me ei usu, kui vägevad me ise olla suudame, seeasemel otsime maagiat endast väljaspool. Näeme iga solvangu taga kellegi halba soovi, iga ebaõnne juures mustrit, mis meid ohustab. Ning meile ei tule pähegi, et oma negatiivse kahtlustusega võtame ise vastu, õigemini lausa kutsume oma ellu ebameeldivusi. Otsime oma argipäeva teravaid elamusi ja meelepaha – selle asemel, et ise jagada ja luua head energiat. On ju nii lihtne kahtlustada naabrinaise või ämma kurja silma selle asemel, et tunnistada omaenda vigu ja eksimusi.
Aga just see on suurim reegel elus: igasugune maagia algab alati meist endast. Me ise loome oma kodu, oma perekonna, oma elutee. Õhkkond meie ümber on eelkõige just selline, milliseks me ise ta loome. Kui me kardame, et kõik läheb halvasti, et abikaasa petab, et lapsed teevad pahandust, et varsti kaotame töö, siis sellega me modelleerime oma tulevikku ja pole ime, kui see kardetu peagi „soovitud“ kujul kätte tulebki.
Kui me aga oleme kindlad, et oma kodus oleme ise peremehed ja armastame-hoiame kõike enda ümber, siis mitte mingi negatiivne jõud meie tuppa ei mahu! Kõige tugevam kaitse meie elule on meie enda positiivne jõud. Meie armastus.
Alles siis, kui meie enesekindlus kaob, läheme abi otsima väljapoole. Ning nagu näha, seda abi pakutakse iga nurga peal. Tuhandel erineval viisil. Iga pakkuja kiidab oma kaupa ja vahel meile paistab, et just see pakutav ongi kõige parem. Aga ei ole ju vaja kaugelt otsida. Samamoodi, nagu toit on kõige tervislikum siis, kui ta on kasvanud 50 kilomeetri raadiuses, on ka igasuguse hingelise kultuuriga, mille me elu jooksul omandame. Jah, võime selgeks õppida kaugelt tulnud tõed ja eksootilised loitsud, aga lõpuks varisevad need kokku, sest on kellegi teise omad, kannavad võõrast energiat. Meie jõud on meis endas, on selles maas, kuhu sündisime ja mida mööda kõnnime.
Teisisõnu: kõik imporditud usundid ja dogmad on head nende maade jaoks, kus need sündinud on. Meie jaoks on nad võõrad. Erinevate jõudude paabel tekitab nii meis endis kui ka laiemas pildis segaduse. Igal regioonil on välja kujunenud oma jumalad, oma haldjad või loodusjõud, kelle abi on kasutatud sajandeid. Nüüdsel vabalt liikuva informatsiooni ajastul on aga jumalused segunenud. Ning juurde on tulnud ka hoopis uued suurused, keda varem ei tuntud. Energiat ammutatakse igast mõeldavast kohast.
Kõik me teame, et kui loodusesse asustada võõrliik, siis enamasti see kas sureb välja või hoopis