tundsin häbi, et ei suutnud kaasa nutta – sest leinanutuks ei olnud vähimatki põhjust. Leinajad nutavad ju iseenda pärast. Kui nad teaksid, kui helge on pilt ees, siis nad pigem rõõmustaksid lahkunu pärast.
* * *
Minult küsitakse tihti, kas ma näen küsijas pärilikke maagivõimeid või kas oleksin nõus teda või toda õpilaseks võtma. Ei näe ja ei ole! Kui kellelegi on antud vägi, siis see ka avaldub õigel ajal. Enamasti siis, kui peamine eluülesanne on täidetud: lapsed suureks kasvatatud, elutarkust kogutud. Aga õpetada seda teed ei saa. Saab koguda teadmisi teistelt teadjatelt, saab end ise arendada. Aga väge ennast kuskilt õppida ei ole võimalik. See kas on või seda ei ole. Ei saa jõuga vallutada väravaid, mis avanevad vaid kindlal ajal ja kindlale inimesele. See tee ja see võti antakse, mitte ei võeta.
Eestlased on nõiarahvas, tugevad tajud on väga paljudel. Kellest aga ka tegelikkuses teadja saab, see on Saatuse otsustada. Siin kehtib vaid üks reegel: pole vaja vägisi võtta seda, mille üle veel mõeldakse, kas anda või mitte. Ning pole see ka mingi õnn, mida ihata. Nõia tee on okkaline.
Ma ei taha sugugi öelda, et pole vaja tegeleda maagiaga. Tahan öelda seda, et igaks asjaks on oma aeg ja see aeg ei olene meist endast. Õppida ja areneda võib aga alati. Ning õppida ei tasu mitte arvukatest meediaväljaannetest, vaid pigem süveneda ajalooürikutesse, rahvapärimustesse. Raamatuid kirjutavad inimesed ja inimene on teatavasti ekslik. See tõde, see särk, mida pakutakse välja igaühele, ei pruugi teile paras olla. Igaühel tuleks leida enda oma, teha see valmis, alustades kanga loomisest. Et iga niit selles oleks tuttav ja autentne.
Nii et ehk võiks selle peatüki lõpp minna hoopis ringiga tagasi selle suure küsimuse juurde: kuidas hoida ja vastutada? Kõigepealt sellega, kes me ise oleme: kui vastutustundlikud, kui ausad…
Nõiandus on tänapäeval pealtnäha glamuurne ala, mis mõndagi ahvatleb kuulsuse ja raha lõhnaga. Kus aga algab meelelahutus, seal lõpeb vägi. Nõid ei saa eales olla meelelahutaja. See on põhjus, miks meie Pillega hoidume igasugusest reklaamist ja ka suhtlusest. Meil on oma asi ajada. See asi ei ole kuulsuse teenimine.
Ja ometi me kirjutasime selle raamatu?…
Aga nii kord on, et me kõik sõltume sellest informatsioonist, mis meieni jõuab. Et aidata terveneda, tuleb kõigepealt anda arusaamine. Et anda arusaamine, tuleb rääkida, rääkida, rääkida… Lihtsatest asjadest. Et meile tuleks meelde, kus on meie juured, et me mäletaks, et kõik ongi imelihtne, kui me ise seda keeruliseks ei aja.
Kindlasti on ka siin raamatus vasturääkivusi. Sest mitte keegi ei tea kõike. Me vaid arvame oma suurelisuses, et teame. Mis aga on see „kõik“, sellest pole kellelgi aimu, igaühele antakse oma teadmiste-killuke ja nii me elu jooksul püüame neist kildudest terviklikku pilti laduda. Ehk pole aga suurt pilti meile üldse nii kiirelt vaja? Meile on antud see, mida vajame. Suurt pilti näeme alles siis, kui oma väike mosaiik on lõpetatud.
See raamatuke ei pretendeeri tõe kuulutamisele – sest seda suurt ja ainuõiget tõde polegi olemas. Soovime vaid olla abiliseks erinevate elujuhtumite puhul, anda nõu, suunata mõtteid radadele, mis meie meelest on olulised.
„KAITSE“ – MIS SEE ON?
Püüame selles raamatus anda lihtsaid ja arusaadavaid vaatenurki meid ümbritsevatele salapärastele ilmingutele. Kõike seda saab muidugi tõlgendada ka keerulisemalt ja teaduslikumalt (ka maagia on teadus!), aga jääme siin selle kõige maisema variandi juurde, fikseerime, kuidas maagia toimib praktilises elus.
Igal inimesel on tema isiklik kaitse juba sündides kaasas, aga see ei käi sugugi mitte tiibade sahinal, sõna „kaitseingel“ on pigem metafoor. Teatavasti on inglid inimsilmale nähtamatud ning kui me väidame, et nägime inglit, siis tegelikult me ei tea, keda või mida me nägime. Enamasti oleme harjunud nimetama ingliks lahkunud lähedase hinge, kes meid kaitsmas on, aga lahkunud hing ei ole kaugeltki mitte ingel.
Nii et alustame sellest teadmisest, et „kaitseingel“ on kokkuleppeline märksõna, mis sümboliseerib kõiki meid kaitsvaid jõude. Need jõud võivad olla väga erinevad. Kõigepealt neli elementi: tuli, vesi, maa ja õhk, päris paljudel inimestel on kaitseks üks neist elementidest. Kui inimese kaitseks on tuli, siis sobivad talle tulega seotud rituaalid, veekaitse puhul veerituaalid, maakaitse puhul on abi maast, õhukaitse puhul tuulest.
Vahel on kaitseks kilbid – see on väga tugev kaitseliik. Kilp on jõud, mis asub teid ähvardava õnnetuse ette: vahel, kui olete ohtlikus olukorras, puhkemas on tüli, juhtumas õnnetus, läheb ootamatult see kõik teist mööda – sest teid kaitses kilp. Mitte ingel ei pannud kätt vahele, vaid tekkis energia, mis ohu kõrvale viis. Vahel on see kilp tagasipõrkega ja hoobi saab hoopis see, kes teadlikult tahtis teile halba teha.
Kuidas kilp tekib ja mis see täpsemalt on, seda ma seletada ei oska. Igasuguse kaitse saab inimene kaasa juba sündides, elu jooksul võib see täieneda mõne surnu või kunstlikult loodud kaitsega. Ning me ei peagi seda mehhanismi peensusteni teadma. Piisab teadmisest, et see on olemas ja oleme tänulikud võimaluse üle seda vajadusel parandada.
Aga kõige sagedasem variant on muidugi surnute ja suguvõsa kaitse. See ei tähenda kaugeltki mitte seda, et surnute hinged kuskil teie läheduses hõljuvad, vaid see on energia, millel on mälu ja soov teid kaitsta. See on sageli kombineeritud mingi teise jõuga ja läbi selle saab kasutada kilpi, tulemüüri või mingit muud vahendit. Huvitav, millegipärast on nii, et kõige tugevamad kaitsjad on just need, kes eluajal meist eriti ei hoolinud või hoopis maha jätsid. Teispoolsuses on teistsugused arusaamad ja lahkunu näeb suures plaanis enda poolt tehtut. Küllap sellepärast on just paljud hoolimatud vanemad oma hüljatud laste kindlad kaitsjad.
Enamasti on selline kaitse suguvõsasisene ja kaitsja teie veresugulane. Aga vahel on ta ka endine abikaasa või keegi kunagine sõber, hingesugulane. Kaitsjaks olemine ei tähenda kaugeltki mitte, et lahkunu hing oleks kuhugi kinni jäänud. Hingedel on alati vaba liikumise võimalus ning jutt, et nad „kinni võivad jääda“, on alusetu. Kinni jäävad hoopis lahendamata probleemid.
Mõnel inimesel on kaitse otse jumalatelt. See on võimas kaitse, mis iseenesest välistab kõik halva. Sellistel inimestel on elu tavaliselt lihtne, muresid ja õnnetusi juhtub neil harva ja kõigest saavad nad kergelt üle, kõik ettevõtmised laabuvad libedalt, suhted on peaaegu alati rahulikud kõigi ümbritsevate inimestega.
Nõidadel on sageli Maaema kaitse. Neil võib olla ka kellegi teise nõia või maagi tehtud kaitse, kui enda omaga on midagi katastroofilist juhtunud. Nii nõidadel kui ka teistel inimestel on seesama reegel: kaitse nõrgeneb raske haiguse või ränga psühholoogilise üleelamise järel ning siis on seda vaja kas lappida või teha hoopis uus. Aga tavaliselt aja jooksul terveneb kaitse ise, nii et kui midagi uut hullu peale ei juhtu, siis pole ka põhjust muretseda. Kaitsel on isetervenemise oskus, kui rahu ja puhkust saab.
* * *
Inimese kaitset on võimalik vaadata, see annab juba töö alguses üldpildi inimesest ja sellest, mis võib olla temaga juhtunud. Või ka vastupidi – mis temaga kindlasti juhtuda ei saa. Kuna mina ei ole selgeltnägija, siis teen ma seda kõike ruunidega. Seletama ma neid toiminguid teile ei hakka, sest ruunimaailm on keeruline, paljude erinevate tahkude ja kombinatsioonidega, pealegi ei ole ruunid selle raamatu teema. Aga just kaitse kontrollimine annab eelteadmise, mida otsida just selle inimese juures ja sellest on väga palju abi. Näha on ka see, kui keegi teadlikult on püüdnud teie kaitset purustada.
On vaid üks asi, mida näha pole võimalik: see on ringkaitse, mis võib koosneda ühest või mitmest erinevast variandist, aga aru saada pole võimalik. Leides sellise kaitse, ma vahel keeldun ennustamast, sest sellest läbi minemine võib kahjustada nii kaitset kui ka mind ennast.
Ringkaitse tähendab, et inimene on igakülgselt kaitstud, aga varjatud kujul; mis seal täpsemalt on,