Margaret näis pisut häbi tundvat. „Ma ei jätnud seda meelega mainimata ...“
„Teda,“ teatas Bunty.
Lucy vaatas vargsi üle ruumi taas kerra tõmbunud – või hoopis hüppevalmilt keerdunud Stanley poole.
„Teda mainimata,“ parandas Margaret. „Ma ... no küllap see lihtsalt läks mul meelest.“
Kuidas saab midagi nii paganama suurt unustada, küsis Lucy endalt mõttes. Madu näis olevat tubli paari meetri pikkune ja päris kindlasti polnud tegemist mõne nunnu, kõhetu ja lahke olemisega tegelasega. Stanley meenutas pigem mõnda sellist tüüpi, kes sind hindava pilguga takseerib ja valmistub seejärel mõnel ööl voodiga tükkis alla kugistama.
Margaret askeldas köögis, pani vee Aga pliidile keema ja korjas kokku mõned erineva mustriga portselantassid ja teekannu. Bunty istus, käed süles kokku põimitud, näol pisut lõbustatud ilme.
„Teed?“ küsis Margaret kannu ja kulme kergitades.
„Ma ... ma ei tea,“ vastas Lucy ja üritas end jalgele ajada. Need osutusid üsna nõrgaks ja ta võttis uuesti istet.
„Äkki ikka tasuks juua,“ arvas Bunty heatahtlikult. „Paistab, et sa oled paraja šoki saanud. Kas sa pole varem madusid näinud?“
„Loomaaedades ikka,“ noogutas Lucy vastuseks. „Ma ei teadnudki, et mul madudega mingeid probleeme on.“
„Klaasi taga ei pea inimesed neid enamasti häirivaks. Alles siis, kui nad vabalt ringi liiguvad ja oma asju ajavad, kiputakse üle reageerima.“ Bunty silmitses teda pisut pahakspanevalt.
„Ema, pole just palju sinuealisi inimesi, kellel oleks boamadu. Tegelikult on see lausa naeruväärne,“ tähendas Margaret teekannu lauale asetades ja Buntyle pahast pilku heites. Ta lükkas kolmele tassile ruumi tekitamiseks virna kolletunud ajalehti laua kaugemasse otsa.
„Kus su piimakann on?“
„Pole õrna aimugi.“ Bunty suust kostis midagi kõkutuselaadset. Lucy taipas, et vana naine lausa naudib olukorda. Margaret tuhnis külmkapis.
„Vaata tibudega ette. Need sulavad alumisel riiulil. Stanley lõunasöök,“ selgitas ta Lucyle.
Lucy noogutas jõuetult.
Margaret lükkas külmkapiukse kinni, piimapudel käes. Ta jume oli kergelt rohekas. „Mul on nii piinlik, me peame piima pudelist valama,“ ütles naine ja paistis selle pärast tõsiselt endast väljas olevat. Lucyt, kes polnud veel toibunud ehtsa elusa mao riidenagina kasutamisega kaasnenud traumast, ei morjendanud see mitte üks raas. Ta võttis tassi tänulikult pihku ja rüüpas sellest jõuduandva, ehkki küll pisut liiga kuuma lonksu.
„Nii, asume siis asja juurde,“ ütles Margaret sõrmi kokku põimides ja üle laua Lucy poole vaadates. „Ema, me oleme sellest juba rääkinud. Bluebell Cottage seisab tühjalt ja sinul on tõepoolest abi tarvis.“
„Pole mul mingit abi tarvis,“ teatas Bunty kindlalt ja võttis lonksu teed. „Võeh. Margaret, sa teed ikka täiesti jubedat teed. Ma ei saa aru, kuidas Gordon seda välja kannatab.“
„Ta teeb endale ise teed.“ Margareti silmad läksid ümmarguseks ja ta pöördus toetust otsides Lucy poole.
„Ja parem ongi,“ arvas Bunty. Temagi vaatas Lucy poole. Lucy polnud päris kindel, mismoodi neile pilkudele reageerida, niisiis põrnitses ta oma teetassi sügavustesse ja kui paus oli järjekordseks piinlikuks vaikuseks veninud, vaatas ta taas üles ja ruumis ringi. Tõepoolest, seal valitses segadus, kuid see oli tulvil mälestusi täiel rinnal elatud elust. Tolmustes raamides pleekinud fotod rosettidega ehitud poni seljas istuvast väikesest poisist. Tolmunud ja luitunud rosetid – ehk needsamad, mida oli kujutatud fotodel? – rippusid Aga pliidi kohal asuva karniisi küljes. Raamaturiiul oli kahe kihina laotud kokaraamatute ja kaustade all lookas ning laest rippuval raamil lasusid ürdikimbud ja päevinäinud rasked malmist potid ja pannid. See maja näis olevat tulvil ajalugu. Lucy küll mõistis, miks Margaret nägi selles koristamis- ja korrastamisprojekti, kuid tema enda jaoks oli selles midagi lausa nõiduslikku.
„Ma ei taha sind siia sekeldama,“ ütles Bunty korraga.
Margaret kummardus pisut ettepoole ja tema ning Lucy jäid edasist ootama.
„Ma tulen üksi elamisega suurepäraselt toime. Mul pole tarvis, et keegi minu eest hoolitseks, ma ei vaja lapsehoidjat ega kedagi, kes mind passiks, siin koristaks või üldse kogu seda jama.“
„Kus sa sellega,“ ütles Margaret.
„Ma näen, et teil on siin väga palju mälestusi,“ alustas Lucy ettevaatlikult. „Ma tuleks siia üksnes selleks, et küsida, kas teile oleks tarvis midagi supermarketist tuua, uurima, kas ma saaksin midagi teha … selliste asjade pärast.“
„Hmm.“ Bunty silmitses teda mõtlikult.
„Noh, minu meelest kõlab see ju päris kenasti?“ Margaret muutus oluliselt ärksamaks.
„Olgu.“ Bunty pani tassi tagasi alustassile ja hõõrus korraks käsi. „Nii, kui sa oled nüüd maoga kohtumisest üle saanud, siis hakake astuma ja mina lähen merisigade puuri kasima. Freya, kes elab teisel pool tänavat, astub pärastlõunal läbi ja mul on siin tegemist.“
Ja nende sõnadega oli audients läbi. Margaretil õnnestus Lucy jakk mingil moel Stanley keerdude alt välja õngitseda. Bunty, kes oli ilmselgelt rahul sellega, et talle oli viimane sõna jäänud, istus köögis edasi.
„No näete,“ naeratas Margaret, kui nad ukse enda järel kinni tõmbasid, „ta haugub, kuid ei hammusta.“
„Ma pole päris kindel, kas Stanley kohta saab sama öelda.“
„Tema küll ei haugu,“ vastas Margaret pisut virila naeratusega. „Vabandust, et ma teda mainida unustasin. Ma tunnistan, et tegemist on Bunty-vanuse naise jaoks ebatavalise koduloomaga, aga ta on alati loomahull olnud. Tal oli veel hiljuti kolm koera, õed, kuid paraku surid nad kõik aasta jooksul järgemööda.“
„Küllap oli see kohutav.“
Margaret noogutas põgusalt. „Jah, ta oli päris endast väljas.“
„Ehk meeldib talle Hamishi seltskond, kui ma aeg-ajalt läbi astun.“
„Kuidas tema madudesse suhtub?“ Margaret kergitas kulmu.
„Naljakal kombel pole mul sellest aimugi.“ Nad mõlemad naersid.
„Siiapoole,“ ütles Margaret.
Bunty maja kõrval seisis järsu kaldega kivikatustega ridamajabokside rivi. Kõige otsmine majake oli just nii kena nagu Margareti saadetud pildil. Naine keeras võtit ja astus siis kõrvale, et Lucy saaks sisse piiluda.
See oli hunnitu ja imeväike. Lucy silmitses ukselävel seistes avanevat pilti. Temast vasakul asus kitsas keerdtrepp, mille otsale sai ette tõmmata jämeda nööriga kõrvale veetud kardina. Selle kõrval kõrguva uksekaare taga oli kitsas köök, mille tagumises seinas asuva ukse klaasruutudest voogas sisse päikesevalgus. Seinad olid jahedast kivist. Köögis oli uhke vanamoodne sügav kraanikauss ning tasse ja taldrikuid täis puhvetkapp. Seinu katsid riiulid ja sinivalge mustriga portselani täis taldrikualused. Bunty majas valitsenud segadusega võrreldes oli siin kõik tolmuvaba ja mõjus veidralt tühjana. Lucy libistas peopesa tamme siledust tunnetades üle puust tööpinna.
„Me üürisime seda mõnda aega Londonis töötanud paarile – nad sõitsid edasi-tagasi ja olid seega väga harva kohal. Nad tegid majas remondi ja nagu näete, on tulemus igati neutraalne, uus pliit on samuti paigaldatud ja me vahetasime külmkapi välja.“
Maja oli ideaalne. See mõte vupsas nagu iseenesest Lucyle pähe. Kodus olid eksamid parasjagu algamas ja tema õpilased rügasid mis kole, terve kool ägas stressi küüsis ja direktor avaldas töötajatele survet, et nad järeleaitamistunde annaksid ja keskmist hinnet tõsta üritaksid. Hetkeline