Väike viperus. Johannes Kivipõld

mõnus rütmiliselt rahustav heli, selline omajagu summutatud. Ja ta tajus, et liigub hellalt hõljudes läbi pimeduse. Kas tõesti olid maalased abitud pimeduses hõljujad? Seda oleks tähelendur oma mahamagatud koolitundidest ikka mäletanud. Niisuguse eluga võiks isegi ära harjuda, aga alles pensionipõlves. Praegu tahtis ta teha tegusid!

      Korraga jõudis flesianlase ajusse mõistmine, et lisaks sellele, et ta ei näinud midagi ega saanud ennast õieti liigutada, ei hinganud ta ka. Mitte, et ta oleks olnud lämbumas, ei. Kui lihtsalt oled terve oma elu midagi iga paari sekundi tagant teinud ja siis järsku ei ole seda enam tarvis, tekib täiesti loomulikult paanika. Ta proovis tõmmata paar sõõmu õhku, kuid midagi ei toimunud. Kopsud ei töötanud. Inimestel on ju kopsud? See ei saa olla tavapärane maalase elu, siin peab mingi jama olema, oli Jarek kindel.

      Kuradi Bleak Level, mõtles Jarek. Mehaanik oli raudselt midagi vussi keeranud ja nüüd oli flesianlane enam-vähem kõige hullemas mõeldavas olukorras. Tal polnud kombitsaid ja isegi oma käsi ega jalgu ei saanud ta kasutada. Ent see polnudki kõige hullem. Suurimatest jamadest oli Jarekil alati õnnestunud välja pääseda just tänu oma suule, aga seegi – kui see tal üldse olemas oli – oli praegu täiesti kasutu organ. Ta sundis ennast mõtlema. Analüüsima. Liikuma mälestustes tagasi, koolipõlve. Mida sellist talle selle planeedi kohta räägitud oli, mida praegu kasutada saaks?

      Siin elasid kahejalgsed paljad tegelased, kes sisustasid oma vaba aega suremise, teiste tapmise ja järglaste saamisega. Peale inimeste olid maal veel ühed mõistuslikud olevused – kassid –, kes paar tuhat aastat tagasi, pidevate reetmiste tagajärjel, täiesti eraklikeks arenesid. Ja veel terve plejaad igasugu vähem intelligentseid olevusi, kellest suuremat osa inimesed toiduks tarvitasid või neid, keda süüa ei passinud, vähehaaval, aga järjekindlalt välja suretasid. Inimeste pragmaatilisus oli eemalt vaadates väga selge, kuigi ise nad seda kuigivõrd ei taibanud.

      Korraga läks aga rappumiseks. Tõesti, vägivaldseks rappumiseks. Rütmiline tuksumine kuskilt eemalt muutus tempokamaks. Jarek proovis ennast liigutada, keerata. Tema inimkeha hormoonid hakkasid mõjule pääsema ja tal oli tükk tegu, et neid kontrolli alla saada. Tsiviliseeritud rasside üks esimesi samme peadpööritavalt kiire arengu suunas oligi keha reguleerivate ainete teadlik kontroll. See vabastas nad looduse seatud ahelatest.

      Rappumine jätkus ja Jarekit ümbritsev muutus iga hetkega üha kitsamaks. Juba igatses ta ennist toimunud rahulikku hõljumist. See oli igal juhul etem, kui talle nüüd osaks saav litsumine. Ja see jätkus. Kaua-kaua. Vahepeal tundus endisele tähelendurile, et selle rahutusega võib ära harjuda. Nii jube pikalt oli see kestnud.

      Ja siis, kui juba tundus, et Sor annab Jareki hingele rahu ja puhkust, haaras miski flesianlase peast kinni ja pitsitas seda kõvasti. Pigistamise tunne levis üle tema näo õlgadest alla ja hops! sama ootamatult, kui oli tulnud, tunne ka kadus.

      Nüüd oli lihtsalt külm. Ja valge. Jarek püüdis jooksu pista, aga ta ei saanud endiselt mitte millestki aru. Tema kopsud tahtsid tööle hakata, keha ei allunud kontrollile, vaid väänles juhitamatult. Ja silmad, mis nüüd tõesti avanesid, nägid ainult pimestavat valgust.

      1 Tõenäoliselt siiski oli vaja mitu korda virutada, sest kardetavasti oli pihtasaajaks teine palgatud kreoonlane (hea hinna-kvaliteedi suhe ikkagi), kelle pikalilöömiseks läks tarvis mitut hästi sihitud hoopi isegi kogenud mutrivõtmekeerutaja puhul. [ ↵ ]