lihtsam on teisi maid vallutada ja neilt sobiv tehnoloogia ära võtta. Tehnoloogia asjatundjaid – töölisi ja mehaanikuid – sai võtta sõjasaagiks.
Seda teades oli Jarek väga üllatunud, et Bleak on erialalt mehaanik. Tõenäoliselt ainus niisugune terves universumis. Oma suure ja võimsa kehaga polnud tal kuigi mugav olla kitsastes tingimustes, kus mehaanikud seadmeid sageli putitama pidid, ja tema näpud kippusid peene tehnikaga ümberkäimiseks liiga jämedad olema, aga Bleaki see ei takistanud. Ega ka asjaolu, et ilmselt vaatas kogu tema ühiskond niisugusele karjäärivalikule viltu. Kõiki töid, mis ei olnud otseselt seotud relva käeshoidmisega, tegid seal teised rahvad. Pärast kosmoseföderatsiooni tulekut polnud nad küll enam orjad ja said töö eest raha, aga kreoonlased vaatasid neile endiselt ülevalt alla. Mehaanikuna ei kujutaks kreoonlasi mitte keegi ette. Või üldse tööriista käes hoidvana. Kui see tööriist just mutrivõti pole, aga seegi peaks olema niisugune hästi kobakas, millega pole tarvis üle ühe korra[1.] virutada.
„Reaktor on juba üle kuumenemas,“ jätkas kreoonlane närviliselt. „Ma juhtisin fluksaatorist jahutusaine sinna, aga seda ei jagu lõputult.“
„Ära muretse,“ rahustas Jarek. „Mul on plaan. Või noh, varuplaan.“ Ta vajutas konsoolil paari nuppu, millest üks muutis istme nimmetoe kõvemaks ja teine nullis kellaaja ära. Seda tegi ta lihtsalt seepärast, et talle tundus, et sellises olukorras tuleb tähtsat nägu teha ja nuppe vajutada. Tähelendur mudis pisikest augukest oma kuklas. „Nüüd tulevad meil need kalli raha eest paigaldatud implantaadid mängu. Sina vaata lihtsalt, et suundistuti töökorras oleks.“
„Aga ma pole seda mitte kunagi kasutanud. Üleüldse väga vähesed on. Ma tean ainult teooriat,“ vastas Bleak. See oli tavapärasemast ausam ülestunnistus, sest enamasti uskus ta põhimõttesse „Teeskle, kuni vahele jääd“. „Sa tead, see ei ole eriti … see ei ole lihtne värk ja kui seal midagi nihu läheb, siis tõenäoliselt ei lähe enam kunagi mitte midagi nihu.“
Jarek muretses, sest esialgse plaani järgi pidid korravalvajad nad kohe rahule jätma, kui kosmoseföderatsiooni piiridest välja jõutakse. Miskipärast aga ei andnud jälitajad järele ning jõudsid üha lähemale. Tuli vist tõesti varuplaan kasutusele võtta.
Plaan oli igast küljest halb. Ainus tõeline boonus või põhjus, miks seda üldse kasutada, seisnes asjaolus, et tõenäoliselt pikendab see nende vabaduses veedetud päevi, samuti jätab see neile õhkõrna lootuse, et Skooni kivi saab maha müüdud. Aga see oli ka kõik, sest Jareki lennumasin pidi peagi hävima ning selle sündmuse ja kivi müümise vahele jääv etapp oli kohutavalt hägune. Liiga palju muutujaid ja teadmatust. Aga see oli hetkel ainus reaalne võimalus pääseda.
Jarek hakkas mootori võimsust vähendama, et kiirust aeglustada. Ta ei tahtnud Maa-nimelise planeedi päikesesüsteemi valguse kiirusest mitu korda kiiremini sisse põrutada, sest see oleks kohalike planeetide orbiidid segamini ajanud. Olgugi et kurikael, ei tahtnud Jarek oma õlule miljardite elusolendite surma.
„Kas kivi ja suundistuti on valmis?“ uuris Jarek veidi kõrgemal häälel kui vajalik.
„Kohe-kohe oleme lukustuskauguses,“ kuulutas mehaanik. „Kas see on ikka hea mõte?“
Flesianlane mõtles hetke, enne kui ausalt vastas.
„Ei, aga paremat meil pole. Ma loodan, et kõikvõimas jumal Sor aitab meid. Ühenda oma neuraalimplantaat keskarvuti külge, ma laadin meile populaarsemate Maal räägitavate keelte paketid alla.“
Kõiki paari tuhandet keelt ei saanud nad endale lubada; esiteks oli nende ajumaht siiski piiratud ja teiseks olid samasugused piirangud ka Jareki rahalistel ressurssidel. Rahanappuse tõttu ei saanud nad osta ka kohalikke teadmisi. Kuna Maa oli keeluala, koguti sealt informatsiooni väga aeglaselt ja mitteinvasiivselt – seetõttu olid kõik teatmikud poolikud ja kallid. Jarek mõtles, et sellest pole lugu: mis seal ikka rasket olla saab, Maal elavad mõistuspärased olevused on ju väga madalal arengutasemel.
Ta vajutas veel paari nuppu ja rohkem väitis kui küsis:
„Oled valmis!“
„Jah!“
Mõlema keha tõmbles paar sekundit, kui nende aju informatsiooniga üle koormati. Jarek pidi tõeliselt pingutama, et kosmoselaeva üle kontrolli säilitada. Silme ees virvendasid tundmatud sümbolid ja sõnad, kui mitme keele jagu sõnavara ning grammatikat ta peas endale pesa otsisid. Toibumiseks polnud aega.
Ta vaatas veel korra lootusrikkalt radari poole; korravalvurid ei jätnud ikka veel jonni. Uskumatu!
„Sihtmärgid olemas!“ hüüdis Bleak paaniliselt, taustaks masina piiksumine. „Aga mida me seal üldse teeme? Ma ei tea sellest kohast midagi. Saad aru, kui suurde pahandusse me satume?“
„Me juba oleme suures jamas, hullemaks ikka ei lähe,“ arvas flesianlane. „Hoiame veidi madalat profiili, siis otsime kivi uuesti üles, ehitame laeva, lendame minema, müüme kivi maha, hangime endale uued kehad, saame rikkaks. Lihtne.“ Ta ise ka ei uskunud oma sõnu. „On sihtmärgid lähestikku?“
„Jah, valmis.“
„Sa lase ennast teele, ma tulen kohe järele,“ käsutas Jarek.
Ta kuulis, kuidas selja taga käis vaikne surin, kui Bleaki teadvus kehast eemaldati ja planeet Maa poole paisati. Varsti on tema kord. Kõigepealt pidi ta veel hoogu vähendama ja masina otse planeedi atmosfääri sisse suunama, et see lutsukivina atmosfäärilt kosmosesse ei põrkaks. Seejärel lisas ta automatsiooni, et enne masina lõplikku hävimist paisataks kivi lennumasinast välja ohutus suunas ja fikseeritud trajektooril, nii et nad saaksid seda pärast ära tooma minna. Ta patsutas heldinult lennuvahendi konsooli, oli ta ju selle eest kunagi suurt raha maksnud ning sõiduk oli teda pikalt ja truult teeninud. Nüüd aga pidi see atmosfääri õhutakistuse tõttu pea täielikult ära põlema.
Koos Bleaki ja Jareki kehaga. Jarek ei teadnud, kuidas Bleaki kreoonlase aju sellesse suhtub, aga tema oli küll kurb. Aastate jooksul oli ta oma kehasse täitsa kiindunud. Seda vaatamata asjaoludele, et ta aeg-ajalt sellesse uimastavaid mürke kallas ning mõnikord oma peegelpilti endamisi liigkriitiliselt kommenteeris (keha polnud Jareki kohta küll kunagi ühtainustki halba sõna vastu öelnud). Ent paremat põgenemisvarianti praegu justkui polnud.
Jarek vajutas teadvuse eemaldamise nuppu.
See oli esimese hooga veidi ebameeldiv tunne, nagu keegi imeks nina kaudu aju välja. Kui ta oleks egiptlastest ja mumifitseerimisest teadlik olnud, andnuks see talle päris hea võrdlusmomendi, aga praegu meenutas tunne talle marmelaadi nuuskamist.
Järgmine hetk oli pime ja segane. Jarekil oli maru kitsas, ta ei saanud ennast hästi liigutada. Talle tundus, et ta on keras nagu pall. Flesianlase teadvust polnud kunagi kellegi teise pähe siiratud, nii et ta polnud kindel, kas ta pidigi ennast niiviisi tundma või mitte. Kui nad enne Skooni kivi röövimist Rotundia planeedilt läbi hüppasid, et oma laevale suundistutamise funktsiooniks tarvilik jubin varastada, polnud keegi talle öelnud, et pärast on pime ja kitsas. Aga võib-olla pidigi maalastega sedasi olema?
Tegelikult teadis Jarek ühest paari tuhande Maaaasta tagusest juhusest küll, kui üks Sausage´i-nimeline tüüp oli piirivalvet eirates ennast kuidagi ühe naisolevuse kõhtu siirata lasknud – tollal polnud veel Skooni kivi avastatud ja teadvuse distantsilt siirdamine oli olnud võimatu. See oli käinud hoopis labasemal ning vahetumal viisil. Uinutamine, kosmoselaevale viimine ja nii edasi. Sausage oli nimelt ühenduse Piirideta Tehnoloogid liige ja nende arvates oli Maa juba ammu Prima Kosmoseföderatsiooniga liitumiseks küps. Või vähemasti esmakontaktiks valmis. Igal juhul polnud inimesed teda kuigi hästi vastu võtnud; juba mõni aasta hiljem lintšiti Sausage ära ning pärast seda võttis Maa tehnoloogiline areng väikese hingamispausi. Et ringi vaadata ja kohaneda. Hulk veriseid sõdu maha pidada ja ennast hingeliselt otsida. Pärast seda intsidenti rauges ka Piirideta Tehnoloogide ind oma missiooni galaktikas edasi viia.
Aga praegu oli Jarekil